keyboard_tab Contratti di vendita di beni conformi 2019/0771 ET

(1) Selleks et säilitada konkurentsivõime ülemaailmsetel turgudel, tuleb liidul parandada siseturu toimimist ja tulemuslikult lahendada mitmed probleemid, mis kaasnevad üha enam tehnoloogiapõhiseks muutuva majandusega.

  Digitaalse ühtse turu strateegiaga on ette nähtud terviklik raamistik, mis hõlbustab digitaalse mõõtme integreerimist siseturgu.

  Digitaalse ühtse turu strateegia esimene sammas tegeleb killustatusega ELi-siseses kaubanduses, pöörates tähelepanu peamistele takistustele, mis ei lase areneda piiriülesel e-kaubandusel, mis moodustab ettevõtjate ja tarbijate vahelistest piiriülestest kaupade müügilepingutest kõige olulisema osa.

(2) Euroopa Liidu toimimise lepingu („ELi toimimise leping“) artikli 26 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et liit võtab meetmeid, mille eesmärk on luua siseturg, mis hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses on tagatud kaupade ja teenuste vaba liikumine, või tagada siseturu toimimine.

  ELi toimimise lepingu artikli 169 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a on sätestatud, et liit aitab kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele meetmetega, mis on võetud ELi toimimise lepingu artikli 114 alusel seoses siseturu väljakujundamisega.

  Käesoleva direktiivi eesmärk on saavutada õige tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtete konkurentsivõime edendamise vahel, tagades samal ajal subsidiaarsuse põhimõtte järgimise.

(3) Tuleks ühtlustada kaupade müügilepingute teatavad aspektid, võttes aluseks tarbijakaitse kõrge taseme, et saavutada tõeline digitaalne ühtne turg, suurendada õiguskindlust ja vähendada tehingukulusid, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) jaoks.

(4) E-kaubandus on siseturul peamine majanduskasvu mootor.

  Siiski ei ole selle potentsiaali kaugeltki täielikult ära kasutatud.

  Liidu konkurentsivõime tugevdamiseks ja majanduskasvu edendamiseks peab liit tegutsema kiiresti ja julgustama ettevõtjaid kasutama ära kõiki siseturu pakutavaid võimalusi.

  Siseturu kogu potentsiaali saab ära kasutada ainult siis, kui kõik turuosalised saavad hõlpsalt osaleda kaupade piiriüleses müügis, sealhulgas e-kaubanduse tehingutes.

  Lepinguõiguse normid, mille alusel turuosalised teevad tehinguid, on ühed peamised tegurid, mille alusel ettevõtjad otsustavad, kas hakata kaupu piiriüleselt pakkuma.

  Need normid mõjutavad ka tarbijate valmidust sellist poodlemisviisi omaks võtta ja usaldada.

(5) Tehnoloogia areng on suurendanud turgu kaupade jaoks, mis sisaldavad digisisu või digiteenuseid või on nendega ühendatud.

  Kuna selliste seadmete arv suureneb ja tarbijad võtavad neid kiirelt üha enam kasutusele, tuleb liidu tasandil võtta meetmeid, et tagada kõrgel tasemel tarbijakaitse ja suurendada õiguskindlust seoses normidega, mida kohaldatakse selliste kaupade müügilepingute suhtes.

  Suurem õiguskindlus aitaks parandada tarbijate ja müüjate usaldust.

(6) kaupade müügi suhtes kohaldatavad liidu normid on endiselt killustatud, kuigi kättetoimetamise tingimusi käsitlevad normid, samuti kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute lepingueelse teabe nõuded ning taganemisõiguse normid on juba täielikult ühtlustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/83/EL (3).

  Muud olulised lepingulised aspektid, nagu nõuetele vastavuse kriteeriumid, õiguskaitsevahendid lepingutingimustele mittevastavuse korral ning nende kasutamise peamised tingimused, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 1999/44/EÜ (4) praegu ühtlustatud minimaalsel tasemel.

  Liikmesriikidel on olnud lubatud minna kaugemale liidu standarditest ning võtta vastu või jätta kehtima norme, mis tagavad tarbijakaitse veelgi kõrgema taseme.

