Diritto d'autore 2019/0790 ET

1) „teadusorganisatsioon“– ülikool, kaasa arvatud selle raamatukogud, teadusinstituut või muu üksus, mille peamine eesmärk on teha teadusuuringuid või tegeleda õppetööga, mis hõlmab ka teadusuuringuid

a)	mittetulunduslikul alusel või reinvesteerides kogu kasumi oma teadusuuringutesse või

b)	täites liikmesriigi poolt tunnustatud avalikes huvides olevaid ülesandeid

nii, et teadusuuringute tulemused ei ole soodustingimustel kättesaadavad ettevõtjale, kellel on otsustav mõju sellise organisatsiooni üle;

2) „teksti- ja andmekaeve“– automatiseeritud analüüsimeetod, millega analüüsitakse digivormingus tekste ja andmeid, et saada teavet muu hulgas mustrite, suundumuste ja korrelatsioonide kohta;

3) „kultuuripärandiasutus“– avalik raamatukogu, muuseum, arhiiv või filmi- või audiopärandi säilitamisega tegelev asutus;

4) „ajakirjandusväljaanne“– peamiselt ajakirjanduslikku laadi kirjatööde kogum, mis võib hõlmata ka muid teoseid või materjale, ning mis:

a)	kujutab endast eraldiseisvat ühikut sama nime all perioodiliselt väljaantavas või regulaarselt ajakohastatavas väljaandes, näiteks ajalehes või üldist või erihuvi pakkuvas ajakirjas;

b)	seab eesmärgiks anda üldsusele uudiste või muude teemadega seotud teavet ning

c)	avaldatakse mõnes meediakanalis teenuseosutaja initsiatiivil, toimetuse vastutusel ja kontrolli all.

Ajakirjandusväljaanneteks käesoleva direktiivi tähenduses ei loeta teaduslikel või akadeemilistel eesmärkidel kirjastatavaid perioodilisi väljaandeid, näiteks teadusajakirju;

5) „infoühiskonna teenus“– direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punktis b määratletud teenus;

6) „veebisisu jagamise teenuse osutaja“– sellise infoühiskonna teenuse osutaja, mille peamine või üks peamistest eesmärkidest on talletada ja teha üldsusele juurdepääsetavaks suur hulk teenuse kasutajate poolt üles laaditud autoriõigusega kaitstud teoseid või muud kaitstud materjali, mida teenuse osutaja tulu saamise eesmärgil korrastab ja reklaamib.

Veebisisu jagamise teenuse osutajateks käesoleva direktiivi tähenduses ei loeta neid teenuse osutajaid, kes pakuvad mittetulunduslikke veebientsüklopeediaid, mittetulunduslikke hariduslike ja teaduslike eesmärkidega teabehoidlaid, avatud lähtekoodiga tarkvara arendus- ja jagamisplatvorme, direktiivis (EL) 2018/1972 määratletud elektroonilise side teenuseid, internetipõhiseid kauplemiskohti, ettevõtjatevahelisi pilveteenuseid ja pilveteenuseid, mille kasutajad saavad sisu oma tarbeks üles laadida.

II JAOTIS

MEETMED, MILLEGA KOHANDATAKSE ERANDEID JA PIIRANGUID DIGITAALSE JA PIIRIÜLESE KESKKONNA JAOKS

Artikkel 8

Selliste teoste või muu materjali kasutamine kultuuripärandiasutuste poolt, mis ei ole enam kaubanduskäibes

1. Liikmesriigid näevad ette, et kollektiivse esindamise organisatsioon võib õiguste omajate antud volituste piires sõlmida mittekaubanduslikel eesmärkidel lihtlitsentsi kultuuripärandiasutusega selle asutuse püsikogudes olevate selliste teoste või muu materjali reprodutseerimiseks, levitamiseks, üldsusele edastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks, mis ei ole enam kaubanduskäibes, sõltumata sellest, kas kõik litsentsiga hõlmatud õiguste omajad on kollektiivse esindamise organisatsiooni selleks volitanud, tingimusel et:

a)	kollektiivse esindamise organisatsioon esindab oma volituste alusel piisavalt paljusid asjaomast liiki teoste või muu materjali suhtes õiguste omajaid ja teostab litsentsiga hõlmatud õigusi ning

b)	kõikidele õiguste omajatele on seoses litsentsi tingimustega tagatud võrdne kohtlemine.

