keyboard_tab Contratti di vendita di beni conformi 2019/0771 ET

(6) Kaupade müügi suhtes kohaldatavad liidu normid on endiselt killustatud, kuigi kättetoimetamise tingimusi käsitlevad normid, samuti kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute lepingueelse teabe nõuded ning taganemisõiguse normid on juba täielikult ühtlustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/83/EL (3).

  Muud olulised lepingulised aspektid, nagu nõuetele vastavuse kriteeriumid, õiguskaitsevahendid lepingutingimustele mittevastavuse korral ning nende kasutamise peamised tingimused, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 1999/44/EÜ (4) praegu ühtlustatud minimaalsel tasemel.

  liikmesriikidel on olnud lubatud minna kaugemale liidu standarditest ning võtta vastu või jätta kehtima norme, mis tagavad tarbijakaitse veelgi kõrgema taseme.

  Seda õigust on nad kasutanud eri aspektide suhtes ja erinevas ulatuses.

  Selle tagajärjel erinevad praegu direktiivi 1999/44/EÜ ülevõtvad liikmesriikide õigusnormid märkimisväärselt olulistes aspektides, milleks on näiteks õiguskaitsevahendite hierarhia olemasolu või puudumine.

(7) Olemasolevad erinevused võivad ettevõtjaid ja tarbijaid kahjustada.

  Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 593/2008 (5) peavad ettevõtjad, kes suunavad tegevuse teiste liikmesriikide tarbijatele, võtma arvesse tarbijalepinguõigust käsitlevaid kohustuslikke norme riigis, mis on tarbija harilik viibimiskoht.

  Nende normide erinevus liikmesriikides võib tekitada ettevõtjale täiendavaid kulusid.

  Seega võivad paljud ettevõtjad eelistada jätkata kauplemist kodumaal või eksportida vaid ühte või kahte liikmesriiki.

  Selline viis kulude ja piiriülese kaubandusega seotud riskide minimeerimiseks vähendab äritegevuse laiendamise võimalusi ja mastaabisäästu.

  Eriti mõjutab see VKEsid.

(9) Kuigi kaupade müük interneti teel moodustab ülekaalukalt suurema osa piiriülesest müügist liidus, mõjutavad erinevused liikmesriikide lepinguõiguses võrdselt nii jaemüüjaid, kes kasutavad kaugmüügi kanaleid, kui ka jaemüüjaid, kes tegelevad tavamüügiga, ning takistavad nende tegevuse laiendamist teistesse riikidesse.

  Käesolev direktiiv peaks hõlmama kõiki müügikanaleid, et luua võrdsed võimalused kõigile ettevõtjatele, kes tarbijatele kaupu müüvad.

  Kehtestades kõigi müügikanalite kohta ühtsed normid, peaks käesolev direktiiv ära hoidma erinevuste tekke, mis tekitaks ebaproportsionaalselt suure koormuse kõiki müügikanaleid kasutavatele jaemüüjatele liidus, kelle arv pidevalt kasvab.

  Komisjoni 29.

  mail 2017.

  aastal avaldatud tarbija- ja turundusõiguse toimivuskontroll, mis hõlmas ka direktiivi 1999/44/EÜ, kinnitas kõigi müügikanalite puhul vajadust jätta kehtima sidusad normid, mis reguleerivad müüki ja garantiisid.

(10) Käesolev direktiiv peaks hõlmama kaupade, sealhulgas digielementidega kaupade müügi suhtes kohaldatavaid norme, mis käsitlevad ainult peamisi lepingulisi aspekte, mis on vajalikud lepinguõigusega seotud tõkete kaotamiseks siseturul.

  Selleks tuleks täielikult ühtlustada nõuetele vastavuse normid, õiguskaitsevahendid, mida tarbijatel on võimalik kasutada kauba lepingutingimustele mittevastavuse korral, ja nende kasutamise peamised tingimused ning tõsta tarbijakaitse taset võrreldes direktiiviga 1999/44/EÜ.

  Normide täielik ühtlustamine tarbijalepinguõiguse mõnes olulises aspektis hõlbustaks ettevõtjatel, eelkõige VKEdel, oma kauba pakkumist teistes liikmesriikides.

