keyboard_tab Diritto d'autore 2019/0790 ET

(8) Uued tehnoloogiad võimaldavad digivormis teabe (näiteks teksti, heli, piltide või andmete) automatiseeritud analüüsi, mida tuntakse enamasti teksti- ja andmekaevena.

  Teksti- ja andmekaeve võimaldab töödelda suurtes kogustes andmeid, et saada uusi teadmisi ja avastada uusi suundumusi.

  Teksti- ja andmekaeve on digimajanduses laialdaselt levinud, sellele vaatamata ollakse valdavalt seisukohal, et teksti- ja andmekaevest saavad eelkõige kasu teadusringkonnad ning seeläbi toetatakse innovatsiooni.

  Need tehnoloogiad toovad kasu ülikoolidele ja muudele teadusorganisatsioonidele, samuti kultuuripärandiasutustele, kes võivad oma põhitegevuse raames samuti tegeleda teadusuuringutega.

  Sellised organisatsioonid ja asutused seisavad liidus siiski silmitsi õiguskindlusetusega küsimuses, mil määral tohib teha sisu teksti- ja andmekaevet.

  Teatavatel juhtudel võib teksti- ja andmekaeve hõlmata materjali, mis on kaitstud autoriõigusega või sui generis andmebaasi tegija õigusega või mõlemaga, eelkõige seoses teoste või muu materjali reprodutseerimisega või andmebaasist sisu väljavõtete tegemisega või mõlemaga, mis juhtub näiteks siis, kui andmed teksti- ja andmekaeve käigus normaliseeritakse.

  Kui kohaldatav erand või piirang puudub, on selliseks tegevuseks vaja õiguste omajate luba.

(9) Teksti- ja andmekaevet võib teha ka pelgalt faktide või andmete puhul, mis ei ole autoriõigusega kaitstud, ja sellisel juhul ei ole autoriõiguse normide kohaselt luba vaja.

  Samuti võib esineda teksti- ja andmekaeve juhtusid, millega ei kaasne reprodutseerimine või mille puhul reproduktsioonid kuuluvad ajutise reprodutseerimise suhtes kohaldatava kohustusliku erandi alla, mis on sätestatud direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõikes 1, mille kohaldamist tuleks jätkata teksti- ja andmekaeve meetodite puhul, millega ei kaasne koopiate valmistamist väljaspool kõnealuse erandi kohaldamisala.

(16) Pidades silmas juurdepääsutaotluste ning teoste ja muu materjali allalaadimiste potentsiaalselt suurt arvu, peaks õiguste omajatel olema lubatud võtta meetmeid, kui on olemas risk, et nende süsteemide või andmebaaside turvalisus ja terviklikkus võib sattuda ohtu.

  Selliseid meetmeid võib võtta näiteks eesmärgiga tagada, et nende andmetele pääsevad juurde üksnes nendele seaduslikku juurdepääsu omavad isikud, muu hulgas IP-aadressi kinnitamise või kasutaja autentimise kaudu.

  Kõnealused meetmed peaksid olema kaasnevate riskidega proportsionaalsed ega tohiks ületada seda, mis on vajalik, et tagada süsteemi turvalisus ja terviklikkus, ning need ei tohiks takistada erandi tõhusat kohaldamist.

(18) Lisaks nende tähtsusele teadusuuringute seisukohast kasutavad teksti- ja andmekaeve meetodeid laialdaselt nii era- kui ka avaliku sektori asutused, et analüüsida suuri andmehulki erinevates eluvaldkondades ja eri eesmärkidel, sealhulgas valitsemissektori teenuste puhul, keerukate äriotsuste tegemisel ja uute rakenduste või tehnoloogiate arendamisel. Õiguste omajatele peaks jääma võimalus litsentsida oma selliste teoste ja muu materjali kasutamist, mis ei kuulu käesolevas direktiivis teksti- ja andmekaevele sätestatud kohustusliku erandi ega direktiivis 2001/29/EÜ sätestatud erandite ja piirangute kohaldamisalasse.

  Samal ajal tuleks arvesse võtta asjaolu, et teksti- ja andmekaeve kasutajad võivad seista silmitsi õiguskindlusetusega selle suhtes, kas teksti- ja andmekaeve eesmärgil võib teha reproduktsioone ja väljavõtteid teostest ja muust materjalist, millele neil on seaduslik juurdepääs, eelkõige juhul, kui tehnilise protsessi jaoks tehtud reproduktsioonid või väljavõtted ei pruugi vastata direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõikes 1 sätestatud ajutise reprodutseerimise suhtes kehtiva erandi kõigile tingimustele.

