keyboard_tab Diritto d'autore 2019/0790 ET

(3) Digitehnoloogia kiire areng on jätkuvalt muutmas teoste ja muu materjali loomist, tootmist, levitamist ja kasutamist.

  Esile kerkivad uued ärimudelid ja osalejad.

  On vaja, et asjaomased õigusaktid oleksid tulevikukindlad, et mitte takistada tehnoloogia arengut.

  Eesmärgid ja põhimõtted, mis on sätestatud liidu autoriõiguse raamistikus, on endiselt asjakohased.

  Siiski püsib õiguskindlusetus nii õiguste omajate kui ka kasutajate jaoks teatavate kasutusviiside puhul, sealhulgas teoste või muu materjali piiriülene kasutus digikeskkonnas. Nagu on märgitud komisjoni 9. detsembri 2015.

  aasta teatises „Autoriõiguse euroopalikuma ja aja nõuetele vastava raamistiku suunas“, on mõnes valdkonnas vaja kohandada ja täiendada kehtivat liidu autoriõiguse raamistikku, säilitades seejuures autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kõrgetasemelise kaitse.

  Käesolevas direktiivis nähakse ette õigusnormid, et kohandada autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste teatavaid erandeid ja piiranguid digitaalse ja piiriülese keskkonnaga, samuti meetmed, et hõlbustada teatavaid litsentsimistavasid, muu hulgas eelkõige seoses selliste teoste ja muu materjali levitamisega, mis ei ole enam kaubanduskäibes, ning audiovisuaalteoste kättesaadavust nõudevideoplatvormide kaudu, eesmärgiga tagada laialdasem ligipääs sisule.

  Samuti sisaldab see õigusnorme, mis hõlbustavad üldkasutatava sisu kasutamist.

  Selleks et saavutada autoriõiguse seisukohast hästi toimiv ja õiglane turg, tuleks kehtestada õigusnormid, mis käsitlevad väljaannetega seotud õigusi, nende veebipõhiste teenuste osutajate kasutusõigusi, kes säilitavad ja võimaldavad ligipääsu suurele hulgale kasutajate poolt üles laaditud teostele või muule materjalile, autorite ja esitajate lepingute läbipaistvust, autorite ja esitajate tasu ning selliste õiguste tagasivõtmise korda, mille autorid ja esitajad on üle andnud ainuõigusena.

(5) Teadusuuringute, innovatsiooni, hariduse ja kultuuripärandi säilitamise valdkonnas võimaldab digitehnoloogia uusi kasutusviise, mis ei ole selgelt hõlmatud erandeid ja piiranguid käsitlevate kehtivate liidu õigusnormidega.

  Lisaks võib direktiivides 96/9/EÜ, 2001/29/EÜ ja 2009/24/EÜ sätestatud erandite kasutamise vabatahtlikkus nimetatud valdkondades negatiivselt mõjutada siseturu toimimist.

  See on eriti asjakohane seoses piiriülese kasutusega, mis muutub digikeskkonnas üha olulisemaks. Kehtivates liidu õigusaktides sätestatud erandeid ja piiranguid, mis on seotud teadusuuringute, innovatsiooni, õppetöö ja kultuuripärandi säilitamisega, tuleks seetõttu uuesti hinnata, võttes arvesse neid uusi kasutusviise.

  Kehtestada tuleks kohustuslikud erandid või piirangud, mis käsitleksid teksti- ja andmekaevetehnoloogiate ning digikeskkonnas toimuvas õppetöös illustreeriva materjali kasutamist ning kultuuripärandi säilitamist.

  Kehtivaid liidu õiguses sätestatud erandeid ja piiranguid tuleks kohaldada ka edaspidi, sealhulgas teksti- ja andmekaeve, hariduse ja kultuuripärandi säilitamise valdkonnas, kui need ei piira käesolevas direktiivis sätestatud selliste kohustuslike erandite või piirangute ulatust, mis liikmesriikidel tuleb rakendada oma õiguses. Direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ tuleks seetõttu muuta.

