keyboard_tab Contratti di vendita di beni conformi 2019/0771 ET

(5) Tehnoloogia areng on suurendanud turgu kaupade jaoks, mis sisaldavad digisisu või digiteenuseid või on nendega ühendatud.

  Kuna selliste seadmete arv suureneb ja tarbijad võtavad neid kiirelt üha enam kasutusele, tuleb liidu tasandil võtta meetmeid, et tagada kõrgel tasemel tarbijakaitse ja suurendada õiguskindlust seoses normidega, mida kohaldatakse selliste kaupade müügilepingute suhtes.

  Suurem õiguskindlus aitaks parandada tarbijate ja müüjate usaldust.

(6) Kaupade müügi suhtes kohaldatavad liidu normid on endiselt killustatud, kuigi kättetoimetamise tingimusi käsitlevad normid, samuti kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute lepingueelse teabe nõuded ning taganemisõiguse normid on juba täielikult ühtlustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/83/EL (3).

  Muud olulised lepingulised aspektid, nagu nõuetele vastavuse kriteeriumid, õiguskaitsevahendid lepingutingimustele mittevastavuse korral ning nende kasutamise peamised tingimused, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 1999/44/EÜ (4) praegu ühtlustatud minimaalsel tasemel.

  Liikmesriikidel on olnud lubatud minna kaugemale liidu standarditest ning võtta vastu või jätta kehtima norme, mis tagavad tarbijakaitse veelgi kõrgema taseme.

  Seda õigust on nad kasutanud eri aspektide suhtes ja erinevas ulatuses.

  Selle tagajärjel erinevad praegu direktiivi 1999/44/EÜ ülevõtvad liikmesriikide õigusnormid märkimisväärselt olulistes aspektides, milleks on näiteks õiguskaitsevahendite hierarhia olemasolu või puudumine.

(10) Käesolev direktiiv peaks hõlmama kaupade, sealhulgas digielementidega kaupade müügi suhtes kohaldatavaid norme, mis käsitlevad ainult peamisi lepingulisi aspekte, mis on vajalikud lepinguõigusega seotud tõkete kaotamiseks siseturul.

  Selleks tuleks täielikult ühtlustada nõuetele vastavuse normid, õiguskaitsevahendid, mida tarbijatel on võimalik kasutada kauba lepingutingimustele mittevastavuse korral, ja nende kasutamise peamised tingimused ning tõsta tarbijakaitse taset võrreldes direktiiviga 1999/44/EÜ.

  Normide täielik ühtlustamine tarbijalepinguõiguse mõnes olulises aspektis hõlbustaks ettevõtjatel, eelkõige VKEdel, oma kauba pakkumist teistes liikmesriikides.

  Peamiste normide täielik ühtlustamine tagaks kõrgetasemelise tarbijakaitse ja suurendaks heaolu.

(12) Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada üksnes kehaliste vallasasjade suhtes, mis kujutavad endast kaupu käesoleva direktiivi tähenduses.

  Seetõttu peaks liikmesriikidele jääma õigus reguleerida müügilepinguid, mille esemeks on kinnisasjad, näiteks elamud, ja kinnisasjade olulised osad, mis moodustavad suure osa kinnisasjadest.

(13) Käesolev direktiiv ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/770 (6) peaksid teineteist täiendama.

  Kui direktiiviga (EL) 2019/770 sätestatakse normid teatud nõuete kohta seoses digisisu üleandmise või digiteenuste osutamise lepingutega, siis käesolevas direktiivis sätestatakse normid teatud nõuete kohta seoses kaupade müügilepingutega.

  Seetõttu, et vastata tarbijate ootustele ning tagada digisisuga kauplejatele selge ja lihtne õigusraamistik, tuleks direktiivi (EL) 2019/770 kohaldada ka digisisu ja digiteenuste suhtes, sealhulgas digisisu suhtes, mis antakse üle füüsilisel andmekandjal, näiteks DVDdel, CDdel, mälupulkadel ja mälukaartidel, samuti füüsilisele andmekandjale endale, tingimusel et füüsiline andmekandja toimib üksnes digisisu kandjana.

  Käesolevat direktiivi tuleks aga kohaldada kaupade müügilepingute suhtes, mis hõlmavad selliseid digielementidega kaupu, mille otstarbe täitmiseks on vajalik digisisu või digiteenuse olemasolu.

(15) Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada kaupade (sh digielementidega kaupade) müügilepingute suhtes, kui kaubas sisalduva või sellega ühendatud digisisu või digiteenuse puudumise korral ei täidaks kaup oma otstarvet ning kui digisisu antakse üle või digiteenust osutatakse koos kaubaga kõnealuse kauba müügilepingu alusel.

