(14) Direktiivis 93/13/EMÜ tuleks sätestada karistusnormid, et tugevdada selle heidutavat mõju.
Liikmesriikidel on voli reguleerida haldus- ja kohtumenetlusi, mille raames määratakse kõnealuse direktiivi rikkumise eest karistusi.
Eelkõige saaksid haldusasutused või liikmesriikide kohtud määrata karistusi lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamise korral, sealhulgas haldusasutuse algatatud kohtumenetluste alusel.
Karistusi peaksid saama määrata ka haldusasutused ja liikmesriigi kohtud, kui müüja või teenuste osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest, samuti kui müüja või teenuste osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega tunnistatud ebaõiglaseks.
Liikmesriigid võivad otsustada, et ka haldusasutustel on õigus tuvastada lepingutingimuste ebaõiglus.
Samuti võivad haldusasutused ja liikmesriikide kohtud määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks.
Liikmesriigid võivad sisse seada asjakohase korra individuaalset heastamist ja karistusi puudutava tegevuse koordineerimiseks liikmesriigi tasandil.
- = -
(20) Seoses sellega tuleks muuta direktiivi 2005/29/EÜ I lisa, et sätestada ühemõtteliselt, et keelatud peaksid olema tavad, mille puhul ettevõtja annab tarbijale teavet otsingutulemuste vormis vastuseks tarbija veebiotsingule, ilma et selgelt avalikustataks makstud reklaami või makset, mis on tehtud konkreetselt selleks, et saavutada toodete kõrgemat kohta otsingutulemuste hulgas.
Kui ettevõtja on veebipõhise otsingufunktsiooni pakkujale toote kõrgema koha eest otsingutulemuste hulgas otseselt või kaudselt maksnud, peaks veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja tarbijaid sellest lühidal, hõlpsasti kättesaadaval ja arusaadaval viisil teavitama.
Kaudne makse võib seisneda selles, et ettevõtja võtab veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja ees lisakohustusi, mille konkreetseks tulemiks on kõrgem koht paremusjärjestuses.
Kaudne makse võib sisaldada suuremat vahendustasu tehingult ja erinevaid hüvitussüsteeme, mis toovad konkreetselt kaasa kõrgema koha paremusjärjestuses.
Makseid üldteenuste eest, nagu loetellu kandmise tasud või liikmemaksud, mis on seotud veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja poolt ettevõtjale pakutavate väga mitmesuguste funktsioonidega, ei tohiks käsitleda maksetena, mille konkreetseks eesmärgiks on saavutada toodetele kõrgemat kohta, tingimusel et sellised maksed ei ole ette nähtud kõrgema koha saavutamiseks.
Veebipõhist otsingufunktsiooni võivad pakkuda eri liiki veebikauplejad, sealhulgas vahendajad, näiteks internetipõhised kauplemiskohad, otsingumootorid ja võrdlusveebisaidid.
- = -
(21) Läbipaistvusnõudeid, mis on seotud järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetritega, reguleeritakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/1150 (9).
Kõnealuse määruse kohased läbipaistvusnõuded hõlmavad mitmeid erinevaid veebiteenuste vahendajaid, sealhulgas internetipõhiseid kauplemiskohti, kuid neid kohaldatakse üksnes kauplejate ja veebiteenuste vahendajate vahel.
Seepärast tuleks sarnased läbipaistvusnõuded lisada direktiivi 2005/29/EÜ, et tagada tarbijatele piisav läbipaistvus.
Erandiks on veebipõhiste otsingumootorite pakkujad, kellelt kõnealuse määruse kohaselt juba nõutakse, et nad esitaksid peamised parameetrid, mis üksikult või kogumis on kõige olulisemad järjestuse kindlaksmääramisel, ja nende peamiste parameetrite suhtelise tähtsuse, lisades oma veebipõhistesse otsingumootoritesse hõlpsasti leitava ja avalikult kättesaadava kirjelduse lihtsas ja arusaadavas sõnastuses.