  Selleks et tagada sellistel juhtudel suurem õiguskindlus ja soodustada innovatsiooni ka erasektoris, tuleks käesoleva direktiiviga ette näha teksti- ja andmekaeve eesmärgil teostest või muust materjalist tehtud reproduktsioonide ja väljavõtete suhtes teatavatel tingimustel kohaldatav erand või piirang ning lubada säilitada tehtud koopiaid teksti- ja andmekaeve eesmärkidel nii kaua kui vaja.

(19) Direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 3 punkt a võimaldab liikmesriikidel kehtestada erandi õigustest teoseid või muud materjali reprodutseerida, üldsusele edastada ja teha üldsusele kättesaadavaks nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja ajal üksnes illustreeriva materjalina kasutamiseks õppetöös, või neid õigusi piirata.

  Lisaks on direktiivi 96/9/EÜ artikli 6 lõike 2 punktis b ja artikli 9 punktis b lubatud kasutada andmebaase väljavõtete tegemiseks nende sisu olulisest osast, kui seda kasutatakse õppetöös illustreeriva materjalina.

  On ebaselge, kuidas tuleks kõnealuseid erandeid ja piiranguid kasutada digikeskkonnas. Lisaks puudub selgus, kas neid erandeid ja piiranguid kohaldatakse olukordades, kui õpe toimub veebis ja distantsilt.

  Lisaks ei ole olemasolevas õigusraamistikus käsitletud piiriülest mõju.

  Selline olukord võib pärssida digitaalselt toetatavat õppetööd ja kaugõpet.

  Seepärast on vaja kehtestada uus kohustuslik erand või piirang tagamaks, et haridusasutustel oleks täielik õiguskindlus olukordades, kus digiõppe käigus kasutatakse teoseid või muud materjali, sealhulgas interneti kaudu ja piiriüleselt.

(21) Käesolevas direktiivis sätestatud erandit või piirangut või õppetöös üksnes illustreerimise eesmärgil kasutamist tuleks mõista nii, et see hõlmab teoste või muu materjali digitaalset kasutamist, et toetada, rikastada või täiendada õpetamist, sealhulgas õpitegevusi.

  Erandi või piirangu alusel lubatud tarkvara levitamine peaks olema piiratud tarkvara digitaalse edastamisega.

  Enamikul juhtudel tähendaks illustreerimise mõiste seega üksnes teoste osade või väljavõtete kasutamist, mis ei tohiks asendada peamiselt haridusturgudele mõeldud materjalide ostmist.

  Erandi või piirangu rakendamisel peaks liikmesriikidele jääma õigus teoste või muu materjali eri liikide puhul tasakaalustatult täpsustada, kui suurt osa teosest või muust materjalist võib kasutada õppetöös üksnes illustreerimise eesmärgil.

  Erandi või piirangu alusel lubatud kasutamist tuleks mõista nii, et see hõlmab puuetega isikute konkreetseid ligipääsuvajadusi seoses teoste kasutamisega õppetöös illustreeriva materjalina.

(23) Teoste ja muu materjali haridusliku kasutamise hõlbustamiseks kehtib mitmes liikmesriigis erinev kord, mis põhineb direktiivis 2001/29/EÜ sätestatud erandi või piirangu rakendamisel või litsentsilepingutel, mis hõlmavad muid kasutusviise.

  Selline kord on tavaliselt välja töötatud, võttes arvesse haridusasutuste vajadusi ning erinevaid haridustasandeid.

  Arvestades, et on hädavajalik ühtlustada uue kohustusliku erandi või piirangu kohaldamisala seoses digitaalse kasutuse ja piiriülese õppetööga, võivad rakendamise üksikasjad liikmesriigiti erineda, kui need ei takista erandi või piirangu tõhusat kohaldamist ega piiriülest kasutust.

  Näiteks peaks liikmesriikidele jääma õigus nõuda, et teoste või muu materjali kasutamisel järgitaks autorite ja esitajate isiklikke õigusi.

  See peaks võimaldama liikmesriikidel lähtuda olemasolevast riigi tasandil kokku lepitud korrast.