  See, kas kaubas sisalduva või sellega ühendatud digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine on osa müüjaga sõlmitavast müügilepingust, peaks sõltuma kõnealuse lepingu sisust.

  See peaks hõlmama kaubas sisalduvat või sellega ühendatud digisisu või digiteenuseid, mille üleandmine või osutamine on lepingus sõnaselgelt ette nähtud.

  Samuti peaks see hõlmama müügilepinguid, mida saab käsitada nii, et need hõlmavad spetsiifilise digisisu üleandmist või digiteenuse osutamist, kuna need on sama liiki kauba puhul tavalised ja tarbija võib nende olemasolu mõistlikult eeldada, tulenevalt kauba laadist ning võttes arvesse müüja või muude isikute, sealhulgas tootja poolt tehinguahela varasemates etappides tehtud või nende nimel tehtud avalikke teadaandeid.

  Näiteks kui nutiteleri reklaamis oli öeldud, et see sisaldab konkreetset videorakendust, loetakse videorakendus müügilepingu osaks.

  See peaks kehtima hoolimata sellest, kas digisisu või digiteenus on kaupa endasse eelpaigaldatud või tuleb see teise seadmesse alla laadida ning on kaubaga üksnes ühendatud.

  Näiteks nutitelefonil võib olla standardne eelpaigaldatud rakendus, mis antakse üle müügilepingu alusel, näiteks äratuskell või kaamerarakendus.

  Teine näide on nutikell.

  Sellisel juhul peetakse kella ennast digielementidega kaubaks, mis saab täita oma otstarvet üksnes rakenduse abil, mis antakse üle müügilepingu alusel, kuid mille tarbija peab nutitelefonile alla laadima; seega kujutaks rakendus endast ühendatud digielementi.

  See peaks kehtima ka juhul, kui kaubas sisalduvat või sellega ühendatud digisisu ei anna üle või digiteenust ei osuta müüja ise, vaid seda teeb müügilepingu kohaselt kolmas isik.

  Et mitte põhjustada kauplejatele ega tarbijatele ebakindlust, tuleks kahtluse korral, kas digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine on müügilepingu osa, kohaldada käesolevat direktiivi.

  Lisaks ei tohiks müüja ja tarbija vahelise sellise lepingulise suhte määratlemist, mille osaks on kaubas sisalduva või sellega ühendatud digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine, mõjutada pelk asjaolu, et tarbija peab digisisu või digiteenuse kasutamiseks nõustuma kolmanda isikuga sõlmitava litsentsilepinguga.

(16) Seevastu juhul, kui kaubas sisalduva või sellega ühendatud digisisu või digiteenuse puudumine ei takista kaubal oma otstarvet täitmast, või kui tarbija sõlmib lepingu sellise digisisu üleandmiseks või digiteenuse osutamiseks, mis ei ole digielementidega kauba müügilepingu osa, tuleks kauba müügilepingut pidada eraldiseisvaks lepinguks, isegi kui müüja tegutseb kolmandast isikust kauplejaga sõlmitava lepingu vahendajana, ning see võib kuuluda direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamisalasse, kui kõnealuse direktiivi tingimused on täidetud.

  Näiteks kui tarbija laadib rakendustepoest oma nutitelefonile mängurakenduse, on mängurakenduse üleandmise leping nutitelefoni enda müügilepingust eraldiseisev leping.

  Seetõttu tuleks käesolevat direktiivi kohaldada üksnes nutitelefoni müügilepingu suhtes, samas kui mängurakenduse üleandmine peaks kuuluma direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamisalasse, kui kõnealuses direktiivis sätestatud tingimused on täidetud.

  Veel üks näide on juhtum, kus sõnaselgelt lepitakse kokku, et tarbija ostab nutitelefoni ilma konkreetse operatsioonisüsteemita ning tarbija sõlmib seejärel operatsioonisüsteemi üleandmise lepingu kolmanda isikuga.

  Sellisel juhul ei oleks eraldi ostetud operatsioonisüsteem müügilepingu osa ning seega ei kuuluks see mitte käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, vaid võib kuuluda direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamisalasse, kui kõnealuses direktiivis sätestatud tingimused on täidetud.

(18) Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriigi õigust küsimustes, mida käesoleva direktiiviga ei reguleerita, eeskätt puudutab see kaupade seaduslikkust, kahju hüvitamist ning selliseid üldise lepinguõiguse küsimusi nagu lepingu sõlmimine, kehtivus, tühisus ja õiguslikud tagajärjed.

  Sama peaks kehtima lepingu lõpetamise tagajärgede ning parandamise ja asendamise teatud aspektide suhtes, mida käesoleva direktiiviga ei reguleerita.

