(23) Teavitamisnõue, mis on seotud järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetritega, ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/943 (10) kohaldamist.
Kauplejaid ei tohiks kohustada avaldama üksikasjalikku teavet oma järjestusmehhanismide, sealhulgas algoritmide toimimise kohta.
Kauplejad peaksid esitama järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetrite üldise kirjelduse, milles selgitatakse peamisi vaikeparameetreid, mida kaupleja kasutab, ja nende suhtelist tähtsust teiste parameetrite suhtes, ent seda kirjeldust ei pea esitama kohandatud viisil iga üksiku otsingu kohta.
- = -
(30) Direktiivis 2011/83/EL sätestatud digitaalse infosisu ja digiteenuste määratlused tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/770 (15) sätestatud määratlustega.
Direktiiviga (EL) 2019/770 hõlmatud digisisu hõlmab üksikut üleandmistoimingut, üksikute üleandmistoimingute seeriat ja pidevat üleandmist teatava ajavahemiku jooksul.
Pideva üleandmise element ei peaks tingimata eeldama pikaajalist üleandmist.
Selliseid juhtumeid nagu videoklippide voogedastus veebis tuleks käsitada pideva üleandmisena teatava ajavahemiku jooksul, sõltumata audiovisuaalse faili tegelikust kestusest.
Seepärast võib olla raske teha vahet teatavat liiki digitaalse infosisu ja digiteenuse vahel, kuna mõlemad võivad hõlmata pidevat kauplejapoolset üleandmist kogu lepingu kestuse jooksul.
Digiteenuste näiteks on video- ja helifailide jagamise teenused ja muu failide majutamine, tekstitöötlus ja mängud, mida pakutakse pilvepõhiselt, pilvsalvestus, veebimeilid, sotsiaalmeedia ja pilverakendused.
Teenuseosutaja järjepidev kaasatus õigustab direktiivis 2011/83/EL ette nähtud taganemisõiguse normide kohaldamist, millega võimaldatakse tarbijal tegelikkuses proovida teenust 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja otsustada, kas ta soovib seda kasutada või mitte.
Niisuguse digitaalse infosisu üleandmise lepingute puhul, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, on tegemist ühekordse toiminguga, mille eesmärk on anda tarbijale üle teatav digitaalne infosisu, nagu konkreetsed muusika- või videofailid.
Digitaalse infosisu üleandmise lepingute suhtes, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kohaldatakse jätkuvalt direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud erandit taganemisõigusest, mille kohaselt tarbija kaotab oma taganemisõiguse, kui lepingu täitmine, näiteks sisu allalaadimine või voogedastamine, on alanud vastavalt tarbija eelnevale sõnaselgele nõusolekule alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja kinnitusele, et ta on teadlik, et kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kahtluse korral, kas leping on teenusleping või sellise digitaalse infosisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, tuleks kohaldada teenuslepingutest taganemise õigust reguleerivaid norme.
- = -
(31) Digitaalset infosisu antakse üle ja digiteenuseid osutatakse internetis sageli selliste lepingute alusel, mille kohaselt tarbija ei maksa kauplejale hinda, vaid esitab talle isikuandmeid.
Direktiivi 2011/83/EL juba kohaldatakse selliste lepingute suhtes, mille alusel antakse üle digitaalset infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal (st internetipõhist digitaalset infosisu), olenemata sellest, kas tarbija tasub selle eest hinna või esitab tarnijale isikuandmeid.
Teenuslepingute, sealhulgas digiteenuste osutamise lepingute suhtes kohaldatakse kõnealust direktiivi seevastu ainult siis, kui lepingutes on ette nähtud, et tarbija maksab hinna või kohustub seda tegema.
Järelikult ei kohaldata kõnealust direktiivi selliste digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille alusel esitab tarbija kauplejale isikuandmeid ega maksa teenuse eest hinda.
Arvestades tasuliste digiteenuste ja isikuandmete eest osutatavate digiteenuste samalaadsust ja vastastikust asendatavust, tuleks nende suhtes kohaldada kõnealuse direktiivi samu norme.