  Seda õigust on nad kasutanud eri aspektide suhtes ja erinevas ulatuses.

  Selle tagajärjel erinevad praegu direktiivi 1999/44/EÜ ülevõtvad liikmesriikide õigusnormid märkimisväärselt olulistes aspektides, milleks on näiteks õiguskaitsevahendite hierarhia olemasolu või puudumine.

(9) Kuigi kaupade müük interneti teel moodustab ülekaalukalt suurema osa piiriülesest müügist liidus, mõjutavad erinevused liikmesriikide lepinguõiguses võrdselt nii jaemüüjaid, kes kasutavad kaugmüügi kanaleid, kui ka jaemüüjaid, kes tegelevad tavamüügiga, ning takistavad nende tegevuse laiendamist teistesse riikidesse.

  Käesolev direktiiv peaks hõlmama kõiki müügikanaleid, et luua võrdsed võimalused kõigile ettevõtjatele, kes tarbijatele kaupu müüvad.

  Kehtestades kõigi müügikanalite kohta ühtsed normid, peaks käesolev direktiiv ära hoidma erinevuste tekke, mis tekitaks ebaproportsionaalselt suure koormuse kõiki müügikanaleid kasutavatele jaemüüjatele liidus, kelle arv pidevalt kasvab.

  Komisjoni 29.

  mail 2017.

  aastal avaldatud tarbija- ja turundusõiguse toimivuskontroll, mis hõlmas ka direktiivi 1999/44/EÜ, kinnitas kõigi müügikanalite puhul vajadust jätta kehtima sidusad normid, mis reguleerivad müüki ja garantiisid.

(10) Käesolev direktiiv peaks hõlmama kaupade, sealhulgas digielementidega kaupade müügi suhtes kohaldatavaid norme, mis käsitlevad ainult peamisi lepingulisi aspekte, mis on vajalikud lepinguõigusega seotud tõkete kaotamiseks siseturul.

  Selleks tuleks täielikult ühtlustada nõuetele vastavuse normid, õiguskaitsevahendid, mida tarbijatel on võimalik kasutada kauba lepingutingimustele mittevastavuse korral, ja nende kasutamise peamised tingimused ning tõsta tarbijakaitse taset võrreldes direktiiviga 1999/44/EÜ.

  Normide täielik ühtlustamine tarbijalepinguõiguse mõnes olulises aspektis hõlbustaks ettevõtjatel, eelkõige VKEdel, oma kauba pakkumist teistes liikmesriikides.

  Peamiste normide täielik ühtlustamine tagaks kõrgetasemelise tarbijakaitse ja suurendaks heaolu.

(13) Käesolev direktiiv ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/770 (6) peaksid teineteist täiendama.

  Kui direktiiviga (EL) 2019/770 sätestatakse normid teatud nõuete kohta seoses digisisu üleandmise või digiteenuste osutamise lepingutega, siis käesolevas direktiivis sätestatakse normid teatud nõuete kohta seoses kaupade müügilepingutega.

  Seetõttu, et vastata tarbijate ootustele ning tagada digisisuga kauplejatele selge ja lihtne õigusraamistik, tuleks direktiivi (EL) 2019/770 kohaldada ka digisisu ja digiteenuste suhtes, sealhulgas digisisu suhtes, mis antakse üle füüsilisel andmekandjal, näiteks DVDdel, CDdel, mälupulkadel ja mälukaartidel, samuti füüsilisele andmekandjale endale, tingimusel et füüsiline andmekandja toimib üksnes digisisu kandjana.

  Käesolevat direktiivi tuleks aga kohaldada kaupade müügilepingute suhtes, mis hõlmavad selliseid digielementidega kaupu, mille otstarbe täitmiseks on vajalik digisisu või digiteenuse olemasolu.

(14) Käesolevas direktiivis määratletud mõistet „kaubad“ tuleks mõista selliselt, et see hõlmab ka „digielementidega kaupu“ ning seetõttu viitab ka kaupadele, mis sisaldavad digisisu või digiteenust või millega on ühendatud digisisu või digiteenus sellisel viisil, et selle digisisu või digiteenuse puudumise korral ei täidaks kaup oma otstarvet.