2. Liikmesriigid näevad ette erandi direktiivi 96/9/EÜ artikli 5 punktides a, b, d ja e ja artikli 7 lõikes 1, direktiivi 2001/29/EÜ artiklites 2 ja 3, direktiivi 2009/24/EÜ artikli 4 lõikes 1 ja käesoleva direktiivi artikli 15 lõikes 1 sätestatud õigustest või piiravad neid, et lubada kultuuripärandiasutustel teha mittekaubanduslikel eesmärkidel kättesaadavaks nende püsikogudes olevaid teoseid või muud materjali, mis ei ole enam kaubanduskäibes, tingimusel et:

a)	märgitakse ära autori või muu tuvastatava õiguste omaja nimi, kui see ei ole võimatu; ning

b)	sellised teosed või muu materjal tehakse kättesaadavaks mittekaubanduslikel veebisaitidel.

3. Liikmesriigid näevad ette, et lõikes 2 sätestatud erandit või piirangut kohaldatakse üksnes sellist liiki teoste või muu materjali puhul, mille suhtes puudub lõike 1 punktis a sätestatud tingimustele vastav kollektiivse esindamise organisatsioon.

4. Liikmesriigid näevad ette, et kõik õiguste omajad saavad igal ajal lihtsalt ja tulemuslikult välistada oma teoste või muu materjali suhtes lõikes 1 sätestatud litsentsimiskorra või lõikes 2 sätestatud erandi või piirangu kohaldamise, kas üldvälistusena või teatud erijuhtudel, sealhulgas pärast litsentsilepingu sõlmimist või asjaomase kasutamise alustamist.

5. Loetakse, et teos või muu materjal ei ole enam kaubanduskäibes, kui saab heauskselt eeldada, et kõik teosed või muud materjalid ei ole tavapäraste kaubanduskanalite kaudu üldsusele kättesaadavad ning kui on tehtud mõistlikke pingutusi üldsusele kättesaadavuse tuvastamiseks.

Selleks et teha kindlaks, kas teoseid ja muud materjali võib litsentsida vastavalt lõikele 1 või kasutada lõikes 2 sätestatud erandi või piirangu alusel, võivad liikmesriigid ette näha erinõuded, näiteks kindla tähtaja. Sellised nõuded ei tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik ja mõistlik, ning ei tohi välistada võimalust teha kindlaks, et teoste või muu materjali kogum tervikuna ei ole enam kaubanduskäibes, kui on mõistlik eeldada, et kõik teosed või muud materjalid ei ole enam kaubanduskäibes.

6. Liikmesriigid näevad ette, et lõikes 1 osutatud litsentse taotletakse kollektiivse esindamise organisatsioonilt, kes on representatiivne kultuuripärandiasutuse asukohaliikmesriigis.

7. Käesolevat artiklit ei kohaldata teoste või muu materjali kogumite suhtes, mis ei ole enam kaubanduskäibes, kui lõikes 5 osutatud mõistlike pingutustega on saadud tõendeid selle kohta, et sellistesse kogumitesse kuuluvad valdavalt:

a)	teosed või muu materjal, välja arvatud kinematograafilised või audiovisuaalsed teosed, mis avaldati esmakordselt või, kui avaldamist ei toimunud, lasti esmakordselt eetrisse kolmandas riigis;

b)	kinematograafilised või audiovisuaalsed teosed, mille tootja asukoht või alaline elukoht on kolmandas riigis; või

c)	kolmandate riikide kodanike teosed või muu materjal, kui liikmesriiki või punktides a ja b osutatud kolmandat riiki ei olnud mõistlike pingutustega võimalik kindlaks teha.

Erandina esimesest lõigust kohaldatakse käesolevat artiklit juhul, kui kollektiivse esindamise organisatsioon esindab lõike 1 punkti a tähenduses piisavalt paljusid asjaomase kolmanda riigi õiguste omajaid.