- = -
(32) Tuleks tagada direktiivi 2011/83/EL ja direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamisalade sidusus; direktiivi (EL) 2019/770 kohaldatakse selliste digisisu üleandmise või digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille raames esitab tarbija kauplejale isikuandmeid või kohustub seda tegema.
- = -
(35) Samuti ei peaks direktiivi 2011/83/EL kohaldama olukorras, kus kaupleja kogub ainult metaandmeid, näiteks tarbija seadme või veebisirvimise kohta, välja arvatud juhul, kui seda olukorda loetakse liikmesriigi õiguse kohaselt lepinguks.
Kõnealust direktiivi ei tuleks kohaldada ka olukorras, kus tarbijale, ilma et ta oleks kauplejaga lepingut sõlminud, näidatakse reklaame üksnes selleks, et saada juurdepääsu digitaalsele infosisule või digiteenusele.
Siiski peaks liikmesriikidele jääma õigus laiendada kõnealuse direktiivi kohaldamist olukordadele, mis ei kuulu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, või selliseid olukordi muul viisil reguleerida.
- = -
(39) Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 on sätestatud nõue esitada kindla hinnaga toote ostukutse korral konkreetne teave.
Kõnealuseid teavitamisnõudeid kohaldatakse juba reklaamimise etapis, samal ajal kui direktiivis 2011/83/EL on samasugused ja muud üksikasjalikumad teavitamisnõuded ette nähtud hilisemas lepingueelses etapis (st vahetult enne seda, kui tarbija lepingu sõlmib).
Järelikult võidakse ettevõtjatelt ja kauplejatelt nõuda sama teabe esitamist reklaamimise etapis (näiteks reklaami kuvamisel meediaveebisaidil) ja lepingueelses etapis (näiteks nende veebikaupluste saitidel).
- = -
(42) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis a on ette nähtud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul ning kui tarbija on andnud kinnituse selle kohta, et ta on teadlik taganemisõiguse kaotusest juhul, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud.
Vastupidiselt sellele nõutakse kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8, milles käsitletakse kaupleja kohustusi olukorras, kus lepingu täitmist on alustatud enne taganemistähtaja lõppu, et kaupleja saaks tarbijalt üksnes eelneva sõnaselge nõusoleku, mitte kinnituse taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel.
Kõnealuste õigusnormide sidususe tagamiseks tuleb artikli 7 lõikesse 3 ja artikli 8 lõikesse 8 lisada kaupleja kohustus saada tarbijalt ka kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel, kui lepingust tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Lisaks sellele tuleks artikli 16 esimese lõigu punkti a muuta, et võtta arvesse artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 8 muudatusi, mille kohaselt kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldatakse üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millest tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Liikmesriikidele tuleks anda siiski valikuvõimalus mitte kohaldada nõuet saada tarbijalt kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel nende teenuslepingute suhtes, mille puhul tarbija on kauplejalt konkreetselt taotlenud kohaletulekut selleks, et kaupleja teeks parandustöid.
Kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis c on sätestatud erand taganemisõigusest lepingute puhul, mis on seotud sellise kauba tarnimisega, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele.
Nimetatud erand hõlmab näiteks eritellimusel mööbli tootmist ja paigaldamist tarbija kodus, kui seda tehakse ühe müügilepingu alusel.
- = -
(47) Tarbijad tuginevad ostuotsuse tegemisel üha enam tarbijate arvustustele ja toetusavaldustele.
Seepärast, kui kauplejad annavad juurdepääsu tarbijate arvustustele toodete kohta, peaksid nad tarbijaid teavitama sellest, kas on kehtestatud protsessid või menetlused tagamaks, et avaldatud arvustused pärinevad tarbijailt, kes on tooteid tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud.