  Kaubas sisalduvaks või sellega ühendatud digisisuks võivad olla kõik andmed, mis on koostatud ja antakse üle digitaalsel kujul, näiteks operatsioonisüsteemid, rakendused ja igasugune muu tarkvara.

  Digisisu võib müügilepingu sõlmimise hetkel olla eelpaigaldatud või saab seda paigaldada hiljem, kui lepinguga on nii ette nähtud.

  Kaubaga ühendatud digiteenused võivad hõlmata teenuseid, mis võimaldavad andmeid digitaalsel kujul luua, töödelda, salvestada või saada neile juurdepääsu, näiteks pilvandmetöötluse keskkonnas teenusena pakutav tarkvara, liiklusandmete pidev edastamine navigatsioonisüsteemis või individuaalselt kohandatud treeningkavade pidev edastamine nutikella puhul.

(15) Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada kaupade (sh digielementidega kaupade) müügilepingute suhtes, kui kaubas sisalduva või sellega ühendatud digisisu või digiteenuse puudumise korral ei täidaks kaup oma otstarvet ning kui digisisu antakse üle või digiteenust osutatakse koos kaubaga kõnealuse kauba müügilepingu alusel.

  See, kas kaubas sisalduva või sellega ühendatud digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine on osa müüjaga sõlmitavast müügilepingust, peaks sõltuma kõnealuse lepingu sisust.

  See peaks hõlmama kaubas sisalduvat või sellega ühendatud digisisu või digiteenuseid, mille üleandmine või osutamine on lepingus sõnaselgelt ette nähtud.

  Samuti peaks see hõlmama müügilepinguid, mida saab käsitada nii, et need hõlmavad spetsiifilise digisisu üleandmist või digiteenuse osutamist, kuna need on sama liiki kauba puhul tavalised ja tarbija võib nende olemasolu mõistlikult eeldada, tulenevalt kauba laadist ning võttes arvesse müüja või muude isikute, sealhulgas tootja poolt tehinguahela varasemates etappides tehtud või nende nimel tehtud avalikke teadaandeid.

  Näiteks kui nutiteleri reklaamis oli öeldud, et see sisaldab konkreetset videorakendust, loetakse videorakendus müügilepingu osaks.

  See peaks kehtima hoolimata sellest, kas digisisu või digiteenus on kaupa endasse eelpaigaldatud või tuleb see teise seadmesse alla laadida ning on kaubaga üksnes ühendatud.

  Näiteks nutitelefonil võib olla standardne eelpaigaldatud rakendus, mis antakse üle müügilepingu alusel, näiteks äratuskell või kaamerarakendus.

  Teine näide on nutikell.

  Sellisel juhul peetakse kella ennast digielementidega kaubaks, mis saab täita oma otstarvet üksnes rakenduse abil, mis antakse üle müügilepingu alusel, kuid mille tarbija peab nutitelefonile alla laadima; seega kujutaks rakendus endast ühendatud digielementi.

  See peaks kehtima ka juhul, kui kaubas sisalduvat või sellega ühendatud digisisu ei anna üle või digiteenust ei osuta müüja ise, vaid seda teeb müügilepingu kohaselt kolmas isik.

  Et mitte põhjustada kauplejatele ega tarbijatele ebakindlust, tuleks kahtluse korral, kas digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine on müügilepingu osa, kohaldada käesolevat direktiivi.

  Lisaks ei tohiks müüja ja tarbija vahelise sellise lepingulise suhte määratlemist, mille osaks on kaubas sisalduva või sellega ühendatud digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine, mõjutada pelk asjaolu, et tarbija peab digisisu või digiteenuse kasutamiseks nõustuma kolmanda isikuga sõlmitava litsentsilepinguga.

(17) Õigusselguse huvides tuleks käesolevas direktiivis sätestada müügilepingu mõiste ja ühtlasi määratleda selgelt selle kohaldamisala.

  Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse peaksid kuuluma ka lepingud, mille esemeks on kaubad, mida alles toodetakse või valmistatakse, sealhulgas tarbija esitatud kirjelduste kohaselt.

  Lisaks võib käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluda kaupade paigaldamine, kui paigaldamine on müügilepingu osa ning seda peab tegema müüja või seda tehakse müüja vastutusel.