  Peamiste normide täielik ühtlustamine tagaks kõrgetasemelise tarbijakaitse ja suurendaks heaolu.

(12) Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada üksnes kehaliste vallasasjade suhtes, mis kujutavad endast kaupu käesoleva direktiivi tähenduses.

  Seetõttu peaks liikmesriikidele jääma õigus reguleerida müügilepinguid, mille esemeks on kinnisasjad, näiteks elamud, ja kinnisasjade olulised osad, mis moodustavad suure osa kinnisasjadest.

(18) Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriigi õigust küsimustes, mida käesoleva direktiiviga ei reguleerita, eeskätt puudutab see kaupade seaduslikkust, kahju hüvitamist ning selliseid üldise lepinguõiguse küsimusi nagu lepingu sõlmimine, kehtivus, tühisus ja õiguslikud tagajärjed.

  Sama peaks kehtima lepingu lõpetamise tagajärgede ning parandamise ja asendamise teatud aspektide suhtes, mida käesoleva direktiiviga ei reguleerita.

  Kui liikmesriigid reguleerivad poolte õigusi hoiduda oma kohustuste või nende mõne osa täitmisest seni, kuni teine pool täidab oma kohustusi, peaks neil säilima õigus reguleerida tingimusi, mille kohaselt tarbijal on õigus hoiduda hinna maksmisest.

  liikmesriikidele peaks ka jääma õigus reguleerida tarbija õigust kahju hüvitamisele, kui kahju põhjustas käesoleva direktiivi rikkumine müüja poolt.

  Käesolev direktiiv ei tohiks samuti mõjutada liikmesriigi norme, mis ei käsitle üksnes tarbijalepinguid ning millega nähakse ette spetsiifilised õiguskaitsevahendid teatavat liiki puuduste korral, mis ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal ilmsed, nimelt liikmesriigi õigusnorme, mis võivad kätkeda erisätteid müüja vastutuse kohta varjatud puuduste korral.

  Käesolev direktiiv ei tohiks ka mõjutada liikmesriigi õigust, milles sätestatakse kaupade nõuetele mittevastavuse puhuks tarbija lepinguvälised õiguskaitsevahendid, mida ta võib kasutada tehinguahela varasemates etappides osalenud isikute (nt tootjate) või teiste nende kohustusi täitvate isikute vastu.

(19) Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust lubada tarbijatel valida konkreetne õiguskaitsevahend, kui kaupade nõuetele mittevastavus ilmneb peatselt pärast üleandmist, nimelt liikmesriikide norme, millega nähakse ette tarbija õigus loobuda puudustega kaubast ja käsitada olukorda lepingust taganemisena või paluda kaup viivitamata asendada, tehes seda pärast kauba üleandmist konkreetse lühikese ajavahemiku jooksul, mis ei tohiks ületada 30 päeva.

(20) liikmesriikidele peaks jääma õigus reguleerida müüja teavitamiskohustusi seoses lepingu sõlmimisega ja müüja hoiatamiskohustusi, näiteks kohustust hoiatada tarbijat kauba teatud omaduste, tarbija antud materjalide sobivuse või tarbija esitatud konkreetsete soovide võimalike negatiivsete tagajärgede eest, näiteks tarbija soovi korral kasutada ballikleidi õmblemiseks konkreetset kangast.

(21) liikmesriikidele peaks jääma õigus laiendada käesoleva direktiivi õigusnormide kohaldamist lepingutele, mis ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, või reguleerida selliseid lepinguid muul viisil.

  Näiteks peaks liikmesriikidele jääma õigus laiendada käesoleva direktiiviga tarbijatele pakutavat kaitset ka füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes ei ole käesoleva direktiivi tähenduses tarbijad, nagu valitsusvälised organisatsioonid, iduettevõtjad või VKEd.

(22) Tarbija määratlus peaks hõlmama füüsilisi isikuid, kes tegutsevad väljaspool oma kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevust.