(12) Teadusasutused üle liidu hõlmavad väga erinevaid üksusi, kelle peamine eesmärk on teha teadusuuringuid või teha seda koos haridusteenuste osutamisega.

  Teadusuuringute mõiste peaks käesoleva direktiivi tähenduses hõlmama nii loodusteadusi kui ka humanitaarteadusi. Üksuste mitmekesisuse tõttu on oluline, et oleks ühine arusaam sellest, kes on teadusorganisatsioonid.

  Näiteks peaksid need lisaks ülikoolidele või muudele kõrgkoolidele ja nende raamatukogudele hõlmama ka selliseid üksusi nagu teadusinstituudid ja teadusuuringutega tegelevad haiglad.

  Hoolimata eri õiguslikest vormidest ja struktuuridest on eri liikmesriikide teadusorganisatsioonidele üldiselt omane, et need toimivad kas mittetulunduslikul alusel või täidavad riigi poolt tunnustatud avaliku huvi ülesandeid.

  Selline avaliku huvi ülesanne võib kajastuda näiteks riiklikus rahastamises, liikmesriigi õigusnormides või hankelepingutes. Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei tohiks teadusorganisatsioonideks seevastu pidada organisatsioone, mille üle äriühingutel on otsustav mõju, võimaldades neil teostada kontrolli struktuurilistes olukordades, näiteks aktsionäride või liikmete kaudu, mis võib põhjustada eelisjuurdepääsu teadustöö tulemustele.

(19) Direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 3 punkt a võimaldab liikmesriikidel kehtestada erandi õigustest teoseid või muud materjali reprodutseerida, üldsusele edastada ja teha üldsusele kättesaadavaks nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja ajal üksnes illustreeriva materjalina kasutamiseks õppetöös, või neid õigusi piirata.

  Lisaks on direktiivi 96/9/EÜ artikli 6 lõike 2 punktis b ja artikli 9 punktis b lubatud kasutada andmebaase väljavõtete tegemiseks nende sisu olulisest osast, kui seda kasutatakse õppetöös illustreeriva materjalina.

  On ebaselge, kuidas tuleks kõnealuseid erandeid ja piiranguid kasutada digikeskkonnas. Lisaks puudub selgus, kas neid erandeid ja piiranguid kohaldatakse olukordades, kui õpe toimub veebis ja distantsilt.

  Lisaks ei ole olemasolevas õigusraamistikus käsitletud piiriülest mõju.

  Selline olukord võib pärssida digitaalselt toetatavat õppetööd ja kaugõpet.

  Seepärast on vaja kehtestada uus kohustuslik erand või piirang tagamaks, et haridusasutustel oleks täielik õiguskindlus olukordades, kus digiõppe käigus kasutatakse teoseid või muud materjali, sealhulgas interneti kaudu ja piiriüleselt.

(20) Kuigi kaugõppe ja piiriülese hariduse programme töötatakse enamasti välja kõrghariduse tasandil, kasutatakse digitaalseid vahendeid ja ressursse üha enam hariduse kõigil tasanditel, et eelkõige parandada ja täiendada õpikogemust.

  Käesoleva direktiiviga kehtestatavast erandist või piirangust peaksid kasu saama kõik liikmesriigi tunnustatud haridusasutused, sealhulgas nii alg-, kesk-, kutse- kui ka kõrghariduse tasandil.

  Seda tuleks kohaldada üksnes sellises ulatuses, mil kasutamine on põhjendatud konkreetse õppetöö mittekaubandusliku eesmärgiga.

  Haridusasutuse organisatsiooniline struktuur või rahastamisvahendid ei peaks olema tegevuse mittekaubandusliku iseloomu kindlakstegemisel otsustavad.

(23) Teoste ja muu materjali haridusliku kasutamise hõlbustamiseks kehtib mitmes liikmesriigis erinev kord, mis põhineb direktiivis 2001/29/EÜ sätestatud erandi või piirangu rakendamisel või litsentsilepingutel, mis hõlmavad muid kasutusviise.