  Kui leping sisaldab nii kaupade müügi kui ka teenuste osutamise aspekte, tuleks liikmesriigi õiguse kohaselt kindlaks teha, kas kogu lepingut saab käsitada müügilepinguna käesoleva direktiivi tähenduses.

(18) Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriigi õigust küsimustes, mida käesoleva direktiiviga ei reguleerita, eeskätt puudutab see kaupade seaduslikkust, kahju hüvitamist ning selliseid üldise lepinguõiguse küsimusi nagu lepingu sõlmimine, kehtivus, tühisus ja õiguslikud tagajärjed.

  Sama peaks kehtima lepingu lõpetamise tagajärgede ning parandamise ja asendamise teatud aspektide suhtes, mida käesoleva direktiiviga ei reguleerita.

  Kui liikmesriigid reguleerivad poolte õigusi hoiduda oma kohustuste või nende mõne osa täitmisest seni, kuni teine pool täidab oma kohustusi, peaks neil säilima õigus reguleerida tingimusi, mille kohaselt tarbijal on õigus hoiduda hinna maksmisest.

  Liikmesriikidele peaks ka jääma õigus reguleerida tarbija õigust kahju hüvitamisele, kui kahju põhjustas käesoleva direktiivi rikkumine müüja poolt.

  Käesolev direktiiv ei tohiks samuti mõjutada liikmesriigi norme, mis ei käsitle üksnes tarbijalepinguid ning millega nähakse ette spetsiifilised õiguskaitsevahendid teatavat liiki puuduste korral, mis ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal ilmsed, nimelt liikmesriigi õigusnorme, mis võivad kätkeda erisätteid müüja vastutuse kohta varjatud puuduste korral.

  Käesolev direktiiv ei tohiks ka mõjutada liikmesriigi õigust, milles sätestatakse kaupade nõuetele mittevastavuse puhuks tarbija lepinguvälised õiguskaitsevahendid, mida ta võib kasutada tehinguahela varasemates etappides osalenud isikute (nt tootjate) või teiste nende kohustusi täitvate isikute vastu.

(19) Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust lubada tarbijatel valida konkreetne õiguskaitsevahend, kui kaupade nõuetele mittevastavus ilmneb peatselt pärast üleandmist, nimelt liikmesriikide norme, millega nähakse ette tarbija õigus loobuda puudustega kaubast ja käsitada olukorda lepingust taganemisena või paluda kaup viivitamata asendada, tehes seda pärast kauba üleandmist konkreetse lühikese ajavahemiku jooksul, mis ei tohiks ületada 30 päeva.

(23) Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada lepingute suhtes, mille alusel müüja annab või kohustub andma tarbijale üle kauba omandiõiguse.

  Platvormiteenuse pakkujaid võib käsitada müüjatena käesoleva direktiivi tähenduses, kui nad tegutsevad oma majandustegevusega seotud eesmärkidel tarbija otsese lepingupartnerina kaupade müümiseks.

  Liikmesriikidele peaks jääma õigus laiendada käesoleva direktiivi kohaldamist platvormiteenuse pakkujatele, kes ei vasta nõuetele, mis võimaldaksid neid käsitada müüjatena käesoleva direktiivi tähenduses.

(25) Et tagada selgus selles, mida tarbija võib kaubalt oodata ja mille eest vastutab müüja, kui ootusi ei täideta, on oluline ühtlustada õigusnormid, mille alusel tehakse kindlaks, kas kaup on nõuetele vastav.

  Kõiki käesolevas direktiivi viiteid nõuetele vastavusele tuleks käsitada viidetena kaupade vastavusele müügilepingu tingimustele.

  Müügilepingu mõlema poole õigustatud huvide kaitsmiseks tuleks nõuetele vastavust hinnata nii subjektiivsete kui ka objektiivsete vastavusnõuete alusel.

(26) Seetõttu peaksid kaubad vastama nõuetele, milles müüja ja tarbija on müügilepingus kokku leppinud.

  Sellised nõuded võivad muu hulgas hõlmata kaupade kogust, kvaliteeti, liiki ja kirjeldust, nende sobivust konkreetseks otstarbeks ning kaupade üleandmist koos kokkulepitud tarvikute ja juhenditega.