  Eelkõige võivad liikmesriigid otsustada erandi või piirangu kohaldamisel täielikult või osaliselt lähtuda asjakohaste litsentside kättesaadavusest, mis hõlmavad vähemalt samasugust kasutust, mis on lubatud erandi või piirangu alusel.

  Liikmesriigid peaksid tagama, et kui litsentsid hõlmavad erandi või piirangu alusel lubatud kasutust üksnes osaliselt, kohaldatakse kõikide muude kasutusviiside suhtes erandit või piirangut.

(25) Kultuuripärandiasutused tegelevad oma kogude säilitamisega tulevaste põlvede jaoks. Kultuuripärandiasutuse kogudes oleva teose või muu materjali säilitamiseks võib olla vaja seda reprodutseerida ning selleks on tarvis asjaomaste õiguste omajate luba.

  Digitehnoloogia pakub uusi võimalusi nendes kogudes oleva kultuuripärandi säilitamiseks, kuid see toob kaasa ka uusi probleeme.

  Nende uute probleemide tõttu on vaja kohandada kehtivat õigusraamistikku, nähes ette kohustusliku erandi reprodutseerimisõigusest, et võimaldada sellistel asutustel teha säilitamistoiminguid.

(27) Seepärast peaksid liikmesriigid nägema ette erandi, mis võimaldab kultuuripärandiasutustel oma püsikogudes olevate teoste ja muu materjali reprodutseerimist nende säilitamise eesmärgil, näiteks et tegeleda tehnoloogia iganemisest või originaalteose kahjustumisest tulenevate probleemidega või teoseid ja muud materjali kindlustada.

  Selline erand peaks võimaldama vajaliku arvu koopiate valmistamist asjakohase säilitamisvahendi, -viisi või -tehnoloogia abil ning mis tahes vormis või andmekandjal, teose või muu materjali mis tahes eluhetkel ning ulatuses, mis on säilitamise eesmärgil vajalik.

  Kultuuripärandiasutused peaksid muudel eesmärkidel kui nende püsikogudes olevate teoste ja muu materjali säilitamiseks tehtavaid reprodutseerimistoiminguid tegema jätkuvalt õiguste omajate loal, välja arvatud juhul, kui see on lubatud liidu õiguses sätestatud muude erandite või piirangutega.

(32) Käesoleva direktiiviga kehtestatavad sätted selliste teoste või muu materjali kollektiivse litsentsimise kohta, mis ei ole enam kaubanduskäibes, ei pruugi pakkuda lahendust kõigile juhtudele, mil kultuuripärandiasutustel on raskusi nende teoste ja muu materjali kasutamiseks õiguste omajate vajalike lubade saamisel.

  Nii võib näiteks tegu olla juhul, kui teatavat liiki teoste või muu materjali puhul puudub õiguste kollektiivse teostamise tava või kui asjaomane kollektiivse esindamise organisatsioon ei ole asjaomaste õiguste omajate ja õiguste kategooria suhtes piisavalt representatiivne.

  Sellistel erijuhtudel peaks kultuuripärandiasutustel olema võimalik teha nende püsikollektsioonis olevad teosed ja muu materjal, mis ei ole enam kaubanduskäibes, kõigis liikmesriikides autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste ühtlustatud erandi või piirangu alusel veebis kättesaadavaks. On oluline, et kasutamine kõnealuse erandi või piirangu alusel toimuks üksnes siis, kui on täidetud teatavad tingimused, eelkõige seoses litsentsimislahenduste kättesaadavusega.

  Kokkuleppe puudumist litsentsitingimustes ei tohiks tõlgendada litsentsimislahenduste kättesaadavuse puudumisena.

(40) Lepinguosalistest kultuuripärandiasutustele ja kollektiivse esindamise organisatsioonidele peaks jääma õigus leppida kokku litsentsi territoriaalses kohaldamisalas, sealhulgas võimaluses hõlmata kõiki liikmesriike, ning litsentsitasus ja lubatud kasutusviisides. Litsentsiga hõlmatud kasutusviiside eesmärk ei tohiks olla kasumi teenimine, kaasa arvatud juhul, kui kultuuripärandiasutus jagab koopiaid, näiteks näituse reklaammaterjalina.