  Selline kord on tavaliselt välja töötatud, võttes arvesse haridusasutuste vajadusi ning erinevaid haridustasandeid.

  Arvestades, et on hädavajalik ühtlustada uue kohustusliku erandi või piirangu kohaldamisala seoses digitaalse kasutuse ja piiriülese õppetööga, võivad rakendamise üksikasjad liikmesriigiti erineda, kui need ei takista erandi või piirangu tõhusat kohaldamist ega piiriülest kasutust.

  Näiteks peaks liikmesriikidele jääma õigus nõuda, et teoste või muu materjali kasutamisel järgitaks autorite ja esitajate isiklikke õigusi.

  See peaks võimaldama liikmesriikidel lähtuda olemasolevast riigi tasandil kokku lepitud korrast.

  Eelkõige võivad liikmesriigid otsustada erandi või piirangu kohaldamisel täielikult või osaliselt lähtuda asjakohaste litsentside kättesaadavusest, mis hõlmavad vähemalt samasugust kasutust, mis on lubatud erandi või piirangu alusel.

  Liikmesriigid peaksid tagama, et kui litsentsid hõlmavad erandi või piirangu alusel lubatud kasutust üksnes osaliselt, kohaldatakse kõikide muude kasutusviiside suhtes erandit või piirangut.

(26) Liikmesriikide kasutatavad erinevad lähenemisviisid kultuuripärandiasutuste poolt säilitamise eesmärgil tehtavatele reprodutseerimistoimingutele takistavad kõnealuste asutuste piiriülest koostööd, nende kasutatavate säilitamisviiside jagamist ning piiriüleste säilitamisvõrgustike loomist siseturul, tuues kaasa ressursside ebatõhusa kasutamise.

  See võib avaldada kultuuripärandi säilitamisele negatiivset mõju.

(30) Kultuuripärandiasutustel peaks olema selge raamistik selliste teoste või muu materjali digiteerimiseks ja levitamiseks, sealhulgas piiriüleselt, mis ei ole käesoleva direktiivi tähenduses enam kaubanduskäibes. Nende kogude eripära, mis koosnevad teostest ja muust materjalist, mis ei ole enam kaubanduskäibes, koos massiliste digiteerimisprojektidega, tähendab seda, et iga õiguste omaja eelneva loa saamine võib olla väga keeruline.

  See võib tuleneda näiteks teoste või muu materjali vanusest, nende piiratud kaubanduslikust väärtusest või asjaolust, et need ei olnud kunagi ette nähtud kasutamiseks kaubanduslikul eesmärgil või neid ei ole kunagi kasutatud kaubanduslikul eesmärgil.

  Seepärast on vaja ette näha meetmed, millega hõlbustatakse kultuuripärandiasutuste püsikogudes olevate selliste teoste ja muu materjali teatavat kasutust, mis ei ole enam kaubanduskäibes.

(38) Selle kindlaks tegemisel, kas teos või muu materjal ei ole enam kaubanduskäibes, tuleks teha mõistlikke jõupingutusi, et hinnata nende kättesaadavust üldsusele tavapäraste kaubanduskanalite kaudu, võttes arvesse konkreetse teose või muu materjali või teatavate teoste või muu materjali kogumi eripära.

  Liikmesriikidel peaks olema õigus määrata kindlaks, kellele langeb mõistlike jõupingutuste tegemise kohustus. Mõistlikke jõupingutusi ei oleks vaja aja jooksul korrata, kuid arvesse tuleks võtta ka kõiki kergesti kättesaadavaid tõendeid teoste või muu materjali eelseisva kättesaadavuse kohta tavapäraste kaubanduskanalite kaudu.

  Teose kaupa hindamist tuleks nõuda üksnes juhul, kui seda peetakse mõistlikuks, pidades silmas asjakohase teabe kättesaadavust, kaubandusliku kättesaadavuse tõenäosust ja eeldatavat tehingukulu.