Artikkel 10

Teavitamismeetmed

1. Liikmesriigid tagavad, et teave, mis saadakse kultuuripärandiasutustelt, kollektiivse esindamise organisatsioonidelt või asjaomastelt riigiasutustelt selleks, et välja selgitada teosed või muu materjal, mis ei ole enam kaubanduskäibes ja mis on hõlmatud artikli 8 lõike 1 kohaselt antud litsentsidega või mida kasutatakse artikli 8 lõikes 2 sätestatud erandi või piirangu alusel, samuti teave artikli 8 lõikes 4 osutatud õiguste omajate käsutuses olevate võimaluste kohta, ning vajaduse korral ja esimesel võimalusel teave litsentsi poolte, nendega kaetud territooriumide ja nende kasutusvõimaluste kohta tehakse üldsusele püsivalt, lihtsalt ja tulemuslikult kättesaadavaks ühtse veebiportaali kaudu vähemalt kuus kuud enne seda, kui teoseid või muud materjali hakatakse litsentsi, erandi või piirangu alusel levitama või üldsusele edastama või üldsusele kättesaadavaks tegema.

Portaali loob ja seda haldab Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet kooskõlas määrusega (EL) nr 386/2012.

2. Liikmesriigid näevad ette, et kui see on õiguste omajate üldise teadlikkuse jaoks vajalik, võetakse sobivaid lisameetmeid üldsuse teavitamiseks sellest, et kollektiivse esindamise organisatsioonid saavad litsentsida artikli 8 kohaselt teoseid või muud materjali, väljastatud litsentsidest, kasutusvõimalustest artikli 8 lõikes 2 sätestatud erandi või piirangu alusel ning artikli 8 lõikes 4 osutatud õiguste omajate käsutuses olevatest võimalustest.

Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud sobivaid teavitamismeetmeid võetakse liikmesriigis, kus artikli 8 lõike 1 kohaselt litsentsi taotletakse, või kultuuripärandiasutuse asukohaliikmesriigis, juhul kui taotletakse kasutamist artikli 8 lõikes 2 sätestatud erandi või piirangu alusel. Kui tõenditest, näiteks teoste või muu materjali päritolust nähtub, et teistes liikmesriikides või kolmandates riikides saaks õiguste omajate teadlikkust tõhusamalt parandada, võetakse sellised teavitamismeetmed ka neis liikmesriikides ja kolmandates riikides.

Artikkel 15

Ajakirjandusväljaannete kaitse veebis toimuva kasutuse puhul

1. Liikmesriigid näevad liikmesriikides asuvatele ajakirjandusväljaannete kirjastajatele ette direktiivi 2001/29/EÜ artiklis 2 ja artikli 3 lõikes 2 sätestatud õigused nende väljaannete kasutuseks veebis infoühiskonna teenuste osutajate poolt.

Esimeses lõigus sätestatud õigusi ei kohaldata ajakirjandusväljaannete eraviisilisele ja mittekaubanduslikule kasutamisele üksikkasutajate poolt.

Esimeses lõigus sätestatud õigusi ei kohaldata hüperlinkimisele.

Esimeses lõigus sätestatud õigusi ei kohaldata ajakirjandusväljaannetest võetud üksikute sõnade või väga lühikeste väljavõtete kasutamise suhtes.

2. Lõikes 1 sätestatud õigused ei muuda ega mõjuta mis tahes viisil ajakirjandusväljaandes avaldatud teoste ja muu materjali autorite ja teiste õiguste omajate õigusi, mis on sätestatud liidu õiguses. Lõikes 1 sätestatud õigusi ei tohi kasutada kõnealuste autorite ja teiste õiguste omajate vastu ning eelkõige ei tohi neilt võtta õigust kasutada oma teoseid ja muud materjali sõltumatult väljaandest, kus need on avaldatud.

Kui teos või muu materjal avaldati ajakirjandusväljaandes lihtlitsentsi alusel, ei tohi lõikes 1 sätestatud õigustele tuginedes takistada teistel volitatud kasutajatel selle kasutamist. Lõikes 1 sätestatud õigustele tuginedes ei tohi takistada nende teoste või muu materjali kasutamist, mille kaitse kehtivusaeg on lõppenud.

3. Seoses käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud õigustega kohaldatakse mutatis mutandis direktiivi 2001/29/EÜ artikleid 5–8, direktiivi 2012/28/EL ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1564 (19).