  Samal ajal ei tohiks, arvestades et kultuuripärandiasutuste kogude digiteerimine võib nõuda märkimisväärseid investeeringuid, käesoleva direktiiviga ette nähtud korra kohaselt antavad litsentsid takistada kultuuripärandiasutustel katta litsentsiga hõlmatud teoste või muu materjali digiteerimise ja levitamise kulusid.

(45) Tingituna mõne kasutusviisi laadist – lisaks suurele hulgale teostele või muule materjalile, mis tavaliselt on hõlmatud – on iga üksiku õiguste omaja õiguste omandamise ja tasu maksmise tehingukulud ülemäära kõrged.

  Seetõttu on ilma tõhusa kollektiivse litsentsimise korrata ebatõenäoline, et tehtaks kõik tehingud, mis on kõnealustes valdkondades asjaomaste teoste või muu materjali kasutamise võimaldamiseks vajalikud.

  Laiendatud kollektiivne litsentsimine kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt või mõni muu sarnane kord võib võimaldada sõlmida lepinguid nendes valdkondades, kus õiguste omajate loal põhinev kollektiivne litsentsimine ei paku ammendavat lahendust, mis hõlmaks kõiki kasutatavaid teoseid ja muud materjali.

  Selline kord täiendaks õiguste omajate individuaalsete lubade alusel toimuvat õiguste kollektiivset teostamist, tagades teatavatel juhtudel kasutajatele täieliku õiguskindluse.

  Samal ajal annab see õiguste omajatele võimaluse saada kasu oma teoste seaduslikust kasutamisest.

(47) Oluline on, et laiendatud ulatusega litsentsimise korda kohaldataks üksnes selgelt määratletud kasutusaladel, kus individuaalne lubade hankimine õiguste omajatelt on tavaliselt sel määral koormav ja ebapraktiline, et muudab kasutuse olemusest või kasutatavate teoste või muu materjali liikidest tulenevalt ebatõenäoliseks nõutava litsentsimistehingu tegemise, st litsentsi, mis hõlmaks kõiki asjaomaseid õiguste omajaid.

  Selline kord peaks põhinema objektiivsetel, läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, mida rakendatakse õiguste omajate, sealhulgas nende õiguste omajate kohtlemisel, kes ei ole kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmed.

  Ainuüksi asjaolu, et mõjutatud õiguste omajad ei ole litsentsi taotleva kasutaja liikmesriigi kodanikud või elanikud või nende asukoht ei ole selles liikmesriigis, ei peaks iseenesest andma põhjust pidada õiguste omandamist ja tasu maksmist sedavõrd koormavaks ja ebapraktiliseks, et õigustada sellise korra kasutamist.

  Samuti on oluline, et litsentseeritud kasutus ei avaldaks negatiivset mõju õiguste majanduslikule väärtusele ega jätaks õiguste omajaid ilma märkimisväärsest ärilisest kasust.

(48) Liikmesriigid peaksid tagama kohased kaitsemeetmed, et kaitsta nende õiguste omajate seaduslikke huve, keda litsentsi pakkuv organisatsioon ei esinda, ning et neid kaitsemeetmeid kohaldataks mittediskrimineerival viisil.

  Konkreetselt peaks organisatsioon korra laiendatud ulatuse põhjendamiseks olema õiguste omajate volituste alusel piisavalt representatiivne eri liiki teoste või muu materjali ning õiguste suhtes, mis on litsentsiga hõlmatud.

  Liikmesriigid peaksid kooskõlas direktiiviga 2014/26/EL kindlaks määrama nende organisatsioonide piisava representatiivsuse nõuded, võttes arvesse kollektiivse esindamise organisatsiooni teostatavate õiguste liiki, organisatsiooni võimet teostada õigusi tõhusalt, loovsektorit, kus organisatsioon tegutseb, ning seda, kas organisatsioon hõlmab märkimisväärset hulka asjaomast liiki teoste või muu materjali omajaid, kes on andnud volituse seda liiki kasutuse litsentsimiseks. Et tagada õiguskindlus ja usaldus kordade suhtes, peaks liikmesriigid saama otsustada, kes on õiguslikult vastutavad litsentsilepinguga lubatud kasutusviiside eest.

  Kõigile õiguste omajatele, kelle teoseid kasutatakse litsentsi alusel, tuleks tagada võrdne kohtlemine, sealhulgas eelkõige seoses litsentsimist ja tasu jaotamist käsitleva teabe kättesaadavusega.