  Teose või muu materjali kättesaadavuse kontrollimine peaks tavaliselt toimuma kultuuripärandiasutuse asukohaliikmesriigis, välja arvatud juhul, kui piiriülest kontrollimist peetakse mõistlikuks, näiteks kui on olemas kergesti kättesaadav teave, et kirjandusteos avaldati konkreetses keeleversioonis esimest korda mõnes teises liikmesriigis. Paljudel juhtudel võiks kasutada proportsionaalset korda, näiteks valimikontrolli, et teha kindlaks, kas teoste või muu materjali kogum ei ole enam kaubanduskäibes. Teose või muu materjali piiratud kättesaadavust, näiteks selle kättesaadavust kasutatud kaupu müüvates kauplustes või teoreetilist võimalust saada teose või muu materjali litsents, ei tohiks pidada tavapäraste kaubanduskanalite kaudu üldsusele kättesaadavuseks.

(41) Sobivalt tuleks levitada teavet, mis käsitleb teoste ja muu materjali, mis ei ole enam kaubanduskäibes, praegust ja tulevast kasutamist kultuuripärandiasutuste poolt käesoleva direktiivi alusel ning olemasolevat korda, mis võimaldab kõigil õiguste omajatel välistada litsentside või erandi või piirangu kasutamise nende teoste või muu materjali puhul, vastavalt vajadusele nii enne litsentsi andmist või erandi või piirangu alusel kasutamist kui ka selle jooksul.

  Selle teabe levitamine on eriti oluline, kui kasutamine toimub siseturul piiriüleselt.

  Seetõttu on asjakohane sätestada üldsusele ligipääsetava ühtse liidu veebiportaali loomine, et nimetatud teave oleks üldsusele kättesaadav mõistliku aja jooksul enne kasutamise toimumist.

  Portaal peaks õiguste omajatel lihtsustama litsentside, erandi ja piirangu kohaldamise välistamist nende teoste ja muu materjali suhtes. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 386/2012 (11) on Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile määratud teatavad ülesanded ja tegevused, mida rahastatakse tema enda eelarvevahenditest ning mille eesmärk on hõlbustada ja toetada liikmesriikide ametiasutuste, erasektori ja liidu institutsioonide tegevust intellektuaalomandiõiguste rikkumiste vastases võitluses, sealhulgas rikkumiste ärahoidmises. Seetõttu on asjakohane panna kõnealusele ametile ülesandeks tegeleda sellist teavet pakkuva portaali loomise ja haldamisega.

(50) Arvestades liikmesriikide erinevaid traditsioone ja laiendatud ulatusega kollektiivse litsentsimise korraga seotud kogemusi ning nende kohaldatavust õiguste omajate suhtes sõltumata nende kodakondsusest või elukohaliikmesriigist, on oluline tagada liidu tasandil sellise korra praktilise toimimisega seoses läbipaistvus ja dialoog, sealhulgas õiguste omajate kaitsemeetmete tõhusus, sellise korra kasutatavus ning mõju õiguste omajatele, kes ei ole kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmed või kes on teise liikmesriigi kodanikud või elanikud, ning mõju piiriülesele teenuste osutamisele, sealhulgas võimalik vajadus kehtestada õigusnormid, mis annaksid sellisele korrale siseturul piiriülese mõju.

  Läbipaistvuse tagamiseks peaks komisjon korrapäraselt avaldama teavet käesoleva direktiivi kohaste kordade kasutamise kohta.

  Liikmesriigid, kes on sellise korra kasutusele võtnud, peaksid seega teavitama komisjoni oma asjaomastest õigusnormidest ja nende kohaldamisest praktikas, sealhulgas üldiste õigusnormide alusel kehtestatud litsentsimise kohaldamisalast ja liigist, litsentsimise ulatusest ja sellega seotud kollektiivse esindamise organisatsioonidest.

  Sellist teavet tuleks liikmesriikidega arutada direktiivi 2001/29/EÜ artikli 12 lõike 3 alusel moodustatud kontaktkomitees. Komisjon peaks avaldama aruande nende kordade kasutamise kohta liidus ning nende mõju kohta litsentsimisele ja õiguste omajatele, kultuurisisu levitamisele ning teenuste piiriülesele osutamisele autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise valdkonnas ning mõju konkurentsile.

