keyboard_tab Contratti di vendita di beni conformi 2019/0771 ET

(4) E-kaubandus on siseturul peamine majanduskasvu mootor.

  Siiski ei ole selle potentsiaali kaugeltki täielikult ära kasutatud.

  Liidu konkurentsivõime tugevdamiseks ja majanduskasvu edendamiseks peab liit tegutsema kiiresti ja julgustama ettevõtjaid kasutama ära kõiki siseturu pakutavaid võimalusi.

  Siseturu kogu potentsiaali saab ära kasutada ainult siis, kui kõik turuosalised saavad hõlpsalt osaleda kaupade piiriüleses müügis, sealhulgas e-kaubanduse tehingutes.

  Lepinguõiguse normid, mille alusel turuosalised teevad tehinguid, on ühed peamised tegurid, mille alusel ettevõtjad otsustavad, kas hakata kaupu piiriüleselt pakkuma.

  Need normid mõjutavad ka tarbijate valmidust sellist poodlemisviisi omaks võtta ja usaldada.

(5) Tehnoloogia areng on suurendanud turgu kaupade jaoks, mis sisaldavad digisisu või digiteenuseid või on nendega ühendatud.

  Kuna selliste seadmete arv suureneb ja tarbijad võtavad neid kiirelt üha enam kasutusele, tuleb liidu tasandil võtta meetmeid, et tagada kõrgel tasemel tarbijakaitse ja suurendada õiguskindlust seoses normidega, mida kohaldatakse selliste kaupade müügilepingute suhtes.

  Suurem õiguskindlus aitaks parandada tarbijate ja müüjate usaldust.

(6) Kaupade müügi suhtes kohaldatavad liidu normid on endiselt killustatud, kuigi kättetoimetamise tingimusi käsitlevad normid, samuti kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute lepingueelse teabe nõuded ning taganemisõiguse normid on juba täielikult ühtlustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/83/EL (3).

  Muud olulised lepingulised aspektid, nagu nõuetele vastavuse kriteeriumid, õiguskaitsevahendid lepingutingimustele mittevastavuse korral ning nende kasutamise peamised tingimused, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 1999/44/EÜ (4) praegu ühtlustatud minimaalsel tasemel.

  Liikmesriikidel on olnud lubatud minna kaugemale liidu standarditest ning võtta vastu või jätta kehtima norme, mis tagavad tarbijakaitse veelgi kõrgema taseme.

  Seda õigust on nad kasutanud eri aspektide suhtes ja erinevas ulatuses.

  Selle tagajärjel erinevad praegu direktiivi 1999/44/EÜ ülevõtvad liikmesriikide õigusnormid märkimisväärselt olulistes aspektides, milleks on näiteks õiguskaitsevahendite hierarhia olemasolu või puudumine.

(7) Olemasolevad erinevused võivad ettevõtjaid ja tarbijaid kahjustada.

  Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 593/2008 (5) peavad ettevõtjad, kes suunavad tegevuse teiste liikmesriikide tarbijatele, võtma arvesse tarbijalepinguõigust käsitlevaid kohustuslikke norme riigis, mis on tarbija harilik viibimiskoht.

  Nende normide erinevus liikmesriikides võib tekitada ettevõtjale täiendavaid kulusid.

  Seega võivad paljud ettevõtjad eelistada jätkata kauplemist kodumaal või eksportida vaid ühte või kahte liikmesriiki.

  Selline viis kulude ja piiriülese kaubandusega seotud riskide minimeerimiseks vähendab äritegevuse laiendamise võimalusi ja mastaabisäästu.

  Eriti mõjutab see VKEsid.

(8) Kuigi määruse (EÜ) nr 593/2008 kohaldamise tulemusena on välismaalt ostmisel tarbijatele tagatud kõrgetasemeline tarbijakaitse, mõjub õiguslik killustatus halvasti ka tarbijate usaldusele piiriüleste tehingute vastu.

  Kuigi usaldamatuse põhjuseid on mitmeid, on tarbijate suurimaks mureks ebakindlus peamistes lepingulistes õigustes.

  Selline ebakindlus valitseb sõltumata sellest, kas tarbijad on või ei ole kaitstud oma liikmesriigi tarbijalepinguõiguse kohustuslike normidega, kui müüja suunab oma piiriülese tegevuse neile, või kas tarbijad sõlmivad või ei sõlmi piiriüleseid lepinguid müüjaga, ilma et asjaomane müüja tegeleks kaubandustegevusega tarbijate liikmesriigis.

(9) Kuigi kaupade müük interneti teel moodustab ülekaalukalt suurema osa piiriülesest müügist liidus, mõjutavad erinevused liikmesriikide lepinguõiguses võrdselt nii jaemüüjaid, kes kasutavad kaugmüügi kanaleid, kui ka jaemüüjaid, kes tegelevad tavamüügiga, ning takistavad nende tegevuse laiendamist teistesse riikidesse.

  Käesolev direktiiv peaks hõlmama kõiki müügikanaleid, et luua võrdsed võimalused kõigile ettevõtjatele, kes tarbijatele kaupu müüvad.

