(7) Selleks et soodustada karistuste järjepidevamat kohaldamist, eelkõige määruses (EL) 2017/2394 määratletud liidusiseste rikkumiste, laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral, tuleks direktiividesse 93/13/EMÜ, 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL lisada karistuste määramise ühised kriteeriumid, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik.
Nende kriteeriumide raames tuleks muu hulgas arvesse võtta näiteks rikkumise laadi, raskusastet, ulatust ja kestust ning kahju heastamist, mida kaupleja on tekitatud kahju eest tarbijatele pakkunud.
Kui sama isik on pannud rikkumisi toime korduvalt, on see märk tema kalduvusest selliseid rikkumisi toime panna ja osutab selgelt teo raskusele ning seega vajadusele karistust karmistada, et saavutada tõhus hoiatav mõju.
Kui asjakohased andmed on kättesaadavad, tuleks arvesse võtta ka rikkumisest tulenenud rahalist kasu või rikkumise abil ära hoitud kahju.
Arvesse saab võtta ka juhtumi suhtes kohaldatavaid muid raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.
- = -
(20) Seoses sellega tuleks muuta direktiivi 2005/29/EÜ I lisa, et sätestada ühemõtteliselt, et keelatud peaksid olema tavad, mille puhul ettevõtja annab tarbijale teavet otsingutulemuste vormis vastuseks tarbija veebiotsingule, ilma et selgelt avalikustataks makstud reklaami või makset, mis on tehtud konkreetselt selleks, et saavutada toodete kõrgemat kohta otsingutulemuste hulgas.
Kui ettevõtja on veebipõhise otsingufunktsiooni pakkujale toote kõrgema koha eest otsingutulemuste hulgas otseselt või kaudselt maksnud, peaks veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja tarbijaid sellest lühidal, hõlpsasti kättesaadaval ja arusaadaval viisil teavitama.
Kaudne makse võib seisneda selles, et ettevõtja võtab veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja ees lisakohustusi, mille konkreetseks tulemiks on kõrgem koht paremusjärjestuses.
Kaudne makse võib sisaldada suuremat vahendustasu tehingult ja erinevaid hüvitussüsteeme, mis toovad konkreetselt kaasa kõrgema koha paremusjärjestuses.
Makseid üldteenuste eest, nagu loetellu kandmise tasud või liikmemaksud, mis on seotud veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja poolt ettevõtjale pakutavate väga mitmesuguste funktsioonidega, ei tohiks käsitleda maksetena, mille konkreetseks eesmärgiks on saavutada toodetele kõrgemat kohta, tingimusel et sellised maksed ei ole ette nähtud kõrgema koha saavutamiseks.
Veebipõhist otsingufunktsiooni võivad pakkuda eri liiki veebikauplejad, sealhulgas vahendajad, näiteks internetipõhised kauplemiskohad, otsingumootorid ja võrdlusveebisaidid.
- = -
(29) Võttes arvesse internetipõhiste kauplemiskohtadega seotud tehnoloogia kiiret arengut ja vajadust tagada tarbijakaitse kõrge tase, peaksid liikmesriigid saama võtta sel eesmärgil vastu eriomased lisameetmed või jätta need kehtima.
sellised normid peaksid olema proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning need ei tohiks piirata direktiivi 2000/31/EÜ kohaldamist.
- = -
(30) Direktiivis 2011/83/EL sätestatud digitaalse infosisu ja digiteenuste määratlused tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/770 (15) sätestatud määratlustega.
Direktiiviga (EL) 2019/770 hõlmatud digisisu hõlmab üksikut üleandmistoimingut, üksikute üleandmistoimingute seeriat ja pidevat üleandmist teatava ajavahemiku jooksul.
Pideva üleandmise element ei peaks tingimata eeldama pikaajalist üleandmist.
selliseid juhtumeid nagu videoklippide voogedastus veebis tuleks käsitada pideva üleandmisena teatava ajavahemiku jooksul, sõltumata audiovisuaalse faili tegelikust kestusest.
Seepärast võib olla raske teha vahet teatavat liiki digitaalse infosisu ja digiteenuse vahel, kuna mõlemad võivad hõlmata pidevat kauplejapoolset üleandmist kogu lepingu kestuse jooksul.
Digiteenuste näiteks on video- ja helifailide jagamise teenused ja muu failide majutamine, tekstitöötlus ja mängud, mida pakutakse pilvepõhiselt, pilvsalvestus, veebimeilid, sotsiaalmeedia ja pilverakendused.
Teenuseosutaja järjepidev kaasatus õigustab direktiivis 2011/83/EL ette nähtud taganemisõiguse normide kohaldamist, millega võimaldatakse tarbijal tegelikkuses proovida teenust 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja otsustada, kas ta soovib seda kasutada või mitte.