  Kui liikmesriigid reguleerivad poolte õigusi hoiduda oma kohustuste või nende mõne osa täitmisest seni, kuni teine pool täidab oma kohustusi, peaks neil säilima õigus reguleerida tingimusi, mille kohaselt tarbijal on õigus hoiduda hinna maksmisest.

  Liikmesriikidele peaks ka jääma õigus reguleerida tarbija õigust kahju hüvitamisele, kui kahju põhjustas käesoleva direktiivi rikkumine müüja poolt.

  Käesolev direktiiv ei tohiks samuti mõjutada liikmesriigi norme, mis ei käsitle üksnes tarbijalepinguid ning millega nähakse ette spetsiifilised õiguskaitsevahendid teatavat liiki puuduste korral, mis ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal ilmsed, nimelt liikmesriigi õigusnorme, mis võivad kätkeda erisätteid müüja vastutuse kohta varjatud puuduste korral.

  Käesolev direktiiv ei tohiks ka mõjutada liikmesriigi õigust, milles sätestatakse kaupade nõuetele mittevastavuse puhuks tarbija lepinguvälised õiguskaitsevahendid, mida ta võib kasutada tehinguahela varasemates etappides osalenud isikute (nt tootjate) või teiste nende kohustusi täitvate isikute vastu.

(23) Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada lepingute suhtes, mille alusel müüja annab või kohustub andma tarbijale üle kauba omandiõiguse.

  Platvormiteenuse pakkujaid võib käsitada müüjatena käesoleva direktiivi tähenduses, kui nad tegutsevad oma majandustegevusega seotud eesmärkidel tarbija otsese lepingupartnerina kaupade müümiseks.

  Liikmesriikidele peaks jääma õigus laiendada käesoleva direktiivi kohaldamist platvormiteenuse pakkujatele, kes ei vasta nõuetele, mis võimaldaksid neid käsitada müüjatena käesoleva direktiivi tähenduses.

(37) Õiguskindluse suurendamine nii tarbijate kui ka müüjate jaoks eeldab, et selgelt määratletakse aeg, millal kaupade nõuetele vastavust tuleks hinnata.

  Asjakohane aeg kaupade nõuetele vastavuse hindamiseks peaks olema kaupade üleandmise aeg.

  See peaks kehtima ka digisisu või digiteenust sisaldavate või nendega ühendatud kaupades suhtes, mida antakse üle ühe üleandmistoimingu kaudu.

  Kui kaupades sisalduv või nendega ühendatud digisisu antakse üle või digiteenust osutatakse pidevalt teatud ajavahemiku jooksul, ei peaks digisisu või digiteenuse elemendi nõuetele vastavuse kindlakstegemise aeg siiski olema mitte ajahetk, vaid ajavahemik, mis hakkab kulgema üleandmisest. Õiguskindluse huvides peaks see ajavahemik olema võrdne ajavahemikuga, mille jooksul müüja vastutab nõuetele mittevastavuse eest.

(63) Arvestades, et müüja vastutab tarbija ees müüja või kolmanda isiku tegevusest või tegevusetusest tuleneva kauba nõuetele mittevastavuse eest, peaks müüjal olema võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid isiku suhtes, kes vastutab tehinguahela varasemas etapis. Õiguskaitsevahendid peaksid hõlmama nõuetele mittevastavuse kõrvaldamist, mis tuleneb uuenduste (sh turvauuenduste) tegematajätmisest, mis oleksid olnud vajalikud digielementidega kauba nõuetele vastavuse säilitamiseks.

  Käesolev direktiiv ei tohiks aga mõjutada lepinguvabaduse põhimõtet müüja ja teiste tehinguahelas osalejate vahel. Üksikasjad selle õiguse kasutamise, eriti selle kohta, kelle vastu ja kuidas selliseid õiguskaitsevahendeid kasutada ning kas õiguskaitsevahendid on kohustuslikku laadi, peaksid kehtestama liikmesriigid.

  Käesoleva direktiiviga ei reguleerita küsimust, kas ka tarbija võib esitada nõude otse tehinguahela varasemas etapis osaleva isiku suhtes, välja arvatud juhul, kui tootja pakub tarbijale kauba suhtes müügigarantiid.

(66) Direktiiv 1999/44/EÜ tuleks kehtetuks tunnistada.

  Kehtetuks tunnistamise kuupäev peaks vastama käesoleva direktiivi ülevõtmise tähtpäevale.

  Et tagada liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi järgimiseks kehtestatud õigus- ja haldusnormide ühetaoline kohaldamine alates ülevõtmise tähtpäevast sõlmitud lepingute suhtes, ei tohiks käesolevat direktiivi kohaldada enne selle ülevõtmise tähtpäeva sõlmitud lepingute suhtes.