4. Lõikes 1 sätestatud õigused kaotavad kehtivuse kaks aastat pärast ajakirjandusväljaande avaldamist. Seda tähtaega arvutatakse alates ajakirjandusväljaande avaldamise kuupäevale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Lõiget 1 ei kohaldata ajakirjandusväljaannete suhtes, mis avaldati esmakordselt enne 6. juunit 2019.

5. Liikmesriigid näevad ette, et ajakirjandusväljaannetes avaldatud teoste autorid saavad asjakohase osa tulust, mida ajakirjandusväljaannete kirjastajad saavad infoühiskonna teenuste osutajatelt nende ajakirjandusväljaannete kasutamise eest.

Artikkel 19

Läbipaistvuskohustus

1. Liikmesriigid tagavad, et autorid ja esitajad saavad isikutelt, kellele nad on oma õigused litsentsinud või üle andnud, või nende õigusjärglastelt korrapäraselt, ent vähemalt kord aastas, ning iga valdkonna eripära arvestades õigeaegset, asjakohast ja piisavat teavet oma teoste ja esituste kasutamise, eelkõige kasutusviiside, kogu saadud tulu ja saadaoleva tasu kohta.

2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud õiguste edaspidise all-litsentsimise korral saavad autorid ja esitajad või nende esindajad taotluse korral all-litsentsi omajatelt lisateavet juhul, kui nende esimesel lepingupartneril ei ole kogu lõike 1 kohaldamiseks vajalikku teavet.

Lisateabe taotlemise korral teatab esimene lepingupartner autoritele ja esitajatele, kes on all-litsentsi omajad.

Liikmesriigid võivad näha ette, et kõik esimese lõigu kohased taotlused all-litsentsi omajatele esitatakse kas otse või autori või esitaja lepingupartneri kaudu.

3. Lõikes 1 sätestatud kohustus peab olema proportsionaalne ja kõigis sektorites kõrge läbipaistvuse taseme tagamisel tõhus. Liikmesriigid võivad näha ette, et põhjendatud juhtudel, kui lõikes 1 sätestatud kohustusest tulenev halduskoormus kujuneks teose või esituse kasutusest saadava tuluga võrreldes ebaproportsionaalseks, piirdub see kohustus sellist liiki ja sellisel tasemel teabega, mida võib sellistel juhtudel mõistlikult eeldada.

4. Liikmesriigid võivad otsustada, et käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustust ei kohaldata, kui autori või esitaja panus ei ole kogu teost või esitust arvestades märkimisväärne, välja arvatud juhul, kui autor või esindaja näitab, et ta vajab ja taotleb teavet oma artikli 20 lõikest 1 tulenevate õiguste teostamiseks.

5. Liikmesriigid võivad näha ette, et kollektiivlepingutest sõltuvate või neile tuginevate lepingute korral kohaldatakse asjaomase kollektiivlepingu läbipaistvusnõudeid, kui need vastavad lõigetes 1–4 sätestatud kriteeriumidele.

6. Direktiivi 2014/26/EL artikli 18 kohaldamisel ei kehti käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud kohustus lepingute suhtes, mille on sõlminud kõnealuse direktiivi artikli 3 punktides a ja b määratletud üksused või muud üksused, kelle suhtes kehtivad kõnealust direktiivi rakendavad liikmesriigi õigusnormid.

Artikkel 20

Lepingu kohandamise kord

1. Liikmesriigid tagavad, et juhul kui puuduvad käesolevas artiklis sätestatud korraga võrreldavat korda pakkuvad kollektiivlepingud, saavad autorid ja esitajad või nende esindajad nõuda isikult, kellega nad on sõlminud lepingu nende õiguste kasutamiseks, või selle isiku õigusjärglastelt täiendavat, asjakohast ja õiglast tasu, kui algselt kokkulepitud tasu osutub ebaproportsionaalselt väikeseks võrreldes teose või esituse kasutamisest tuleneva otsese või kaudse kogutuluga.