Kui sellised protsessid või menetlused on kehtestatud, peaksid kauplejad andma teavet selle kohta, kuidas seda kontrollitakse ja andma tarbijatele selget teavet selle kohta, kuidas arvustusi töödeldakse, näiteks kas kõik arvustused avaldatakse, olenemata sellest, kas need on positiivsed või negatiivsed, või kas kaupleja on neid arvustusi sponsinud või kas lepinguline suhe kauplejaga on neid mõjutanud.
Lisaks sellele tuleks seepärast käsitada ebaausa kaubandustavana tarbija eksitamist väidetega, et toote arvustused on esitanud tarbijad, kes on toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud, kui ei ole võetud mõistlikke ega proportsionaalseid meetmeid tagamaks, et arvustused pärinevad sellistelt tarbijatelt.
Kõnealused meetmed võiksid hõlmata tehnilisi vahendeid arvustust postitava isiku usaldusväärsuse hindamiseks, näiteks nõudes teavet kontrollimaks, et tarbija on toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud.
- = -
(50) Kauplejatel tuleks keelata müüa tarbijatele edasi kultuuri- ja spordiürituste pileteid, mille nad on saanud, kasutades sellist tarkvara nagu „botid“, mis võimaldavad neil osta pileteid piletite esmamüüja kehtestatud tehniliste ülempiiridega ette nähtust suuremas mahus või minna mööda muudest tehnilistest vahenditest, mille on kasutusele võtnud esmamüüja, et tagada piletite kättesaadavus kõigile üksikisikutele.
See keeld ei mõjuta muid riigisiseseid meetmeid, mida liikmesriik võib võtta, et kaitsta tarbijate õigustatud huve ning kindlustada kultuuripoliitikat ja kõigi üksikisikute laialdane juurdepääs kultuuri- ja spordiüritustele, tehes seda näiteks piletite edasimüügihinna reguleerimisega.
- = -
(53) Õigusaktide täitmise tagamisel saadud kogemused on siiski näidanud, et ilma selgete säteteta ei pruugi tarbijatele, ettevõtjatele ja liikmesriikide pädevatele asutustele olla selge, millised kaubandustavad võivad olla direktiiviga 2005/29/EÜ vastuolus.
Seetõttu tuleks kõnealust direktiivi muuta, et tagada nii ettevõtjatele kui ka täitevasutustele õiguskindlus ja reguleerida sõnaselgelt olukorda, kus kaupa turustatakse identsena kaubaga, mis on käibel teistes liikmesriikides, ehkki sellel kaubal on oluliselt erinev koostis või erinevad omadused.
Kooskõlas käesoleva direktiiviga muudetud direktiiviga 2005/29/EÜ peaksid pädevad asutused selliseid tavasid hindama ja käsitlema juhtumipõhiselt.
Hindamisel peaks pädev asutus võtma arvesse seda, kas tarbijad suudavad selliseid kaupu kergesti eristada, samuti ettevõtja õigust kohandada sama kaubamärgi kaupu erinevatele geograafilistele turgudele õiguspärastel ja objektiivsetel põhjustel, milleks on näiteks liikmesriigi õigus, toorainete kättesaadavus või hooajalisus või vabatahtlikud strateegiad, mille eesmärk on parandada juurdepääsu tervislikule täisväärtuslikule toidule, ning ettevõtja õigust pakkuda sama kaubamärgi kaupu erinevatel geograafilistel turgudel eri kaalu või mahuga pakendites.
Pädevad asutused peaksid hindama, kas tarbijad saavad sellist eristamist kergesti tuvastada, pöörates tähelepanu teabe kättesaadavusele ja piisavusele.
On oluline, et tarbijaid teavitataks kaupade eristamisest õigustatud ja objektiivsetest teguritest tulenevalt.
Ettevõtjad peaksid olema vabad andma sellist teavet eri viisidel, mis võimaldavad tarbijail vajalikule teabele juurde pääseda. Üldiselt peaksid ettevõtjad eelistama alternatiive teabe esitamisele kaupade märgistel.
Järgida tuleks asjakohaseid liidu valdkondlikke norme ja kaupade vaba liikumist käsitlevaid norme.
- = -