(53) Teose kaitsetähtaja lõppemise tagajärjel muutub teos üldkasutatavaks ja liidu autoriõigusega teosele ette nähtud õigused kaotavad kehtivuse.

  Kujutava kunsti vallas soodustab üldkasutatavate teoste usaldusväärsete reproduktsioonide levik kultuuri kättesaadavust ja edendamist ning kultuuripärandi kättesaadavust.

  Digitaalkeskkonnas on selliste reproduktsioonide kaitse autoriõiguse või autoriõigusega kaasnevate õiguste kaudu teoste autoriõiguse kehtivuse kaotamisega vastuolus. Lisaks tekitavad nende reproduktsioonide kaitset reguleerivate liikmesriikide autoriõigusnormide erinevused õiguslikku ebakindlust ja mõjutavad üldkasutatavate kujutava kunsti teoste piiriülest levikut.

  Teatavaid üldkasutatavate kujutava kunsti teoste reproduktsioone ei tohiks seetõttu autoriõigusega või autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitsta.

  See ei tohiks takistada kultuuripärandiasutustel müümast selliseid reproduktsioone nagu postkaardid.

(61) Viimastel aastatel on veebisisu turu toimimine muutunud keerukamaks. Veebisisu jagamise teenused, mis võimaldavad juurdepääsu suurele hulgale autoriõigusega kaitstud sisule, mille on üles laadinud kasutajad, on muutunud veebis peamiseks sisule juurdepääsu kohaks. Tänu veebipõhistele teenustele on kultuuri- ja loometeostele juurdepääsuks rohkem võimalusi ning need pakuvad kultuuri- ja loomesektoris häid võimalusi uute ärimudelite arendamiseks. Kuigi need teenused võimaldavad mitmekesisust ja hõlpsat juurdepääsu sisule, tekitavad need ühtlasi probleeme, kui autoriõigusega kaitstud sisu laaditakse üles ilma õiguste omajate eelneva loata.

  Valitseb õiguskindlusetus selles, kas nende teenuste osutajad tegelevad autoriõigusega seotud toimingutega ja kas nad vajavad kasutajate poolt üles laaditud sisu jaoks õiguste omajate luba – kui kasutajatel ei ole üles laaditud sisu suhtes nõutavaid õigusi –, ilma et see piiraks liidu õiguses sätestatud erandite ja piirangute kohaldamist.

  See õiguskindlusetus mõjutab õiguste omajate võimalusi kontrollida, kas ja millistel tingimustel nende teoseid ja muud materjali kasutatakse, ning võimalust saada selle eest asjakohast tasu.

  Seetõttu on oluline edendada õiguste omajate ja veebisisu jagamise teenuse osutajate vahelise litsentsituru arengut.

  Litsentsilepingud peaksid olema õiglased ja säilitama mõistliku tasakaalu mõlema poole vahel. Õiguste omajad peaksid saama oma teoste ja muu materjali kasutamise eest kohast tasu.

  Kuna aga need nõuded ei tohiks mõjutada lepingulist vabadust, ei tohiks õiguste omajaid kohustada luba andma või litsentsilepinguid sõlmima.

(62) Teatavad infoühiskonna teenused on tavalises kasutuses mõeldud selleks, et üldsusele oleks kättesaadav autoriõigusega kaitstud sisu või muu materjal, mille teenuse kasutajad on üles laadinud.

  Käesolevas direktiivis sätestatud veebisisu jagamise teenuse osutaja peaks keskenduma üksnes sellistele veebipõhistele teenustele, millel on oluline roll veebisisu turul ja konkurentsis teiste veebisisuteenustega, näiteks interneti audio- ja videovoogedastuse teenustega sama publiku jaoks. Käesoleva direktiiviga hõlmatud teenused on teenused, mille peamine või üks peamisi eesmärke on talletada ja võimaldada kasutajatel üles laadida ja jagada suurt osa autoriõigusega kaitstud sisust, eesmärgiga saada sellest otsest või kaudset tulu, seda korraldada ja edendada, et köita suuremat publikut, muu hulgas selle sisu liigitamise ja sihipärase reklaamimise kaudu.