2. Käesoleva artikli lõiget 1 ei kohaldata lepingute suhtes, mille on sõlminud direktiivi 2014/26/EL artikli 3 punktides a ja b määratletud üksused või muud üksused, kelle suhtes juba kehtivad kõnealust direktiivi rakendavad liikmesriigi õigusnormid.

whereas

(8) Uued tehnoloogiad võimaldavad digivormis teabe (näiteks teksti, heli, piltide või andmete) automatiseeritud analüüsi, mida tuntakse enamasti teksti- ja andmekaevena.
Teksti- ja andmekaeve võimaldab töödelda suurtes kogustes andmeid, et saada uusi teadmisi ja avastada uusi suundumusi.
Teksti- ja andmekaeve on digimajanduses laialdaselt levinud, sellele vaatamata ollakse valdavalt seisukohal, et teksti- ja andmekaevest saavad eelkõige kasu teadusringkonnad ning seeläbi toetatakse innovatsiooni.
Need tehnoloogiad toovad kasu ülikoolidele ja muudele teadusorganisatsioonidele, samuti kultuuripärandiasutustele, kes võivad oma põhitegevuse raames samuti tegeleda teadusuuringutega.
Sellised organisatsioonid ja asutused seisavad liidus siiski silmitsi õiguskindlusetusega küsimuses, mil määral tohib teha sisu teksti- ja andmekaevet.
Teatavatel juhtudel võib teksti- ja andmekaeve hõlmata materjali, mis on kaitstud autoriõigusega või sui generis andmebaasi tegija õigusega või mõlemaga, eelkõige seoses teoste või muu materjali reprodutseerimisega või andmebaasist sisu väljavõtete tegemisega või mõlemaga, mis juhtub näiteks siis, kui andmed teksti- ja andmekaeve käigus normaliseeritakse.
Kui kohaldatav erand või piirang puudub, on selliseks tegevuseks vaja õiguste omajate luba.

- = -

(24) Liikmesriikidele peaks jääma õigus näha ette, et õiguste omajad saavad õiglase hüvitise oma teoste või muu materjali digitaalse kasutamise eest käesolevas direktiivis sätestatud erandi või piirangu alusel, mis käsitleb kasutamist õppetöös illustreerimise eesmärgil. Õiglase hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleks muu hulgas arvesse võtta liikmesriikide haridusalaseid eesmärke ja õiguste omajatele tekitatavat kahju.
Liikmesriigid, kes otsustavad näha ette õiglase hüvitise, peaksid soodustama selliste süsteemide kasutamist, mis ei tekita haridusasutustele halduskoormust.

- = -

(59) Käesoleva direktiiviga ajakirjandusväljaannete kirjastajatele tagatav kaitse ei tohiks mõjutada ajakirjandusväljaandes avaldatud teoste ja muu materjali autorite ja teiste õiguste omajate õigusi, sealhulgas ulatust, mil määral võivad autorid ja teised õiguste omajad kasutada oma teoseid või muud materjali sõltumatult ajakirjandusväljaandest, kus need on avaldatud.
Ajakirjandusväljaannete kirjastajatel ei tohiks seetõttu olla võimalik kasutada neile käesoleva direktiivi alusel antud kaitset autorite ja muude õiguste omajate vastu ega samade teoste ja muude materjalide volitatud kasutajate vastu.
See ei tohiks piirata lepingulisi kokkuleppeid, mis sõlmitakse ühelt poolt ajakirjandusväljaannete kirjastajate ning teiselt poolt autorite ja muude õiguste omajate vahel.
Ajakirjandusväljaannetes avaldatud teoste autoritel peaks olema õigus saada kohane osa tulust, mida ajakirjandusväljaannete kirjastajad saavad oma ajakirjandusväljaannete kasutamise eest infoühiskonna teenuse osutajate poolt.
See ei tohiks piirata liikmesriikide õigusnorme, mis käsitlevad omandiõigust ja töölepingutega seotud õigusi, kui need õigusnormid on kooskõlas liidu õigusega.