  Kehtestades kõigi müügikanalite kohta ühtsed normid, peaks käesolev direktiiv ära hoidma erinevuste tekke, mis tekitaks ebaproportsionaalselt suure koormuse kõiki müügikanaleid kasutavatele jaemüüjatele liidus, kelle arv pidevalt kasvab.

  Komisjoni 29.

  mail 2017.

  aastal avaldatud tarbija- ja turundusõiguse toimivuskontroll, mis hõlmas ka direktiivi 1999/44/EÜ, kinnitas kõigi müügikanalite puhul vajadust jätta kehtima sidusad normid, mis reguleerivad müüki ja garantiisid.

(10) Käesolev direktiiv peaks hõlmama kaupade, sealhulgas digielementidega kaupade müügi suhtes kohaldatavaid norme, mis käsitlevad ainult peamisi lepingulisi aspekte, mis on vajalikud lepinguõigusega seotud tõkete kaotamiseks siseturul.

  Selleks tuleks täielikult ühtlustada nõuetele vastavuse normid, õiguskaitsevahendid, mida tarbijatel on võimalik kasutada kauba lepingutingimustele mittevastavuse korral, ja nende kasutamise peamised tingimused ning tõsta tarbijakaitse taset võrreldes direktiiviga 1999/44/EÜ.

  normide täielik ühtlustamine tarbijalepinguõiguse mõnes olulises aspektis hõlbustaks ettevõtjatel, eelkõige VKEdel, oma kauba pakkumist teistes liikmesriikides.

  Peamiste normide täielik ühtlustamine tagaks kõrgetasemelise tarbijakaitse ja suurendaks heaolu.

(11) Käesolev direktiiv täiendab direktiivi 2011/83/EL.

  Kui direktiiv 2011/83/EL sisaldab peamiselt sätteid, mis käsitlevad lepingueelseid teavitamisnõudeid, õigust taganeda kauglepingutest ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingutest, ning kauba kättetoimetamist ja riisiko üleminekut reguleerivaid norme, siis käesolevas direktiivis sätestatakse normid, mis reguleerivad kauba nõuetele vastavust, õiguskaitsevahendeid nõuetele mittevastavuse korral ja õiguskaitsevahendite kasutamise tingimusi.

(13) Käesolev direktiiv ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/770 (6) peaksid teineteist täiendama.

  Kui direktiiviga (EL) 2019/770 sätestatakse normid teatud nõuete kohta seoses digisisu üleandmise või digiteenuste osutamise lepingutega, siis käesolevas direktiivis sätestatakse normid teatud nõuete kohta seoses kaupade müügilepingutega.

  Seetõttu, et vastata tarbijate ootustele ning tagada digisisuga kauplejatele selge ja lihtne õigusraamistik, tuleks direktiivi (EL) 2019/770 kohaldada ka digisisu ja digiteenuste suhtes, sealhulgas digisisu suhtes, mis antakse üle füüsilisel andmekandjal, näiteks DVDdel, CDdel, mälupulkadel ja mälukaartidel, samuti füüsilisele andmekandjale endale, tingimusel et füüsiline andmekandja toimib üksnes digisisu kandjana.

  Käesolevat direktiivi tuleks aga kohaldada kaupade müügilepingute suhtes, mis hõlmavad selliseid digielementidega kaupu, mille otstarbe täitmiseks on vajalik digisisu või digiteenuse olemasolu.

(21) Liikmesriikidele peaks jääma õigus laiendada käesoleva direktiivi õigusnormide kohaldamist lepingutele, mis ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, või reguleerida selliseid lepinguid muul viisil.

  Näiteks peaks liikmesriikidele jääma õigus laiendada käesoleva direktiiviga tarbijatele pakutavat kaitset ka füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes ei ole käesoleva direktiivi tähenduses tarbijad, nagu valitsusvälised organisatsioonid, iduettevõtjad või VKEd.

(24) Selleks et tasakaalustada vajadust õiguskindluse järele õigusnormide sobiva paindlikkusega, tuleks iga viidet käesolevas direktiivis sellele, mida saab isikult eeldada, mõista viitena sellele, mida saab mõistlikult eeldada.

  Mõistlikkus tuleks kindlaks teha objektiivselt, võttes arvesse lepingu olemust ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning asjaomaste poolte tavasid ja praktikat.

(25) Et tagada selgus selles, mida tarbija võib kaubalt oodata ja mille eest vastutab müüja, kui ootusi ei täideta, on oluline ühtlustada õigusnormid, mille alusel tehakse kindlaks, kas kaup on nõuetele vastav.

  Kõiki käesolevas direktiivi viiteid nõuetele vastavusele tuleks käsitada viidetena kaupade vastavusele müügilepingu tingimustele.

  Müügilepingu mõlema poole õigustatud huvide kaitsmiseks tuleks nõuetele vastavust hinnata nii subjektiivsete kui ka objektiivsete vastavusnõuete alusel.