  Siiski peaks liikmesriikidele jääma õigus otsustada kahesuguse eesmärgiga lepingute puhul, mis on osaliselt seotud isiku kaubandustegevusega ning mille kaubanduslik eesmärk on nii piiratud, et see ei ole lepingu üldises kontekstis ülekaalus, kas ja millistel tingimustel tuleks kõnealust isikut lugeda ka tarbijaks.

(23) Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada lepingute suhtes, mille alusel müüja annab või kohustub andma tarbijale üle kauba omandiõiguse.

  Platvormiteenuse pakkujaid võib käsitada müüjatena käesoleva direktiivi tähenduses, kui nad tegutsevad oma majandustegevusega seotud eesmärkidel tarbija otsese lepingupartnerina kaupade müümiseks.

  liikmesriikidele peaks jääma õigus laiendada käesoleva direktiivi kohaldamist platvormiteenuse pakkujatele, kes ei vasta nõuetele, mis võimaldaksid neid käsitada müüjatena käesoleva direktiivi tähenduses.

(33) Käesoleva direktiivi kohaselt peaks müüja olema kohustatud andma tarbijale üle kaubad, mis on üleandmise ajal nõuetega vastavuses.

  Müüjad võivad kasutada varuosasid, et täita oma kohustus kaubad parandada, kui nõuetele mittevastavus esines kauba üleandmise ajal.

  Kuigi käesoleva direktiiviga ei tuleks müüjatele seada kohustust tagada objektiivse vastavusnõudena teatud ajavahemiku jooksul varuosade kättesaadavus, ei tohiks käesolev direktiiv mõjutada liikmesriikide õigusaktide teisi sätteid, millega kohustatakse müüjat, tootjat või teisi isikuid tehinguahelas tagama varuosade kättesaadavus või tarbijaid varuosade kättesaadavusest teavitama.

(38) Käesoleva direktiiviga ei tuleks reguleerida üleandmise mõistet, seda tuleks reguleerida liikmesriigi õiguses; eelkõige puudutab see küsimust, mida müüja peab tegema, et täita oma kohustus kaubad üle anda.

  Lisaks ei tohiks käesoleva direktiivi viited üleandmise ajale piirata nende normide kohaldamist, mis käsitlevad direktiivi 2011/83/EL kohast riisiko üleminekut ja mis on vastavalt rakendatud liikmesriikide õiguses.

(41) Müüjate õiguskindluse ja tarbijate üldise usalduse tagamiseks piiriüleste ostude puhul tuleb näha ette ajavahemik, mille jooksul on tarbijal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid nõuetele mittevastavuse korral, mis asjaomasel nõuetele vastavuse kindlakstegemise ajal esineb.

  Arvestades, et suur osa liikmesriike on direktiivi 1999/44/EÜ rakendamisel ette näinud kaheaastase ajavahemiku ja praktikas peavad turuosalised seda mõistlikuks, tuleks see ajavahemik säilitada.

  Sama ajavahemik peaks kehtima digielementidega kaupade puhul.

  Kui aga lepinguga nähakse ette pidev üleandmine pikemal ajavahemikul kui kaks aastat, peaks tarbijal olema õigus kasutada õiguskaitsevahendeid digisisu või digiteenuse nõuetele mittevastavuse korral, mis esineb või ilmneb ajavahemiku jooksul, mil digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine peab lepingu kohaselt toimuma.

  Et tagada liikmesriikidele paindlikkus tarbijakaitse taseme tõstmisel oma õiguses, peaks neil olema õigus kehtestada müüja vastutusele käesolevas direktiivis ettenähtust pikemaid tähtaegu.

(42) Selleks et tagada sidusus liikmesriikide kehtivate õigussüsteemidega, peaks liikmesriikidel olema õigus ette näha, et müüja vastutab nõuetele mittevastavuse eest, mis ilmneb teatava ajavahemiku jooksul ja millele lisaks võib kehtida aegumistähtaeg, või et tarbija õiguskaitsevahenditele kohaldub üksnes aegumistähtaeg.

  Esimesel juhul peaksid liikmesriigid tagama, et müüja vastutuse tähtajast ei saa kõrvale kalduda tarbija õiguskaitsevahenditele kohaldatava aegumistähtaja tõttu.