Niisuguse digitaalse infosisu üleandmise lepingute puhul, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, on tegemist ühekordse toiminguga, mille eesmärk on anda tarbijale üle teatav digitaalne infosisu, nagu konkreetsed muusika- või videofailid.
Digitaalse infosisu üleandmise lepingute suhtes, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kohaldatakse jätkuvalt direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud erandit taganemisõigusest, mille kohaselt tarbija kaotab oma taganemisõiguse, kui lepingu täitmine, näiteks sisu allalaadimine või voogedastamine, on alanud vastavalt tarbija eelnevale sõnaselgele nõusolekule alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja kinnitusele, et ta on teadlik, et kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kahtluse korral, kas leping on teenusleping või sellise digitaalse infosisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, tuleks kohaldada teenuslepingutest taganemise õigust reguleerivaid norme.
- = -
(34) Selleks et tagada täielik kooskõla direktiiviga (EL) 2019/770, ei tohiks juhul, kui digitaalset infosisu ei anta üle või digiteenuseid ei osutata hinna eest, kohaldada direktiivi 2011/83/EL ka olukorras, kus kaupleja kogub isikuandmeid üksnes selleks, et täita tema kui kaupleja suhtes kohaldatavaid õigusaktidest tulenevaid nõudeid.
sellised olukorrad võivad hõlmata näiteks juhtumeid, mil kohaldatava õigusega nõutakse tarbijalt registreerumist turvalisuse ja tuvastamise eesmärgil.
- = -
(35) Samuti ei peaks direktiivi 2011/83/EL kohaldama olukorras, kus kaupleja kogub ainult metaandmeid, näiteks tarbija seadme või veebisirvimise kohta, välja arvatud juhul, kui seda olukorda loetakse liikmesriigi õiguse kohaselt lepinguks.
Kõnealust direktiivi ei tuleks kohaldada ka olukorras, kus tarbijale, ilma et ta oleks kauplejaga lepingut sõlminud, näidatakse reklaame üksnes selleks, et saada juurdepääsu digitaalsele infosisule või digiteenusele.
Siiski peaks liikmesriikidele jääma õigus laiendada kõnealuse direktiivi kohaldamist olukordadele, mis ei kuulu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, või selliseid olukordi muul viisil reguleerida.
- = -
(36) Funktsionaalsuse mõistet peaks käsitama kui viidet viisidele, kuidas digitaalset infosisu või digiteenuseid saab kasutada.
Näiteks tehniliste piirangute puudumine või olemasolu, nagu digitaalõiguste haldamine või piirkondade kodeerimine, võib mõjutada digitaalse infosisu või digiteenuse võimet täita kõiki oma ülesandeid, võttes arvesse selle eesmärki.
Koostalitlusvõime mõiste seondub digitaalse infosisu või digiteenuse võimega toimida koos sellise riist- või tarkvaraga, mis erineb nendest, millega koos sama liiki digitaalset infosisu või digiteenust tavaliselt kasutatakse.
Edukas toimimine võib hõlmata näiteks digitaalse infosisu või digiteenuse võimet sellise muu tark- või riistvaraga teavet vahetada ja vahetatud teavet kasutada. Ühilduvuse mõiste on määratletud direktiivis (EL) 2019/770.
- = -
(38) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m on sätestatud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses digitaalse infosisuga, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kui tarbija on andnud eelneva sõnaselge nõusoleku alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja ta on andnud kinnituse, et ta on teadlik, et ta kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis b on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija talle üle antud digitaalse infosisu eest tasuma.
Nõue saada tarbija eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus on seega asjakohane ainult sellise digitaalse infosisu puhul, mis antakse üle hinna eest.
Artikli 16 esimese lõigu punkti m tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldataks ainult selliste lepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat maksma.
- = -
(42) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis a on ette nähtud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul ning kui tarbija on andnud kinnituse selle kohta, et ta on teadlik taganemisõiguse kaotusest juhul, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud.
Vastupidiselt sellele nõutakse kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8, milles käsitletakse kaupleja kohustusi olukorras, kus lepingu täitmist on alustatud enne taganemistähtaja lõppu, et kaupleja saaks tarbijalt üksnes eelneva sõnaselge nõusoleku, mitte kinnituse taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel.