  Need teenused ei hõlma teenuseid, mille peamine eesmärk on muu kui võimaldada kasutajatel üles laadida ja jagada suurt hulka autoriõigusega kaitstud sisu eesmärgiga saada sellest tegevusest kasu.

  Viimati nimetatud hõlmavad näiteks elektroonilise side teenuseid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/1972 (14) tähenduses, samuti ettevõtetevaheliste pilvandmetöötluse teenuseid ja pilvandmetöötluse teenuseid, mis võimaldavad kasutajatel laadida üles sisu oma tarbeks, näiteks küberkapid, või veebipõhised kauplemiskohad, mille põhitegevus on veebipõhine jaemüük, mitte autoriõigusega kaitstud sisule juurdepääsu andmine.

(63) Hinnang selle kohta, kas veebisisu jagamise teenuse osutaja talletab suurt hulka autoriõigusega kaitstud sisu ja teeb selle juurdepääsetavaks, tuleks anda iga juhtumi kohta eraldi ning selles tuleks võtta arvesse selliste aspektide kombinatsiooni, nagu teenuse sihtrühm ja nende autoriõigusega kaitstud sisu failide arv, mille teenuste kasutajad on üles laadinud.

(64) Asjakohane on täpsustada käesolevas direktiivis, et kui veebisisu jagamise teenuse osutajad annavad üldsusele juurdepääsu oma kasutajate poolt üles laaditud autoriõigusega kaitstud teostele või muule materjalile, tähendab see nende üldsusele edastamist või üldsusele kättesaadavaks tegemist.

  Sellest tulenevalt peaksid veebisisu jagamise teenuse osutajad hankima asjaomastelt õiguste omajatelt loa, sealhulgas litsentsilepingu kaudu.

  See ei mõjuta üldsusele edastamise või üldsusele kättesaadavaks tegemise mõistet ega mõjuta direktiivi 2001/29/EÜ artikli 3 lõigete 1 ja 2 võimalikku kohaldamist teiste teenuseosutajate suhtes, kes kasutavad autoriõigusega kaitstud sisu.

(66) Võttes arvesse asjaolu, et veebisisu jagamise teenuse osutajad teevad juurdepääsetavaks sisu, mille ei ole üles laadinud nemad ise, vaid nende kasutajad, on kohane näha käesoleva direktiivi kohaldamisel ette vastutust käsitlev erikord juhtudeks, kui luba ei ole antud.

  See ei tohiks piirata liikmesriigi õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendite kasutamist, kui tegemist on muude juhtumitega kui vastutus autoriõiguse rikkumiste eest, ja liikmesriikide kohtute või haldusasutuste võimalust teha kooskõlas liidu õigusega ettekirjutusi.

  Erikord, mida kohaldatakse alla 10 miljoni eurose aastakäibega uute veebisisu jagamise teenuse osutajate suhtes, kelle keskmine igakuine üksikkülastajate arv liidus ei ületa viit miljonit, ei tohiks mõjutada liidu ja liikmesriigi õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendite kättesaadavust.

  Kui teenuseosutajatele ei ole luba antud, peaksid nad tegema rangeid tööstusharu ametialase hoolikuse nõudeid järgides suurimaid võimalikke pingutusi, et vältida oma teenustes loata teoste ja muu materjali kättesaadavust, nagu on kindlaks määranud õiguste omajad.

  Selleks peaksid õiguste omajad andma teenuseosutajatele asjakohast ja vajalikku teavet, võttes muu hulgas arvesse õiguste omajate suurust ning nende teoste ja muu materjali liiki.

  Veebisisu jagamise teenuse osutajate poolt koostöös õiguste omajatega võetavad meetmed ei tohiks takistada õigusi mitterikkuva sisu kättesaadavust, sealhulgas litsentsilepingu või autoriõiguse või autoriõigusega kaasnevate õiguste erandi või piiranguga hõlmatud teoste või muu kaitstud materjali kättesaadavust.