  Kuigi käesoleva direktiiviga ei tohiks seetõttu ühtlustada riigisiseste aegumistähtaegade algust, tuleks sellega tagada, et need tähtajad ei piira tarbijate õigust kasutada õiguskaitsevahendeid nõuetele mittevastavuse puhul ajavahemiku jooksul, mil müüja on mittevastavuse eest vastutav.

  Teisel juhul peaks liikmesriikidel olema võimalik jätta kehtima või kehtestada üksnes tarbija õiguskaitsevahenditele kohaldatav aegumistähtaeg, jättes kehtestamata kindla ajavahemiku, mille jooksul peab nõuetele mittevastavus ilmnema, et müüja oleks vastutav.

  Et tagada ka sellistel juhtudel tarbijatele võrdne kaitse, peaksid liikmesriigid tagama, et kui tarbija õiguskaitsevahenditele kohaldatakse üksnes aegumistähtaega, peaks see siiski võimaldama tarbijatel kasutada õiguskaitsevahendeid nõuetele mittevastavuse ilmnemise korral vähemalt ajavahemikul, mis on käesolevas direktiivis sätestatud müüja vastutuse tähtaeg.

(43) Teatavates aspektides võib olla õigustatud kasutatud kauba erinev kohtlemine.

  Ehkki kahe või enama aasta pikkune müüja vastutuse või aegumistähtaeg vastab üldjuhul nii müüja kui ka tarbija huvidele, ei pruugi see kehtida kasutatud kauba puhul.

  Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada pooltel leppida sellise kauba jaoks kokku lühem müüja vastutuse või aegumistähtaeg.

  Selle küsimuse lahendamine pooltevahelise lepingulise kokkuleppega suurendab lepinguvabadust ning tagab tarbija teavitamise nii kauba liigitumisest kasutatud kaubaks kui ka lühemast müüja vastutuse või aegumistähtajast.

  Siiski ei tohiks selline lepinguga kokku lepitud tähtaeg olla lühem kui üks aasta.

(44) Käesoleva direktiiviga ei reguleerita seda, millistel tingimustel on võimalik käesolevas direktiivis sätestatud müüja vastutuse tähtaja või aegumistähtaja kulgemine peatada või katkestada.

  Seega peaks liikmesriikidel olema võimalik näha ette müüja vastutuse või aegumistähtaja kulgemise peatamine või katkestamine, näiteks kauba parandamise või asendamise korral või kui müüja ja tarbija peavad läbirääkimisi vastastikusele kokkuleppele jõudmiseks.

(46) liikmesriikidel peaks olema lubatud jätta kehtima või kehtestada sätted, mille kohaselt peab tarbija oma õiguste kasutamiseks teavitama müüjat nõuetele mittevastavusest ajavahemiku vältel, mis ei ole lühem kui kaks kuud alates kuupäevast, mil tarbija mittevastavuse avastas.

  liikmesriikidel peaks olema võimalik tagada tarbijakaitse kõrgem tase, jättes sellise kohustuse kehtestamata.

(54) liikmesriikidel peaks olema võimalik reguleerida tingimusi, mille alusel võib võlgniku kohustusi täita teine isik, näiteks tingimused, mille korral müüja kohustust kaup parandada võib täita tarbija või kolmas isik müüja kulul.

(56) Käesoleva direktiiviga ei reguleerita võlgniku kohustuste täitmise kohta.

  Seepärast ei tuleks käesolevas direktiivis täpsustada ei üleandmiskohta ega näha ette parandamis- või asendamiskohta, neid küsimusi tuleks reguleerida liikmesriikide õiguses.

(60) Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide õigust reguleerida muid kui käesolevas direktiivis sätestatud lepingu lõpetamise tagajärgi, nagu kauba väärtuse langemise, kauba hävimise või kadumisega seotud tagajärjed.

  Samuti peaks liikmesriikidel olema lubatud reguleerida tasutud hinna tarbijale tagasimaksmise tingimusi, näiteks tagasimaksmise viisiga seotud tingimusi või sellega kaasneda võivaid kulusid ja tasusid.