Kõnealuste õigusnormide sidususe tagamiseks tuleb artikli 7 lõikesse 3 ja artikli 8 lõikesse 8 lisada kaupleja kohustus saada tarbijalt ka kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel, kui lepingust tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Lisaks sellele tuleks artikli 16 esimese lõigu punkti a muuta, et võtta arvesse artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 8 muudatusi, mille kohaselt kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldatakse üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millest tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Liikmesriikidele tuleks anda siiski valikuvõimalus mitte kohaldada nõuet saada tarbijalt kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel nende teenuslepingute suhtes, mille puhul tarbija on kauplejalt konkreetselt taotlenud kohaletulekut selleks, et kaupleja teeks parandustöid.
Kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis c on sätestatud erand taganemisõigusest lepingute puhul, mis on seotud sellise kauba tarnimisega, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele.
Nimetatud erand hõlmab näiteks eritellimusel mööbli tootmist ja paigaldamist tarbija kodus, kui seda tehakse ühe müügilepingu alusel.
- = -
(44) Direktiivi 2011/83/EL artikli 14 lõikes 4 on sätestatud tingimused, mille korral tarbija ei pea taganemisõigust kasutades kandma talle osutatud teenuste ja kommunaalteenuste ning sellise digitaalse infosisu kulusid, mida ei ole talle üle antud füüsilisel andmekandjal.
Kui üks neist tingimustest on täidetud, ei pea tarbija tasuma talle enne tema taganemisõiguse kasutamist osutatud teenuse, kommunaalteenuste või talle üle antud digitaalse infosisu hinda.
Digitaalse infosisu puhul on artikli 14 lõike 4 punkti b alapunkti iii alusel üks neist mittekumuleeruvatest tingimustest olukord, kus puudub kinnitus lepingu sõlmimise kohta, sealhulgas kinnitus tarbija eelneva sõnaselge nõusoleku kohta, et lepingu täitmist võib alustada enne taganemistähtaja lõppu ja et nõusoleku andmisega kaotab ta oma taganemisõiguse.
Siiski ei sisaldu see tingimus kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud taganemisõiguse kaotamise tingimustes, tekitades ebakindlust seoses tarbijate võimalusega tugineda artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktile iii, kui teised kaks artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud tingimust on täidetud, ja selle tulemusel kaotatakse taganemisõigus vastavalt artikli 16 esimese lõigu punktile m.
Seepärast tuleks artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimus lisada artikli 16 esimese lõigu punkti m, et võimaldada tarbijal kasutada taganemisõigust, kui see tingimus ei ole täidetud, ja sellest tulenevalt kasutada artikli 14 lõikes 4 sätestatud õigusi.
- = -
(47) Tarbijad tuginevad ostuotsuse tegemisel üha enam tarbijate arvustustele ja toetusavaldustele.
Seepärast, kui kauplejad annavad juurdepääsu tarbijate arvustustele toodete kohta, peaksid nad tarbijaid teavitama sellest, kas on kehtestatud protsessid või menetlused tagamaks, et avaldatud arvustused pärinevad tarbijailt, kes on tooteid tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud.
Kui sellised protsessid või menetlused on kehtestatud, peaksid kauplejad andma teavet selle kohta, kuidas seda kontrollitakse ja andma tarbijatele selget teavet selle kohta, kuidas arvustusi töödeldakse, näiteks kas kõik arvustused avaldatakse, olenemata sellest, kas need on positiivsed või negatiivsed, või kas kaupleja on neid arvustusi sponsinud või kas lepinguline suhe kauplejaga on neid mõjutanud.
Lisaks sellele tuleks seepärast käsitada ebaausa kaubandustavana tarbija eksitamist väidetega, et toote arvustused on esitanud tarbijad, kes on toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud, kui ei ole võetud mõistlikke ega proportsionaalseid meetmeid tagamaks, et arvustused pärinevad sellistelt tarbijatelt.
Kõnealused meetmed võiksid hõlmata tehnilisi vahendeid arvustust postitava isiku usaldusväärsuse hindamiseks, näiteks nõudes teavet kontrollimaks, et tarbija on toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud.
- = -
(53) Õigusaktide täitmise tagamisel saadud kogemused on siiski näidanud, et ilma selgete säteteta ei pruugi tarbijatele, ettevõtjatele ja liikmesriikide pädevatele asutustele olla selge, millised kaubandustavad võivad olla direktiiviga 2005/29/EÜ vastuolus.
Seetõttu tuleks kõnealust direktiivi muuta, et tagada nii ettevõtjatele kui ka täitevasutustele õiguskindlus ja reguleerida sõnaselgelt olukorda, kus kaupa turustatakse identsena kaubaga, mis on käibel teistes liikmesriikides, ehkki sellel kaubal on oluliselt erinev koostis või erinevad omadused.
Kooskõlas käesoleva direktiiviga muudetud direktiiviga 2005/29/EÜ peaksid pädevad asutused selliseid tavasid hindama ja käsitlema juhtumipõhiselt.