(36) Õigusnormide piisava paindlikkuse tagamiseks, näiteks kasutatud kaupade müügi korral, peaks pooltel olema võimalik käesolevas direktiivis sätestatud objektiivsetest vastavusnõuetest kõrvale kalduda.

  Kõrvalekaldumine peaks olema võimalik üksnes siis, kui tarbijat sellest konkreetselt teavitatakse ning kui tarbija nõustub sellega teistest avaldustest või kokkulepetest eraldi aktiivse ja ühemõttelise käitumise teel.

(38) Käesoleva direktiiviga ei tuleks reguleerida üleandmise mõistet, seda tuleks reguleerida liikmesriigi õiguses; eelkõige puudutab see küsimust, mida müüja peab tegema, et täita oma kohustus kaubad üle anda.

  Lisaks ei tohiks käesoleva direktiivi viited üleandmise ajale piirata nende normide kohaldamist, mis käsitlevad direktiivi 2011/83/EL kohast riisiko üleminekut ja mis on vastavalt rakendatud liikmesriikide õiguses.

(59) Kui tarbija lõpetab lepingu nõuetele mittevastavuse tõttu, peaks käesolev direktiiv sätestama normid üksnes lepingu lõpetamise õiguse peamiste tagajärgede ja tingimuste kohta, eelkõige sätestama poolte kohustuse saadu tagastada.

  Seega peaks müüja olema kohustatud tarbija tasutud hinna tagasi maksma ja tarbija peaks olema kohustatud kauba tagastama.

(61) Põhimõte, et müüjal vastutab tekitatud kahju eest, on müügilepingute oluline osa.

  Seetõttu peaks tarbijal olema õigus nõuda müüjalt käesoleva direktiivi rikkumise tõttu, sealhulgas nõuetele mittevastavuse tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

  Hüvitis peaks asetama tarbijad võimalikult suurel määral sellisesse olukorda, milles nad oleksid olnud, kui kaup oleks vastanud nõuetele.

  Kuna sellise kahju hüvitamise õigus on juba tagatud kõikides liikmesriikides, ei tohiks käesolev direktiiv piirata liikmesriikide õigusnorme käesoleva direktiivi õigusnormide rikkumisest tarbijale tuleneva kahju hüvitamise kohta.

  Liikmesriikidel peaks olema ka õigus reguleerida tarbija õigust hüvitisele juhul, kui parandamine või asendamine põhjustas olulist ebamugavust või hilines.

(62) Läbipaistvuse tagamiseks tuleks sätestada müügigarantiile teatavad nõuded, mida kohaldatakse koos lepingueelse teabe nõuetega müügigarantii olemasolu ja tingimuste kohta, mis on sätestatud direktiivis 2011/83/EL.

  Lisaks tuleks käesoleva direktiiviga sätestada õiguskindluse parandamiseks ja tarbijate eksitamise vältimiseks nõue, et juhul, kui seotud reklaamis sisalduvad müügigarantii tingimused on tarbijale soodsamad kui need, mis sisalduvad garantiilubaduses, peaksid kehtima soodsamad tingimused.

  Samuti tuleks käesoleva direktiiviga sätestada normid, mis reguleerivad garantiilubaduse sisu ja seda, kuidas garantiilubadus tarbijatele kättesaadavaks tehakse.

  Näiteks peaks garantiilubadus sisaldama müügigarantii tingimusi ning selles tuleks märkida, et müügigarantii ei mõjuta müüja seadusest tulenevat vastutust, märkides sõnaselgelt, et müügigarantii tingimused täiendavad müüja seadusest tulenevat vastutust.

  Liikmesriikidel peaks olema õigus kehtestada norme, mis reguleerivad müügigarantiide käesoleva direktiiviga reguleerimata muid aspekte, näiteks võimalust siduda müügigarantiiga muid võlgnikke kui garantii andja, tingimusel, et need normid ei vähenda kaitset, mida tarbijatele pakuvad käesoleva direktiivi täielikult ühtlustatud sätted müügigarantiide kohta.

  Ehkki liikmesriikidele peaks jääma õigus sätestada, et müügigarantiid antakse tasuta, peaksid nad tagama, et müüja või tootja kohustus, mis kuulub käesolevas direktiivis sätestatud müügigarantii määratluse alla, on kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud ühtlustatud normidega.

(65) Käesolev direktiiv ei piira rahvusvahelise eraõiguse normide, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 593/2008 ja (EL) nr 1215/2012 (7) kohaldamist.

(66) Direktiiv 1999/44/EÜ tuleks kehtetuks tunnistada.

  Kehtetuks tunnistamise kuupäev peaks vastama käesoleva direktiivi ülevõtmise tähtpäevale.

  Et tagada liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi järgimiseks kehtestatud õigus- ja haldusnormide ühetaoline kohaldamine alates ülevõtmise tähtpäevast sõlmitud lepingute suhtes, ei tohiks käesolevat direktiivi kohaldada enne selle ülevõtmise tähtpäeva sõlmitud lepingute suhtes.