  Müügilepingust tulenevad nõuded peaksid hõlmama nõudeid, mis tulenevad lepingueelsest teabest, mis on vastavalt direktiivile 2011/83/EL müügilepingu lahutamatu osa.

(28) Võttes arvesse, et kaupades sisalduv või nendega ühendatud digisisu või digiteenused arenevad pidevalt edasi, võivad müüjad leppida tarbijatega kokku kaupadele uuenduste pakkumises.

  Müügilepingus kokkulepitud uuendused võivad parandada ja tõhustada kaupade digisisu või digiteenuse elementi, laiendada nende funktsioone, kohandada neid tehnika arenguga, kaitsta neid uute turvaohtude eest või täita muud eesmärki.

  Seega tuleks kaupade, milles sisaldub või millega on ühendatud digisisu või digiteenus, nõuetele vastavust hinnata ka seoses sellega, kas nende kaupade digisisu või digiteenuse elementi uuendatakse vastavalt müügilepingule.

  Müügilepingus kokkulepitud uuenduste üleandmata jätmist tuleks käsitada kaupade nõuetele mittevastavusena.

  Ka uuenduste puudulikkust või mittetäielikkust tuleks käsitada kaupade nõuetele mittevastavusena, kui uuendusi ei tehta müügilepingus ette nähtud viisil.

(29) Nõuetele vastamiseks ei peaks kaubad vastama mitte üksnes subjektiivsetele vastavusnõuetele, vaid ka käesolevas direktiivis sätestatud objektiivsetele vastavusnõuetele.

  Nõuetele vastavuse hindamisel tuleks muu hulgas arvesse võtta otstarvet, milleks sama liiki kaupa tavaliselt kasutatakse, seda, kas kaup antakse üle koos tarvikute ja juhenditega, mille saamist tarbija võib mõistlikult eeldada, või seda, kas kaubad vastavad näidisele või mudelile, mille müüja tegi tarbijale kättesaadavaks.

  kaupadel peaks samuti olema kvaliteet ja omadused, mis on sama liiki kaupade puhul tavapärased ning mida tarbija võib mõistlikult eeldada, arvestades kauba laadi ning tehinguahela varasemates etappides müüja või muude isikute poolt või nende nimel tehtud avalikku teadaannet.

(30) Lisaks lepingus kokkulepitud uuendustele peaks müüja pakkuma ka uuendusi, sealhulgas turvauuendusi, millega tagatakse, et digielementidega kaubad on jätkuvalt nõuetega vastavuses.

  Müüja kohustus peaks piirduma selliste uuendustega, mis on vajalikud, et kaubad oleksid jätkuvalt vastavuses käesolevas direktiivis sätestatud objektiivsete ja subjektiivsete vastavusnõuetega.

  Kui pooled ei ole lepingus kokku leppinud teisiti, ei peaks müüja olema kohustatud pakkuma kaupade digisisu või digiteenuse ajakohastatud versioone ega parandama või laiendama kaupade funktsioone rohkem, kui vastavusnõuetega on ette nähtud.

  Kui müüja või kolmanda isiku, kes müügilepingu alusel digisisu üle annab või digiteenust osutab, pakutud uuendus põhjustab digielementidega kauba nõuetele mittevastavuse, peaks müüja vastutama kauba nõuetele vastavuse taastamise eest.

  Tarbijale peaks jääma õigus otsustada, kas paigaldada pakutud uuendused või mitte.

  Kui tarbija otsustab digielementidega kauba nõuetele vastavuse püsimiseks vajalikke uuendusi mitte paigaldada, ei peaks ta aga eeldama, et sellised kaubad jäävad nõuetele vastavaks.

  Müüja peaks tarbijat teavitama, et tarbija otsus mitte paigaldada uuendusi, mis on vajalikud digielementidega kauba nõuetele vastavuse säilitamiseks, kaasa arvatud turvauuendused, mõjutab müüja vastutust nende digielementidega kauba omaduste nõuetele vastavuse eest, mida asjaomased uuendused peaksid säilitama.

  Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada turvauuenduste pakkumise kohustusi, mis on sätestatud muus liidu või liikmesriigi õiguses.

(31) Digielementidega kaupade puhul, kui kaupades sisalduv või nendega ühendatud digisisu antakse üle või digiteenust osutatakse ühe üleandmistoimingu kaudu, peaks müüja vastutama üksnes üleandmise ajal esineva nõuetele mittevastavuse eest.

  Uuenduste pakkumise kohustuse puhul tuleks siiski arvestada asjaoluga, et kaupade digikeskkond muutub pidevalt.

  Seetõttu on uuendused vajalik vahend, et tagada kaupade toimimine samal viisil nagu üleandmise ajal.

  Lisaks, erinevalt traditsioonilistest kaupadest ei ole digielementidega kaubad müüja mõjusfäärist täielikult eraldatud, kuna müüja või kolmas isik, kes müügilepingu alusel digisisu üle annab või digiteenust osutab, saab kaupu uuendada distantsilt, tavaliselt interneti kaudu.

  Seetõttu, kui digisisu antakse üle või digiteenust osutatakse ühe üleandmistoimingu kaudu, peaks müüja olema kohustatud pakkuma uuendusi, mis on vajalikud, et digielementidega kaubad oleksid nõuetega vastavuses ajavahemiku jooksul, mida tarbija võib mõistlikult eeldada, seda isegi juhul, kui kaubad olid üleandmise ajal nõuetega vastavuses.

  Ajavahemikku, mille kestel tarbija võib põhjendatult eeldada uuenduste saamist, tuleks hinnata kauba ja digielementide liigi ja otstarbe põhjal ning võttes arvesse müügilepingu asjaolusid ja laadi.

  Tavaliselt eeldab tarbija uuenduste saamist vähemalt sellel ajavahemikul, mil müüja vastutab nõuetele mittevastavuse eest, ning mõnel juhul võivad tarbija põhjendatud ootused seda ajavahemikku ületada, eriti seoses turvauuendustega.

  Muudel juhtudel, näiteks digielementidega kaupade puhul, mis on ajaliselt piiratud, oleks müüjal tavaliselt kohustus pakkuda uuendusi üksnes kõnealusel ajal.

(32) kaupade pikema vastupidavuse tagamine on oluline jätkusuutlikumate tarbimisharjumuste kujunemiseks ja ringmajanduseni jõudmiseks.

  Samuti on usalduse suurendamiseks siseturu toimimise vastu väga tähtis hoida nõuetele mittevastavad tooted liidu turult eemal, tugevdades turujärelevalvet ja pakkudes ettevõtjatele õigeid stiimuleid.

  Seetõttu on tootepõhine liidu õigusakt kõige kohasem viis eri tooterühmadele ja -liikidele vastupidavusega ja muude toodetega seotud nõuete kehtestamiseks, kasutades selle eesmärgi järgi kohandatud kriteeriume.

  Seega peaks käesolev direktiiv täiendama tootepõhistes liidu õigusaktides taotletavaid eesmärke ning sisaldama kaupade nõuetele vastavuse hindamise objektiivse kriteeriumina vastupidavust.

  Käesolevas direktiivis peaks vastupidavus viitama kaupade võimele säilitada tavapärase kasutamise korral oma nõutavad funktsioonid ja toimivus.

  Selleks et kaubad oleksid nõuetega vastavuses, peaks neil olema vastupidavus, mis on sama liiki kaupade puhul tavapärane ning mida tarbija võib mõistlikult eeldada, võttes arvesse konkreetsete kaupade laadi, sh võimalikku vajadust mõistliku hoolduse järele (nt filtrite regulaarne kontrollimine ja vahetamine autode puhul), ja iga tehinguahelas osaleva isiku poolt või tema nimel tehtud avalikku teadaannet.

  Hindamisel tuleks samuti võtta arvesse kõiki teisi asjakohaseid asjaolusid, nagu kaupade hind ning tarbija poolt kaupade kasutamise intensiivsus või sagedus.

  Lisaks, kui lepingueelses teabes, mis on müügilepingu osa, on märgitud konkreetne teave vastupidavuse kohta, peaks tarbijal olema võimalik toetuda sellele subjektiivsete vastavusnõuete raames.