- = -
(22) Kauplejad, kes võimaldavad tarbijatel otsida kaupu ja teenuseid, näiteks reisimist, majutust ja vaba aja tegevusi, mida pakuvad eri kauplejad või tarbijad, peaksid teavitama tarbijaid vaikimisi peamistest parameetritest, mis määravad kindlaks tarbijatele otsingu tulemusena esitatud pakkumiste järjestuse ning nende suhtelise tähtsuse teiste parameetrite suhtes.
See teave peaks olema kokkuvõtlik ja tehtud hõlpsasti, nähtavalt ja vahetult kättesaadavaks.
Järjestuse kindlaksmääramise parameetrite all mõistetakse üldkriteeriumeid, protsesse ja erisignaale, mis on hõlmatud järjestuse koostamise algoritmides või muudes kohandamise või järjestuses madalamale kohale viimise mehhanismides.
- = -
(24) Kui tooteid pakutakse tarbijatele internetipõhises kauplemiskohas, peavad direktiivis 2011/83/EL nõutavat lepingueelset teavet andma nii internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja kui ka kolmandast isikust tarnija.
Selle tulemusena ei pruugi internetipõhist kauplemiskohta kasutavad tarbijad selgelt aru saada, kes on nende lepingupartnerid ning kuidas see mõjutab nende õigusi ja kohustusi.
- = -
(27) Internetipõhised kauplemiskohad peaksid andma tarbijatele teavet selle kohta, kas kaupu, teenuseid või digisisu pakkuv kolmas isik on kaupleja või muu isik, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhisele kauplemiskohale.
Kui kolmas isik, kes pakub kaupu, teenuseid või digisisu, avaldab, et ta ei ole kaupleja, peaksid internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad esitama lühikese teate selle kohta, et sõlmitud lepingu suhtes ei kohaldata liidu tarbijakaitseõigusest tulenevaid tarbijaõigusi.
Lisaks sellele tuleks tarbijaid teavitada sellest, kuidas lepinguga seotud kohustused on jaotatud kaupu, teenuseid või digisisu pakkuva kolmanda isiku ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja vahel.
Teave tuleks esitada selgelt ja arusaadavalt ning mitte üksnes lepingu tüüptingimustes või muudes samalaadsetes lepingudokumentides.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele esitatavad teavitamisnõuded peaksid olema proportsionaalsed.
Teavitamisnõuetega tuleks tagada tasakaal tarbijakaitse kõrge taseme ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate konkurentsivõime vahel.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatelt ei tohiks nõuda konkreetsete tarbijaõiguste loetlemist, kui nad teavitavad tarbijaid tarbijaõiguste mittekohaldamisest.
See ei piira direktiivis 2011/83/EL, eeskätt selle artikli 6 lõikes 1 sätestatud tarbijate teavitamise nõuete kohaldamist.
Teave, mis tuleb esitada tarbijaõiguste tagamise eest vastutamise kohta, sõltub sellest, millised on internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate ja asjaomaste kolmandast isikust kauplejate vahel sõlmitud lepingute tingimused.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja võib teatada, et üksnes kolmandast isikust kaupleja on vastutav tarbijaõiguste tagamise eest või kirjeldada oma konkreetseid kohustusi, kui ta võtab vastutuse lepingu teatavate aspektide, näiteks tarnimise või taganemisõiguse täitmise eest.
- = -
(28) Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/31/EÜ (14) artikli 15 lõikega 1 ei tuleks internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatelt nõuda kolmandast isikust tarnijate õigusliku seisundi kontrollimist.
Selle asemel peaksid internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad nõudma kolmandatelt isikutelt, kes tarnivad internetipõhise kauplemiskoha vahendusel, et nad annaksid tarbijakaitseõiguse kohaldamiseks teada, kas nad on kauplejad või muud isikud, ning edastaksid selle teabe internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele.
- = -
(30) Direktiivis 2011/83/EL sätestatud digitaalse infosisu ja digiteenuste määratlused tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/770 (15) sätestatud määratlustega.
