(7) Selleks et soodustada karistuste järjepidevamat kohaldamist, eelkõige määruses (EL) 2017/2394 määratletud liidusiseste rikkumiste, laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral, tuleks direktiividesse 93/13/EMÜ, 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL lisada karistuste määramise ühised kriteeriumid, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik.
Nende kriteeriumide raames tuleks muu hulgas arvesse võtta näiteks rikkumise laadi, raskusastet, ulatust ja kestust ning kahju heastamist, mida kaupleja on tekitatud kahju eest tarbijatele pakkunud.
Kui sama isik on pannud rikkumisi toime korduvalt, on see märk tema kalduvusest selliseid rikkumisi toime panna ja osutab selgelt teo raskusele ning seega vajadusele karistust karmistada, et saavutada tõhus hoiatav mõju.
Kui asjakohased andmed on kättesaadavad, tuleks arvesse võtta ka rikkumisest tulenenud rahalist kasu või rikkumise abil ära hoitud kahju.
Arvesse saab võtta ka juhtumi suhtes kohaldatavaid muid raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.
- = -
(11) Vastavalt määruse (EL) 2017/2394 artiklites 9 ja 10 sätestatule tuleks karistuste määramisel võtta asjakohaselt arvesse kõnealuse rikkumise laadi, raskusastet ja kestust.
Karistuste määramine peaks olema proportsionaalne ning kooskõlas liidu ja liikmesriikide õigusega, sealhulgas kohaldatavate menetluslike tagatistega ja hartas sätestatud põhimõtetega.
Samuti peaksid määratud karistused vastama tarbijate huve kaitsvate liidu õigusaktide rikkumise laadile ja tegelikule või võimalikule üldisele kahjule.
Karistuste määramise õigusi peavad pädevad asutused kasutama kas omal algatusel või juhul, kui see on asjakohane, pöördudes teiste pädevate asutuste või muude ametiasutuste poole, või kui see on kohaldatav, andes korraldusi määratud asutustele, või pöördudes kohtusse, kes on pädev vajalikku otsust langetama, esitades asjakohasel juhul apellatsioonkaebuse, kui vajalikku otsust käsitlevat taotlust ei rahuldata.
- = -
(16) Liikmesriigid peaksid tagama õiguskaitsevahendite kättesaadavuse ebaausate kaubandustavade tõttu kahju kandnud tarbijatele, et aidata kõrvaldada kõik selliste ebaausate tavade kasutamise tagajärjed.
Individuaalsete õiguskaitsevahendite selge raamistik hõlbustaks eraviisilist õigusaktide täitmise tagamist.
Tarbijal peaks olema võimalik nõuda kahju hüvitamist ja asjakohasel juhul hinna alandamist või lepingu lõpetamist proportsionaalsel ja tulemuslikul viisil.
Liikmesriike ei tohiks takistada jätmast kehtima või kehtestamast ebaausa kaubandustava tõttu kannatanud tarbijatele õigust muudele õiguskaitsevahenditele, näiteks õigust nõuda parandamist või asendamist, et tagada ebaausa kaubandustava tagajärgede täielik kõrvaldamine.
Liikmesriike ei tohiks takistada määramast kindlaks tarbijate õiguskaitsevahendite kasutamise tingimusi ja mõju. Õiguskaitsevahendite kasutamisel võidakse võtta asjakohasel juhul arvesse ebaausa kaubandustava raskust ja laadi, tarbija kantud kahju ja muid olulisi asjaolusid, näiteks kaupleja ebaõiget käitumist või lepingu rikkumist.
- = -
(30) Direktiivis 2011/83/EL sätestatud digitaalse infosisu ja digiteenuste määratlused tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/770 (15) sätestatud määratlustega.
Direktiiviga (EL) 2019/770 hõlmatud digisisu hõlmab üksikut üleandmistoimingut, üksikute üleandmistoimingute seeriat ja pidevat üleandmist teatava ajavahemiku jooksul.
Pideva üleandmise element ei peaks tingimata eeldama pikaajalist üleandmist.
Selliseid juhtumeid nagu videoklippide voogedastus veebis tuleks käsitada pideva üleandmisena teatava ajavahemiku jooksul, sõltumata audiovisuaalse faili tegelikust kestusest.
Seepärast võib olla raske teha vahet teatavat liiki digitaalse infosisu ja digiteenuse vahel, kuna mõlemad võivad hõlmata pidevat kauplejapoolset üleandmist kogu lepingu kestuse jooksul.
Digiteenuste näiteks on video- ja helifailide jagamise teenused ja muu failide majutamine, tekstitöötlus ja mängud, mida pakutakse pilvepõhiselt, pilvsalvestus, veebimeilid, sotsiaalmeedia ja pilverakendused.
Teenuseosutaja järjepidev kaasatus õigustab direktiivis 2011/83/EL ette nähtud taganemisõiguse normide kohaldamist, millega võimaldatakse tarbijal tegelikkuses proovida teenust 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja otsustada, kas ta soovib seda kasutada või mitte.
Niisuguse digitaalse infosisu üleandmise lepingute puhul, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, on tegemist ühekordse toiminguga, mille eesmärk on anda tarbijale üle teatav digitaalne infosisu, nagu konkreetsed muusika- või videofailid.
Digitaalse infosisu üleandmise lepingute suhtes, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kohaldatakse jätkuvalt direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud erandit taganemisõigusest, mille kohaselt tarbija kaotab oma taganemisõiguse, kui lepingu täitmine, näiteks sisu allalaadimine või voogedastamine, on alanud vastavalt tarbija eelnevale sõnaselgele nõusolekule alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja kinnitusele, et ta on teadlik, et kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kahtluse korral, kas leping on teenusleping või sellise digitaalse infosisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, tuleks kohaldada teenuslepingutest taganemise õigust reguleerivaid norme.
- = -