(34) Suur hulk kaupu tuleb enne paigaldada, kui tarbija saab neid tõhusalt kasutada.

  Lisaks on digielementidega kaupade puhul digisisu või digiteenuse paigaldamine tavaliselt vajalik, et tarbija saaks neid kaupu kasutada vastavalt nende ettenähtud otstarbele.

  Seetõttu tuleks igasugust mittevastavust, mis tuleneb kaupade ebaõigest paigaldamisest, sealhulgas kaupades sisalduva või nendega ühendatud digisisu või digiteenuse ebaõigest paigaldamisest, käsitada nõuetele mittevastavusena, kui paigaldamise viis läbi müüja või kui see toimus müüja kontrolli all.

  Kui kaubad peaks paigaldama tarbija, tuleks ebaõigest paigaldamisest tulenevat mittevastavust käsitada kaupade nõuetele mittevastavusena, hoolimata sellest, kas paigaldamise viis läbi tarbija või kolmas isik tarbija vastutusel, kui ebaõige paigaldamise oli põhjustatud puudulikest paigaldusjuhenditest, nagu paigaldusjuhendite mittetäielikkus või ebaselgus, mis muudab nende juhendite kasutamise tavatarbijale raskeks.

(35) Nõuetele vastavus peaks hõlmama nii materiaalseid kui ka õiguslikke puudusi.

  Kolmanda isiku õiguste, eelkõige intellektuaalomandi õiguste, rikkumisest tulenevad piirangud võivad takistada või piirata kaupade lepingukohast kasutamist.

  Liikmesriigid peaksid tagama, et sellistel juhtudel on tarbijal õigus kasutada käesolevas direktiivis nõuetele mittevastavuse puhuks ette nähtud õiguskaitsevahendeid, välja arvatud siis, kui liikmesriigi õigusega on sel juhul ette nähtud lepingu tühisus või tühistatavus.

(36) Õigusnormide piisava paindlikkuse tagamiseks, näiteks kasutatud kaupade müügi korral, peaks pooltel olema võimalik käesolevas direktiivis sätestatud objektiivsetest vastavusnõuetest kõrvale kalduda.

  Kõrvalekaldumine peaks olema võimalik üksnes siis, kui tarbijat sellest konkreetselt teavitatakse ning kui tarbija nõustub sellega teistest avaldustest või kokkulepetest eraldi aktiivse ja ühemõttelise käitumise teel.

(37) Õiguskindluse suurendamine nii tarbijate kui ka müüjate jaoks eeldab, et selgelt määratletakse aeg, millal kaupade nõuetele vastavust tuleks hinnata.

  Asjakohane aeg kaupade nõuetele vastavuse hindamiseks peaks olema kaupade üleandmise aeg.

  See peaks kehtima ka digisisu või digiteenust sisaldavate või nendega ühendatud kaupades suhtes, mida antakse üle ühe üleandmistoimingu kaudu.

  Kui kaupades sisalduv või nendega ühendatud digisisu antakse üle või digiteenust osutatakse pidevalt teatud ajavahemiku jooksul, ei peaks digisisu või digiteenuse elemendi nõuetele vastavuse kindlakstegemise aeg siiski olema mitte ajahetk, vaid ajavahemik, mis hakkab kulgema üleandmisest. Õiguskindluse huvides peaks see ajavahemik olema võrdne ajavahemikuga, mille jooksul müüja vastutab nõuetele mittevastavuse eest.

(40) Kui kaupade puhul on vajalik müüja poolne paigaldamine, ei pruugi tarbija mõnikord enne paigaldamise lõpuleviimist saada kaupa kasutada või puudust märgata.

  Seetõttu, kui müügilepingu alusel peab kaubad paigaldama müüja või see toimub müüja vastutusel, tuleks kaubad lugeda tarbijale üleantuks alates paigaldamise lõpuleviimisest.

(41) Müüjate õiguskindluse ja tarbijate üldise usalduse tagamiseks piiriüleste ostude puhul tuleb näha ette ajavahemik, mille jooksul on tarbijal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid nõuetele mittevastavuse korral, mis asjaomasel nõuetele vastavuse kindlakstegemise ajal esineb.