Direktiiviga (EL) 2019/770 hõlmatud digisisu hõlmab üksikut üleandmistoimingut, üksikute üleandmistoimingute seeriat ja pidevat üleandmist teatava ajavahemiku jooksul.
Pideva üleandmise element ei peaks tingimata eeldama pikaajalist üleandmist.
Selliseid juhtumeid nagu videoklippide voogedastus veebis tuleks käsitada pideva üleandmisena teatava ajavahemiku jooksul, sõltumata audiovisuaalse faili tegelikust kestusest.
Seepärast võib olla raske teha vahet teatavat liiki digitaalse infosisu ja digiteenuse vahel, kuna mõlemad võivad hõlmata pidevat kauplejapoolset üleandmist kogu lepingu kestuse jooksul.
Digiteenuste näiteks on video- ja helifailide jagamise teenused ja muu failide majutamine, tekstitöötlus ja mängud, mida pakutakse pilvepõhiselt, pilvsalvestus, veebimeilid, sotsiaalmeedia ja pilverakendused.
teenuseosutaja järjepidev kaasatus õigustab direktiivis 2011/83/EL ette nähtud taganemisõiguse normide kohaldamist, millega võimaldatakse tarbijal tegelikkuses proovida teenust 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja otsustada, kas ta soovib seda kasutada või mitte.
Niisuguse digitaalse infosisu üleandmise lepingute puhul, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, on tegemist ühekordse toiminguga, mille eesmärk on anda tarbijale üle teatav digitaalne infosisu, nagu konkreetsed muusika- või videofailid.
Digitaalse infosisu üleandmise lepingute suhtes, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kohaldatakse jätkuvalt direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud erandit taganemisõigusest, mille kohaselt tarbija kaotab oma taganemisõiguse, kui lepingu täitmine, näiteks sisu allalaadimine või voogedastamine, on alanud vastavalt tarbija eelnevale sõnaselgele nõusolekule alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja kinnitusele, et ta on teadlik, et kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kahtluse korral, kas leping on teenusleping või sellise digitaalse infosisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, tuleks kohaldada teenuslepingutest taganemise õigust reguleerivaid norme.
- = -
(31) Digitaalset infosisu antakse üle ja digiteenuseid osutatakse internetis sageli selliste lepingute alusel, mille kohaselt tarbija ei maksa kauplejale hinda, vaid esitab talle isikuandmeid.
Direktiivi 2011/83/EL juba kohaldatakse selliste lepingute suhtes, mille alusel antakse üle digitaalset infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal (st internetipõhist digitaalset infosisu), olenemata sellest, kas tarbija tasub selle eest hinna või esitab tarnijale isikuandmeid.
teenuslepingute, sealhulgas digiteenuste osutamise lepingute suhtes kohaldatakse kõnealust direktiivi seevastu ainult siis, kui lepingutes on ette nähtud, et tarbija maksab hinna või kohustub seda tegema.
Järelikult ei kohaldata kõnealust direktiivi selliste digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille alusel esitab tarbija kauplejale isikuandmeid ega maksa teenuse eest hinda.
Arvestades tasuliste digiteenuste ja isikuandmete eest osutatavate digiteenuste samalaadsust ja vastastikust asendatavust, tuleks nende suhtes kohaldada kõnealuse direktiivi samu norme.
- = -
(32) Tuleks tagada direktiivi 2011/83/EL ja direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamisalade sidusus; direktiivi (EL) 2019/770 kohaldatakse selliste digisisu üleandmise või digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille raames esitab tarbija kauplejale isikuandmeid või kohustub seda tegema.
- = -
(33) Seetõttu tuleks direktiivi 2011/83/EL kohaldamisala laiendada, et hõlmatud oleksid ka lepingud, mille raames kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale digiteenust ja tarbija esitab või kohustub esitama kauplejale isikuandmeid.