- = -

(60) Ajakirjandusväljaannete, raamatute, teaduslike ja muusikaväljaannete kirjastajad tegutsevad sageli autoriõiguste üleandmise alusel, kasutades kas lepinguid või õigusnorme.
Sellega seoses teevad kirjastajad investeeringu, lootuses kasutada oma väljaannetes sisalduvaid teoseid, ning mõnel juhul võivad nad tulust ilma jääda, kui kõnealuseid teoseid kasutatakse erandite või piirangute alusel (nt isiklikuks tarbeks kopeerimine ja reprograafia, sealhulgas liikmesriikides reprograafia puhul kasutatav kord või avaliku laenutamise kord).
Mitmes liikmesriigis jagatakse nende erandite või piirangute puhul hüvitised autorite ja kirjastajate vahel.
Selleks et võtta arvesse kõnealust olukorda ja parandada kõigi osapoolte õiguskindlust, lubatakse käesoleva direktiiviga neil liikmesriikidel, kellel on kehtiv kord autorite ja kirjastajate vahel hüvitise jagamiseks, see säilitada.
See on eriti oluline nende liikmesriikide jaoks, kellel kehtis selline hüvitise jagamise kord enne 12. novembrit 2015, kuigi teistes liikmesriikides hüvitise jagamist ei toimu ja hüvitist saavad kooskõlas riigi kultuuripoliitikaga üksnes autorid.
Kuigi käesolevat direktiivi tuleks kohaldada mittediskrimineerivalt kõigi liikmesriikide suhtes, tuleks selles järgida kõnealuse valdkonna traditsioone ja mitte kohustada neid liikmesriike, kellel praegu sellist hüvitise jagamise korda ei ole, sellist korda kehtestama.
See ei tohiks mõjutada liikmesriikides kehtivat või tulevast avaliku laenutamise eest tasu maksmise korda.

- = -

(69) Kui veebisisu jagamise teenuse osutajad saavad loa, sealhulgas litsentsilepingute kaudu, teenuse kasutajate poolt üles laaditud sisu kasutamiseks, peaks luba hõlmama ka autoriõigusega seotud toiminguid kasutajate poolt üles laaditud sisu suhtes teenuseosutajatele antud loa ulatuses, kuid üksnes juhul, kui kasutajad tegutsevad mittekaubanduslikul eesmärgil, näiteks jagavad sisu ilma kasumi teenimise eesmärgita, või kui kasutajate üleslaadimise tulemusena teenitud tulu ei ole nende autoriõigusega hõlmatud toimingute seisukohast märkimisväärne.
Kui õiguste omajad on andnud veebisisu jagamise teenuse raames kasutajatele sõnaselge loa teoseid või muud materjali üles laadida ja kättesaadavaks teha, võib teenuse osutaja edastada neid üldsusele õiguste omajate antud loa ulatuses. Siiski ei tohiks veebisisu jagamise teenuse osutajate kasuks eeldada, et nende kasutajad on andnud kõik asjaomased õiguste omandamise ja tasu maksmisega seotud õigused.

- = -

(75) Kuna autorid ja esitajad on litsentsi andes või õigusi üle kandes tavaliselt nõrgem lepingupool, vajavad nad teavet, et hinnata nende õiguste jätkuvat majanduslikku väärtust, võrreldes tasuga, mida nad saavad litsentsi või üleandmise eest, sageli puutuvad nad aga kokku läbipaistmatu teabega.
Autorite ja esitajate tasustamise korra läbipaistvuse ja tasakaalu huvides on seetõttu oluline, et lepingupartnerid või nende õigusjärglased jagaksid asjakohast ja täpset teavet.
Teave peaks olema ajakohastatud, et võimaldada värskete andmete kättesaadavust, teose või esituse kasutamisega seonduv ning laiaulatuslik, et hõlmata kõiki juhtumiga seotud tuluallikaid, sealhulgas vajaduse korral kaubandustulu.
Seni kuni kasutamine jätkub, peaksid autorite ja esitajate lepingupartnerid andma neile kättesaadavat teavet kõikide kasutusviiside ja tulude kohta kogu maailmas ning nad peaksid seda tegema nii korrapäraselt kui konkreetses sektoris tavaks, ent vähemalt kord aastas. Teave tuleks esitada viisil, mis on autori või esitaja jaoks arusaadav, ning see peaks võimaldama tulemuslikult hinnata asjaomaste õiguste majanduslikku väärtust.
Läbipaistvuskohustust tuleks kohaldada ainult siis, kui tegemist on autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega.
Isikuandmeid, näiteks kontaktandmeid ja teavet tasustamise kohta, mis on vajalikud, et autorid ja esitajad saaksid teavet oma teoste ja esituste kasutamise kohta, peaks töötlema vastavalt määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõike 1 punktile c.

- = -

keyboard_tab Diritto d'autore 2019/0790 ET

Diritto d'autore 2019/0790 ET