  Arvestades, et suur osa liikmesriike on direktiivi 1999/44/EÜ rakendamisel ette näinud kaheaastase ajavahemiku ja praktikas peavad turuosalised seda mõistlikuks, tuleks see ajavahemik säilitada.

  Sama ajavahemik peaks kehtima digielementidega kaupade puhul.

  Kui aga lepinguga nähakse ette pidev üleandmine pikemal ajavahemikul kui kaks aastat, peaks tarbijal olema õigus kasutada õiguskaitsevahendeid digisisu või digiteenuse nõuetele mittevastavuse korral, mis esineb või ilmneb ajavahemiku jooksul, mil digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine peab lepingu kohaselt toimuma.

  Et tagada liikmesriikidele paindlikkus tarbijakaitse taseme tõstmisel oma õiguses, peaks neil olema õigus kehtestada müüja vastutusele käesolevas direktiivis ettenähtust pikemaid tähtaegu.

(45) Ühe aasta jooksul, või kahe aasta jooksul, kui liikmesriigid otsustavad kohaldada kaheaastast tähtaega, peaks tarbija tõendama üksnes kauba nõuetele mittevastavust, ilma et tal oleks vaja tõendada ka seda, et mittevastavus esines nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks ette nähtud ajal.

  Tarbija väite ümberlükkamiseks peaks müüja tõendama, et sel ajal mittevastavust ei esinenud.

  Eeldus, et asjaomasel nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks ette nähtud ajal esines mittevastavus, võib lisaks olla mõnel juhul vastuolus kauba või mittevastavuse olemusega.

  Seda võib näiteks esineda selliste olemuslikult halvenevate kaupade nagu riknevate toodete (näiteks lilled) või üksnes ühekordseks kasutamiseks mõeldud kaupade puhul.

  Näide viimase kohta võib olla mittevastavus, mis saab olla tekkinud üksnes tarbija tegevuse või ilmselge välismõju tulemusel pärast kauba üleandmist tarbijale.

  Kui digielementidega kaupu käsitleva lepinguga nähakse ette pidev digisisu üleandmine või digiteenuse osutamine, ei peaks tarbija tõendama, et digisisu või digiteenus oli nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks ette nähtud ajavahemikul mittevastav.

  Tarbija väite ümberlükkamiseks peaks müüja tõendama, et digisisu või digiteenus oli kõnealusel ajavahemikul nõuetega vastavuses.

(58) Et muuta lepingu lõpetamise õigus tarbijate jaoks tulemuslikuks, peaks tarbijal olema olukorras, kus ta ostab mitu kaupa, millest nõuetele mittevastavus puudutab üksnes mõnda lepingu alusel üle antud kaupa, õigus lõpetada leping ka mittevastavate kaupadega koos ostetud muude kaupade osas, isegi kui viimased vastavad nõuetele, kui tarbijalt ei saa mõistlikult eeldada üksnes vastavuses olevate kaupade alleshoidmist.

(70) Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tegeledes järjekindlal viisil lepinguõigusega seotud takistuste kaotamisega kaupade piiriüleselt müügilt liidus, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, kuna ükski liikmesriik eraldi võttes ei ole võimeline kõrvaldama kehtivat õiguslikku killustatust, tagades oma õiguse sidususe teiste liikmesriikide õigusega, küll aga saab seda paremini saavutada liidu tasandil, kõrvaldades lepinguõigusega seotud peamised tõkked täieliku ühtlustamise teel, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.

  Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(71) Komisjonil on asjakohane vaadata käesoleva direktiivi kohaldamine läbi viis aastat pärast selle jõustumist, sealhulgas eelkõige sätted, mis käsitlevad õiguskaitsevahendeid ja tõendamiskoormist, pidades silmas ka kasutatud ja avalikel enampakkumistel müüdavaid kaupu ning tootja müügigarantiid seoses vastupidavusega.

  Komisjon peaks ühtlasi hindama, kas käesoleva direktiivi ja direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamine tagab järjepideva ja ühetaolise raamistiku siseturu nõuetekohaseks toimimiseks seoses digisisu üleandmise, digiteenuste osutamise ning digielementidega kaupade üleandmisega.