  Teavitamismeetmed peaksid olema mõjusad kogu litsentsi kehtivusaja jooksul, ilma et see paneks ebaproportsionaalset halduskoormust kasutajatele, kollektiivse esindamise organisatsioonidele või õiguste omajatele ning ilma et iga õiguste omajat oleks vaja eraldi teavitada.

(60) Ajakirjandusväljaannete, raamatute, teaduslike ja muusikaväljaannete kirjastajad tegutsevad sageli autoriõiguste üleandmise alusel, kasutades kas lepinguid või õigusnorme.

  Sellega seoses teevad kirjastajad investeeringu, lootuses kasutada oma väljaannetes sisalduvaid teoseid, ning mõnel juhul võivad nad tulust ilma jääda, kui kõnealuseid teoseid kasutatakse erandite või piirangute alusel (nt isiklikuks tarbeks kopeerimine ja reprograafia, sealhulgas liikmesriikides reprograafia puhul kasutatav kord või avaliku laenutamise kord).

  Mitmes liikmesriigis jagatakse nende erandite või piirangute puhul hüvitised autorite ja kirjastajate vahel.

  Selleks et võtta arvesse kõnealust olukorda ja parandada kõigi osapoolte õiguskindlust, lubatakse käesoleva direktiiviga neil liikmesriikidel, kellel on kehtiv kord autorite ja kirjastajate vahel hüvitise jagamiseks, see säilitada.

  See on eriti oluline nende liikmesriikide jaoks, kellel kehtis selline hüvitise jagamise kord enne 12. novembrit 2015, kuigi teistes liikmesriikides hüvitise jagamist ei toimu ja hüvitist saavad kooskõlas riigi kultuuripoliitikaga üksnes autorid.

  Kuigi käesolevat direktiivi tuleks kohaldada mittediskrimineerivalt kõigi liikmesriikide suhtes, tuleks selles järgida kõnealuse valdkonna traditsioone ja mitte kohustada neid liikmesriike, kellel praegu sellist hüvitise jagamise korda ei ole, sellist korda kehtestama.

  See ei tohiks mõjutada liikmesriikides kehtivat või tulevast avaliku laenutamise eest tasu maksmise korda.

(61) Viimastel aastatel on veebisisu turu toimimine muutunud keerukamaks. Veebisisu jagamise teenused, mis võimaldavad juurdepääsu suurele hulgale autoriõigusega kaitstud sisule, mille on üles laadinud kasutajad, on muutunud veebis peamiseks sisule juurdepääsu kohaks. Tänu veebipõhistele teenustele on kultuuri- ja loometeostele juurdepääsuks rohkem võimalusi ning need pakuvad kultuuri- ja loomesektoris häid võimalusi uute ärimudelite arendamiseks. Kuigi need teenused võimaldavad mitmekesisust ja hõlpsat juurdepääsu sisule, tekitavad need ühtlasi probleeme, kui autoriõigusega kaitstud sisu laaditakse üles ilma õiguste omajate eelneva loata.

  Valitseb õiguskindlusetus selles, kas nende teenuste osutajad tegelevad autoriõigusega seotud toimingutega ja kas nad vajavad kasutajate poolt üles laaditud sisu jaoks õiguste omajate luba – kui kasutajatel ei ole üles laaditud sisu suhtes nõutavaid õigusi –, ilma et see piiraks liidu õiguses sätestatud erandite ja piirangute kohaldamist.

  See õiguskindlusetus mõjutab õiguste omajate võimalusi kontrollida, kas ja millistel tingimustel nende teoseid ja muud materjali kasutatakse, ning võimalust saada selle eest asjakohast tasu.

  Seetõttu on oluline edendada õiguste omajate ja veebisisu jagamise teenuse osutajate vahelise litsentsituru arengut.

  Litsentsilepingud peaksid olema õiglased ja säilitama mõistliku tasakaalu mõlema poole vahel. Õiguste omajad peaksid saama oma teoste ja muu materjali kasutamise eest kohast tasu.

  Kuna aga need nõuded ei tohiks mõjutada lepingulist vabadust, ei tohiks õiguste omajaid kohustada luba andma või litsentsilepinguid sõlmima.