Sarnaselt lepingutele, mille alusel antakse üle digitaalne infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal, tuleks kõnealust direktiivi kohaldada, kui tarbija esitab või kohustub esitama kauplejale isikuandmeid, välja arvatud juhul, kui kaupleja töötleb tarbija esitatud isikuandmeid üksnes digitaalse infosisu üleandmiseks või digiteenuse osutamiseks ega töötle kõnealuseid andmeid ühelgi muul eesmärgil.
Isikuandmete töötlemine peaks toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (16).
- = -
(34) Selleks et tagada täielik kooskõla direktiiviga (EL) 2019/770, ei tohiks juhul, kui digitaalset infosisu ei anta üle või digiteenuseid ei osutata hinna eest, kohaldada direktiivi 2011/83/EL ka olukorras, kus kaupleja kogub isikuandmeid üksnes selleks, et täita tema kui kaupleja suhtes kohaldatavaid õigusaktidest tulenevaid nõudeid.
Sellised olukorrad võivad hõlmata näiteks juhtumeid, mil kohaldatava õigusega nõutakse tarbijalt registreerumist turvalisuse ja tuvastamise eesmärgil.
- = -
(35) Samuti ei peaks direktiivi 2011/83/EL kohaldama olukorras, kus kaupleja kogub ainult metaandmeid, näiteks tarbija seadme või veebisirvimise kohta, välja arvatud juhul, kui seda olukorda loetakse liikmesriigi õiguse kohaselt lepinguks.
Kõnealust direktiivi ei tuleks kohaldada ka olukorras, kus tarbijale, ilma et ta oleks kauplejaga lepingut sõlminud, näidatakse reklaame üksnes selleks, et saada juurdepääsu digitaalsele infosisule või digiteenusele.
Siiski peaks liikmesriikidele jääma õigus laiendada kõnealuse direktiivi kohaldamist olukordadele, mis ei kuulu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, või selliseid olukordi muul viisil reguleerida.
- = -
(36) Funktsionaalsuse mõistet peaks käsitama kui viidet viisidele, kuidas digitaalset infosisu või digiteenuseid saab kasutada.
Näiteks tehniliste piirangute puudumine või olemasolu, nagu digitaalõiguste haldamine või piirkondade kodeerimine, võib mõjutada digitaalse infosisu või digiteenuse võimet täita kõiki oma ülesandeid, võttes arvesse selle eesmärki.
Koostalitlusvõime mõiste seondub digitaalse infosisu või digiteenuse võimega toimida koos sellise riist- või tarkvaraga, mis erineb nendest, millega koos sama liiki digitaalset infosisu või digiteenust tavaliselt kasutatakse.
Edukas toimimine võib hõlmata näiteks digitaalse infosisu või digiteenuse võimet sellise muu tark- või riistvaraga teavet vahetada ja vahetatud teavet kasutada. Ühilduvuse mõiste on määratletud direktiivis (EL) 2019/770.
- = -
(37) Direktiivi 2011/83/EL artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8 nõutakse kauplejatelt nii väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute kui ka kauglepingute puhul, et nad saaksid tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku, kui lepingut asutakse täitma enne taganemistähtaja lõppu.
Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis a on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija osutatud teenuste eest tasuma.
Tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku saamise nõue on seega asjakohane üksnes selliste teenuste, sealhulgas digiteenuste puhul, mida osutatakse hinna alusel.
Artikli 7 lõiget 3 ja artikli 8 lõiget 8 tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek kohaldataks üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat teenuse eest maksma.
- = -
(42) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis a on ette nähtud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul ning kui tarbija on andnud kinnituse selle kohta, et ta on teadlik taganemisõiguse kaotusest juhul, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud.
Vastupidiselt sellele nõutakse kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8, milles käsitletakse kaupleja kohustusi olukorras, kus lepingu täitmist on alustatud enne taganemistähtaja lõppu, et kaupleja saaks tarbijalt üksnes eelneva sõnaselge nõusoleku, mitte kinnituse taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel.