  Näiteks võiks liikmesriikidel olla õigus näha ette ka teatavad hinna tagasimaksmise või kauba tagastamise tähtajad.

(61) Põhimõte, et müüjal vastutab tekitatud kahju eest, on müügilepingute oluline osa.

  Seetõttu peaks tarbijal olema õigus nõuda müüjalt käesoleva direktiivi rikkumise tõttu, sealhulgas nõuetele mittevastavuse tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

  Hüvitis peaks asetama tarbijad võimalikult suurel määral sellisesse olukorda, milles nad oleksid olnud, kui kaup oleks vastanud nõuetele.

  Kuna sellise kahju hüvitamise õigus on juba tagatud kõikides liikmesriikides, ei tohiks käesolev direktiiv piirata liikmesriikide õigusnorme käesoleva direktiivi õigusnormide rikkumisest tarbijale tuleneva kahju hüvitamise kohta.

  liikmesriikidel peaks olema ka õigus reguleerida tarbija õigust hüvitisele juhul, kui parandamine või asendamine põhjustas olulist ebamugavust või hilines.

(62) Läbipaistvuse tagamiseks tuleks sätestada müügigarantiile teatavad nõuded, mida kohaldatakse koos lepingueelse teabe nõuetega müügigarantii olemasolu ja tingimuste kohta, mis on sätestatud direktiivis 2011/83/EL.

  Lisaks tuleks käesoleva direktiiviga sätestada õiguskindluse parandamiseks ja tarbijate eksitamise vältimiseks nõue, et juhul, kui seotud reklaamis sisalduvad müügigarantii tingimused on tarbijale soodsamad kui need, mis sisalduvad garantiilubaduses, peaksid kehtima soodsamad tingimused.

  Samuti tuleks käesoleva direktiiviga sätestada normid, mis reguleerivad garantiilubaduse sisu ja seda, kuidas garantiilubadus tarbijatele kättesaadavaks tehakse.

  Näiteks peaks garantiilubadus sisaldama müügigarantii tingimusi ning selles tuleks märkida, et müügigarantii ei mõjuta müüja seadusest tulenevat vastutust, märkides sõnaselgelt, et müügigarantii tingimused täiendavad müüja seadusest tulenevat vastutust.

  liikmesriikidel peaks olema õigus kehtestada norme, mis reguleerivad müügigarantiide käesoleva direktiiviga reguleerimata muid aspekte, näiteks võimalust siduda müügigarantiiga muid võlgnikke kui garantii andja, tingimusel, et need normid ei vähenda kaitset, mida tarbijatele pakuvad käesoleva direktiivi täielikult ühtlustatud sätted müügigarantiide kohta.

  Ehkki liikmesriikidele peaks jääma õigus sätestada, et müügigarantiid antakse tasuta, peaksid nad tagama, et müüja või tootja kohustus, mis kuulub käesolevas direktiivis sätestatud müügigarantii määratluse alla, on kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud ühtlustatud normidega.

(66) Direktiiv 1999/44/EÜ tuleks kehtetuks tunnistada.

  Kehtetuks tunnistamise kuupäev peaks vastama käesoleva direktiivi ülevõtmise tähtpäevale.

  Et tagada liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi järgimiseks kehtestatud õigus- ja haldusnormide ühetaoline kohaldamine alates ülevõtmise tähtpäevast sõlmitud lepingute suhtes, ei tohiks käesolevat direktiivi kohaldada enne selle ülevõtmise tähtpäeva sõlmitud lepingute suhtes.

(69) Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28.

  septembri 2011.

  aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (10) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel.

  Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide edastamine on põhjendatud.

(70) Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tegeledes järjekindlal viisil lepinguõigusega seotud takistuste kaotamisega kaupade piiriüleselt müügilt liidus, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, kuna ükski liikmesriik eraldi võttes ei ole võimeline kõrvaldama kehtivat õiguslikku killustatust, tagades oma õiguse sidususe teiste liikmesriikide õigusega, küll aga saab seda paremini saavutada liidu tasandil, kõrvaldades lepinguõigusega seotud peamised tõkked täieliku ühtlustamise teel, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.

  Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.