(66) Võttes arvesse asjaolu, et veebisisu jagamise teenuse osutajad teevad juurdepääsetavaks sisu, mille ei ole üles laadinud nemad ise, vaid nende kasutajad, on kohane näha käesoleva direktiivi kohaldamisel ette vastutust käsitlev erikord juhtudeks, kui luba ei ole antud.

  See ei tohiks piirata liikmesriigi õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendite kasutamist, kui tegemist on muude juhtumitega kui vastutus autoriõiguse rikkumiste eest, ja liikmesriikide kohtute või haldusasutuste võimalust teha kooskõlas liidu õigusega ettekirjutusi.

  Erikord, mida kohaldatakse alla 10 miljoni eurose aastakäibega uute veebisisu jagamise teenuse osutajate suhtes, kelle keskmine igakuine üksikkülastajate arv liidus ei ületa viit miljonit, ei tohiks mõjutada liidu ja liikmesriigi õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendite kättesaadavust.

  Kui teenuseosutajatele ei ole luba antud, peaksid nad tegema rangeid tööstusharu ametialase hoolikuse nõudeid järgides suurimaid võimalikke pingutusi, et vältida oma teenustes loata teoste ja muu materjali kättesaadavust, nagu on kindlaks määranud õiguste omajad.

  Selleks peaksid õiguste omajad andma teenuseosutajatele asjakohast ja vajalikku teavet, võttes muu hulgas arvesse õiguste omajate suurust ning nende teoste ja muu materjali liiki.

  Veebisisu jagamise teenuse osutajate poolt koostöös õiguste omajatega võetavad meetmed ei tohiks takistada õigusi mitterikkuva sisu kättesaadavust, sealhulgas litsentsilepingu või autoriõiguse või autoriõigusega kaasnevate õiguste erandi või piiranguga hõlmatud teoste või muu kaitstud materjali kättesaadavust.

  Selliste teenuseosutajate võetavad meetmed ei tohiks seega tekitada kahju kasutajatele, kes kasutavad veebisisu jagamise teenuseid, et seaduslikult üles laadida teavet nende teenuste kohta ja neile juurde pääseda.

(69) Kui veebisisu jagamise teenuse osutajad saavad loa, sealhulgas litsentsilepingute kaudu, teenuse kasutajate poolt üles laaditud sisu kasutamiseks, peaks luba hõlmama ka autoriõigusega seotud toiminguid kasutajate poolt üles laaditud sisu suhtes teenuseosutajatele antud loa ulatuses, kuid üksnes juhul, kui kasutajad tegutsevad mittekaubanduslikul eesmärgil, näiteks jagavad sisu ilma kasumi teenimise eesmärgita, või kui kasutajate üleslaadimise tulemusena teenitud tulu ei ole nende autoriõigusega hõlmatud toimingute seisukohast märkimisväärne.

  Kui õiguste omajad on andnud veebisisu jagamise teenuse raames kasutajatele sõnaselge loa teoseid või muud materjali üles laadida ja kättesaadavaks teha, võib teenuse osutaja edastada neid üldsusele õiguste omajate antud loa ulatuses. Siiski ei tohiks veebisisu jagamise teenuse osutajate kasuks eeldada, et nende kasutajad on andnud kõik asjaomased õiguste omandamise ja tasu maksmisega seotud õigused.

(70) Veebisisu jagamise teenuse osutajate poolt koostöös õiguste omajatega võetud meetmed ei tohiks piirata autoriõiguse erandite ja piirangute kohaldamist, sealhulgas eelkõige selliste erandite ja piirangute kohaldamist, mis kindlustavad kasutajate väljendusvabaduse.

  Kasutajatel peaks olema lubatud üles laadida ja kättesaadavaks teha kasutajate loodud sisu tsiteerimise, kriitika, retsensiooni, karikatuuri, paroodia või pastiši eesmärgil.

  See on eriti oluline, et tagada Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguste – eelkõige väljendusvabaduse, kunstivabaduse ja omandiõiguse, sealhulgas intellektuaalomandiõiguse – omavaheline tasakaal.

  Neil põhjustel tuleks need erandid ja piirangud muuta kohustuslikuks, et tagada kasutajate ühetaoline kaitse kogu liidus. Oluline on tagada, et veebisisu jagamise teenuste osutajad rakendaks tõhusat kaebuste lahendamise ja õiguskaitsevahendite kasutamise korda, et toetada nimetatud kasutusviise.