Hindamisel peaks pädev asutus võtma arvesse seda, kas tarbijad suudavad selliseid kaupu kergesti eristada, samuti ettevõtja õigust kohandada sama kaubamärgi kaupu erinevatele geograafilistele turgudele õiguspärastel ja objektiivsetel põhjustel, milleks on näiteks liikmesriigi õigus, toorainete kättesaadavus või hooajalisus või vabatahtlikud strateegiad, mille eesmärk on parandada juurdepääsu tervislikule täisväärtuslikule toidule, ning ettevõtja õigust pakkuda sama kaubamärgi kaupu erinevatel geograafilistel turgudel eri kaalu või mahuga pakendites.
Pädevad asutused peaksid hindama, kas tarbijad saavad sellist eristamist kergesti tuvastada, pöörates tähelepanu teabe kättesaadavusele ja piisavusele.
On oluline, et tarbijaid teavitataks kaupade eristamisest õigustatud ja objektiivsetest teguritest tulenevalt.
Ettevõtjad peaksid olema vabad andma sellist teavet eri viisidel, mis võimaldavad tarbijail vajalikule teabele juurde pääseda. Üldiselt peaksid ettevõtjad eelistama alternatiive teabe esitamisele kaupade märgistel.
Järgida tuleks asjakohaseid liidu valdkondlikke norme ja kaupade vaba liikumist käsitlevaid norme.
- = -
(54) Ehkki väljaspool äriruume toimuvaks müügiks kasutatakse õiguspäraseid ja hästi toimivaid kanaleid, nagu müük kaupleja äriruumides ja kaugmüük, võivad mõned muud, eriti agressiivsed või eksitavad turustamis- või müügitavad, näiteks tarbija külastamine tema enda kodus või väljasõidud, nagu on osutatud direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 8, survestada tarbijat ostma kaupu või teenuseid, mida ta muidu ei ostaks, või ostma kaupu või teenuseid ülemäära kõrge hinnaga ning selle eest sageli kohe maksma.
sellised tavad on sageli suunatud eakatele inimestele ja teistele haavatavatele tarbijatele.
Teatavad liikmesriigid käsitavad selliseid tavasid ebasoovitavatena ja peavad vajalikuks piirata direktiivis 2011/83/EL määratletud väljaspool äriruume toimuva müügi teatavaid vorme ja aspekte, näiteks toote agressiivset ja eksitavat turustamist või müüki, mis toimub tarbija kodu eelneva kokkuleppeta külastamise või väljasõitude kaudu.
Kui sellised piirangud on kehtestatud muul põhjusel kui tarbijakaitse, näiteks avalikes huvides või tarbijate eraelu austamiseks vastavalt harta artiklile 7, jäävad need väljapoole direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamisala.
- = -
(55) Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ja selleks, et hõlbustada õigusaktide täitmise tagamist, tuleks selgitada, et direktiiviga 2005/29/EÜ ei võeta liikmesriikidelt vabadust võtta vastu õigusnorme, millega kaitstakse veelgi enam tarbijate õigustatud huve ebaausate kaubandustavade eest, mis seisneb selles, et ettevõtja külastab tarbijat eelneva kokkuleppeta tarbija kodus, et reklaamida või müüa tooteid, või et ettevõtja korraldab väljasõite eesmärgiga reklaamida või müüa tarbijatele tooteid, kui sellised õigusnormid on õigustatud tarbijakaitse vajadusega.
Kõik sellised normid peaksid olema proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning nendega ei tohiks nimetatud müügikanaleid kui selliseid keelustada.
Liikmesriikide vastu võetud normidega võiks näiteks määrata kindlaks kellaaja, millal külastused tarbijate kodudesse ilma nende sõnaselge taotluseta ei ole lubatud, või keelata sellised külastused, kui tarbija on nähtavalt osutanud, et sellised külastused ei ole vastuvõetavad, või näha ette maksemenetluse.
Lisaks võiks selliste normidega kehtestada direktiiviga 2011/83/EL ühtlustatud valdkondades kaitsvamad normid.
Seepärast tuleks direktiivi 2011/83/EL muuta, võimaldamaks liikmesriikidel võtta vastu riigisiseseid norme, et anda taganemisõiguseks pikem tähtaeg, ja teha erandeid taganemisõiguse kasutamisega seotud konkreetsetest eranditest.
Liikmesriikidelt tuleks nõuda, et nad teataksid komisjonile kõikidest õigusnormidest, mille nad on sellega seoses vastu võtnud, et komisjon saaks teha selle teabe kättesaadavaks kõigile huvitatud isikutele ning jälgida selliste meetmete proportsionaalsust ja õiguspärasust.
- = -