  Selliste teenuseosutajate võetavad meetmed ei tohiks seega tekitada kahju kasutajatele, kes kasutavad veebisisu jagamise teenuseid, et seaduslikult üles laadida teavet nende teenuste kohta ja neile juurde pääseda.

(67) Sarnaselt direktiivi 2014/26/EL artikli 16 lõikele 2 kehtestab käesolev direktiiv õigusnormid uute veebipõhiste teenuste kohta.

  Neis normides püütakse arvesse võtta konkreetset olukorda, kus idufirmad arendavad kasutajate poolt üles laaditud sisu kasutades uusi ärimudeleid.

  Erikord, mida kohaldatakse väikese käibe ja vähese publikuga uute teenuseosutajate suhtes, peaks tooma kasu tegelikele uutele ettevõtetele ja seetõttu tuleks selle kohaldamine lõpetada kolm aastat pärast seda, kui nende teenused esmakordselt liidus veebipõhiselt kättesaadavaks tehakse.

  Erikorda ei tohiks kuritarvitada kokkulepetega, mille eesmärk on pikendada erikorra kasulikku toimet kauemaks kui kolm esimest aastat.

  Eelkõige ei tohiks seda kohaldada vastloodud teenuste või uue nime all pakutavate teenusete suhtes, millega jätkatakse juba olemasolevate veebisisu jagamise teenuse osutajate tegevust, kes ei tohi ega saa erikorda enam kasutada.

(69) Kui veebisisu jagamise teenuse osutajad saavad loa, sealhulgas litsentsilepingute kaudu, teenuse kasutajate poolt üles laaditud sisu kasutamiseks, peaks luba hõlmama ka autoriõigusega seotud toiminguid kasutajate poolt üles laaditud sisu suhtes teenuseosutajatele antud loa ulatuses, kuid üksnes juhul, kui kasutajad tegutsevad mittekaubanduslikul eesmärgil, näiteks jagavad sisu ilma kasumi teenimise eesmärgita, või kui kasutajate üleslaadimise tulemusena teenitud tulu ei ole nende autoriõigusega hõlmatud toimingute seisukohast märkimisväärne.

  Kui õiguste omajad on andnud veebisisu jagamise teenuse raames kasutajatele sõnaselge loa teoseid või muud materjali üles laadida ja kättesaadavaks teha, võib teenuse osutaja edastada neid üldsusele õiguste omajate antud loa ulatuses. Siiski ei tohiks veebisisu jagamise teenuse osutajate kasuks eeldada, et nende kasutajad on andnud kõik asjaomased õiguste omandamise ja tasu maksmisega seotud õigused.

(70) Veebisisu jagamise teenuse osutajate poolt koostöös õiguste omajatega võetud meetmed ei tohiks piirata autoriõiguse erandite ja piirangute kohaldamist, sealhulgas eelkõige selliste erandite ja piirangute kohaldamist, mis kindlustavad kasutajate väljendusvabaduse.

  Kasutajatel peaks olema lubatud üles laadida ja kättesaadavaks teha kasutajate loodud sisu tsiteerimise, kriitika, retsensiooni, karikatuuri, paroodia või pastiši eesmärgil.

  See on eriti oluline, et tagada Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguste – eelkõige väljendusvabaduse, kunstivabaduse ja omandiõiguse, sealhulgas intellektuaalomandiõiguse – omavaheline tasakaal.

  Neil põhjustel tuleks need erandid ja piirangud muuta kohustuslikuks, et tagada kasutajate ühetaoline kaitse kogu liidus. Oluline on tagada, et veebisisu jagamise teenuste osutajad rakendaks tõhusat kaebuste lahendamise ja õiguskaitsevahendite kasutamise korda, et toetada nimetatud kasutusviise.

(83) Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt liidu autoriõiguse raamistiku teatavate aspektide ajakohastamine, et võtta arvesse tehnoloogia arengut ja kaitstud sisu uusi levitamiskanaleid siseturul, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid nende ulatuse, mõju ja piiriülese mõõtme tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.

  Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.