Kõnealuste õigusnormide sidususe tagamiseks tuleb artikli 7 lõikesse 3 ja artikli 8 lõikesse 8 lisada kaupleja kohustus saada tarbijalt ka kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel, kui lepingust tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Lisaks sellele tuleks artikli 16 esimese lõigu punkti a muuta, et võtta arvesse artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 8 muudatusi, mille kohaselt kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldatakse üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millest tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Liikmesriikidele tuleks anda siiski valikuvõimalus mitte kohaldada nõuet saada tarbijalt kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel nende teenuslepingute suhtes, mille puhul tarbija on kauplejalt konkreetselt taotlenud kohaletulekut selleks, et kaupleja teeks parandustöid.
Kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis c on sätestatud erand taganemisõigusest lepingute puhul, mis on seotud sellise kauba tarnimisega, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele.
Nimetatud erand hõlmab näiteks eritellimusel mööbli tootmist ja paigaldamist tarbija kodus, kui seda tehakse ühe müügilepingu alusel.
- = -
(44) Direktiivi 2011/83/EL artikli 14 lõikes 4 on sätestatud tingimused, mille korral tarbija ei pea taganemisõigust kasutades kandma talle osutatud teenuste ja kommunaalteenuste ning sellise digitaalse infosisu kulusid, mida ei ole talle üle antud füüsilisel andmekandjal.
Kui üks neist tingimustest on täidetud, ei pea tarbija tasuma talle enne tema taganemisõiguse kasutamist osutatud teenuse, kommunaalteenuste või talle üle antud digitaalse infosisu hinda.
Digitaalse infosisu puhul on artikli 14 lõike 4 punkti b alapunkti iii alusel üks neist mittekumuleeruvatest tingimustest olukord, kus puudub kinnitus lepingu sõlmimise kohta, sealhulgas kinnitus tarbija eelneva sõnaselge nõusoleku kohta, et lepingu täitmist võib alustada enne taganemistähtaja lõppu ja et nõusoleku andmisega kaotab ta oma taganemisõiguse.
Siiski ei sisaldu see tingimus kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud taganemisõiguse kaotamise tingimustes, tekitades ebakindlust seoses tarbijate võimalusega tugineda artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktile iii, kui teised kaks artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud tingimust on täidetud, ja selle tulemusel kaotatakse taganemisõigus vastavalt artikli 16 esimese lõigu punktile m.
Seepärast tuleks artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimus lisada artikli 16 esimese lõigu punkti m, et võimaldada tarbijal kasutada taganemisõigust, kui see tingimus ei ole täidetud, ja sellest tulenevalt kasutada artikli 14 lõikes 4 sätestatud õigusi.
- = -
(54) Ehkki väljaspool äriruume toimuvaks müügiks kasutatakse õiguspäraseid ja hästi toimivaid kanaleid, nagu müük kaupleja äriruumides ja kaugmüük, võivad mõned muud, eriti agressiivsed või eksitavad turustamis- või müügitavad, näiteks tarbija külastamine tema enda kodus või väljasõidud, nagu on osutatud direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 8, survestada tarbijat ostma kaupu või teenuseid, mida ta muidu ei ostaks, või ostma kaupu või teenuseid ülemäära kõrge hinnaga ning selle eest sageli kohe maksma.
Sellised tavad on sageli suunatud eakatele inimestele ja teistele haavatavatele tarbijatele.
Teatavad liikmesriigid käsitavad selliseid tavasid ebasoovitavatena ja peavad vajalikuks piirata direktiivis 2011/83/EL määratletud väljaspool äriruume toimuva müügi teatavaid vorme ja aspekte, näiteks toote agressiivset ja eksitavat turustamist või müüki, mis toimub tarbija kodu eelneva kokkuleppeta külastamise või väljasõitude kaudu.
Kui sellised piirangud on kehtestatud muul põhjusel kui tarbijakaitse, näiteks avalikes huvides või tarbijate eraelu austamiseks vastavalt harta artiklile 7, jäävad need väljapoole direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamisala.
- = -