(1) Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 169 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a on sätestatud, et liit aitab tagada kõrgetasemelist tarbijakaitset meetmetega, mis on võetud ELi toimimise lepingu artikli 114 põhjal.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 38 on sätestatud, et liidu poliitikaga tuleb tagada tarbijakaitse kõrge tase.
- = -
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 98/6/EÜ, (5) 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL (6) sisaldavad nõudeid, mille kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida määrata kõnealuste direktiivide ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi õigusnormide rikkumiste korral.
Lisaks sellele on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2394 (7) artikli 21 kohaselt nõutav, et liikmesriigid võtaksid tulemuslikul, tõhusal ja koordineeritud viisil õigusaktide täitmise tagamise meetmeid, sealhulgas määraksid karistusi, et lõpetada või keelustada laiaulatuslikud rikkumised või liidu mõõtmega laiaulatuslikud rikkumised.
- = -
(9) Määruse (EL) 2017/2394 artikli 21 kohaselt võtavad koordineeritud tegevusest mõjutatud liikmesriikide pädevad asutused oma jurisdiktsiooni piires laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutava kaupleja suhtes kõik vajalikud õigusaktide täitmise tagamise meetmed nimetatud rikkumise lõpetamiseks või keelustamiseks.
Asjakohasel juhul määravad nad laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutavale kauplejale karistusi, näiteks rahatrahve või perioodilisi karistusmakseid. Õigusaktide täitmise tagamise meetmeid tuleb võtta tulemuslikul, tõhusal ja koordineeritud viisil, et lõpetada või keelustada laiaulatuslik rikkumine või liidu mõõtmega laiaulatuslik rikkumine.
Koordineeritud tegevusest mõjutatud pädevad asutused püüavad õigusaktide täitmise tagamise meetmeid võtta nimetatud rikkumisest mõjutatud liikmesriikides samal ajal.
- = -
(11) Vastavalt määruse (EL) 2017/2394 artiklites 9 ja 10 sätestatule tuleks karistuste määramisel võtta asjakohaselt arvesse kõnealuse rikkumise laadi, raskusastet ja kestust.
Karistuste määramine peaks olema proportsionaalne ning kooskõlas liidu ja liikmesriikide õigusega, sealhulgas kohaldatavate menetluslike tagatistega ja hartas sätestatud põhimõtetega.
Samuti peaksid määratud karistused vastama tarbijate huve kaitsvate liidu õigusaktide rikkumise laadile ja tegelikule või võimalikule üldisele kahjule.
Karistuste määramise õigusi peavad pädevad asutused kasutama kas omal algatusel või juhul, kui see on asjakohane, pöördudes teiste pädevate asutuste või muude ametiasutuste poole, või kui see on kohaldatav, andes korraldusi määratud asutustele, või pöördudes kohtusse, kes on pädev vajalikku otsust langetama, esitades asjakohasel juhul apellatsioonkaebuse, kui vajalikku otsust käsitlevat taotlust ei rahuldata.
- = -
(13) Liikmesriike ei tohiks takistada jätmast kehtima või kehtestamast liikmesriigi õiguses suuremaid käibepõhiseid maksimumtrahve laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest.
Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik võtta selliste trahvide määramisel aluseks kaupleja ülemaailmne käive või laiendada trahve reguleerivaid õigusnorme muudele rikkumistele, mida määruse (EL) 2017/2394 artikliga 21 seotud käesoleva direktiivi sätted ei hõlma.
Nõuet määrata trahv, mille suurus on vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest, ei tohiks kehtida liikmesriikide muude täiendavate õigusnormide suhtes, millega reguleeritakse perioodilisi karistusmakseid, näiteks päevatrahve, mis määratakse otsuse, korralduse, ajutise meetme, kaupleja kohustuse või muu meetme järgimata jätmise eest, eesmärgiga rikkumine lõpetada.
- = -
(27) Internetipõhised kauplemiskohad peaksid andma tarbijatele teavet selle kohta, kas kaupu, teenuseid või digisisu pakkuv kolmas isik on kaupleja või muu isik, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhisele kauplemiskohale.
Kui kolmas isik, kes pakub kaupu, teenuseid või digisisu, avaldab, et ta ei ole kaupleja, peaksid internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad esitama lühikese teate selle kohta, et sõlmitud lepingu suhtes ei kohaldata liidu tarbijakaitseõigusest tulenevaid tarbijaõigusi.
Lisaks sellele tuleks tarbijaid teavitada sellest, kuidas lepinguga seotud kohustused on jaotatud kaupu, teenuseid või digisisu pakkuva kolmanda isiku ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja vahel.
Teave tuleks esitada selgelt ja arusaadavalt ning mitte üksnes lepingu tüüptingimustes või muudes samalaadsetes lepingudokumentides.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele esitatavad teavitamisnõuded peaksid olema proportsionaalsed.
Teavitamisnõuetega tuleks tagada tasakaal tarbijakaitse kõrge taseme ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate konkurentsivõime vahel.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatelt ei tohiks nõuda konkreetsete tarbijaõiguste loetlemist, kui nad teavitavad tarbijaid tarbijaõiguste mittekohaldamisest.
See ei piira direktiivis 2011/83/EL, eeskätt selle artikli 6 lõikes 1 sätestatud tarbijate teavitamise nõuete kohaldamist.
Teave, mis tuleb esitada tarbijaõiguste tagamise eest vastutamise kohta, sõltub sellest, millised on internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate ja asjaomaste kolmandast isikust kauplejate vahel sõlmitud lepingute tingimused.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja võib teatada, et üksnes kolmandast isikust kaupleja on vastutav tarbijaõiguste tagamise eest või kirjeldada oma konkreetseid kohustusi, kui ta võtab vastutuse lepingu teatavate aspektide, näiteks tarnimise või taganemisõiguse täitmise eest.
- = -
(28) Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/31/EÜ (14) artikli 15 lõikega 1 ei tuleks internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatelt nõuda kolmandast isikust tarnijate õigusliku seisundi kontrollimist.
Selle asemel peaksid internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad nõudma kolmandatelt isikutelt, kes tarnivad internetipõhise kauplemiskoha vahendusel, et nad annaksid tarbijakaitseõiguse kohaldamiseks teada, kas nad on kauplejad või muud isikud, ning edastaksid selle teabe internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele.
- = -
(30) Direktiivis 2011/83/EL sätestatud digitaalse infosisu ja digiteenuste määratlused tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/770 (15) sätestatud määratlustega.
Direktiiviga (EL) 2019/770 hõlmatud digisisu hõlmab üksikut üleandmistoimingut, üksikute üleandmistoimingute seeriat ja pidevat üleandmist teatava ajavahemiku jooksul.
Pideva üleandmise element ei peaks tingimata eeldama pikaajalist üleandmist.
Selliseid juhtumeid nagu videoklippide voogedastus veebis tuleks käsitada pideva üleandmisena teatava ajavahemiku jooksul, sõltumata audiovisuaalse faili tegelikust kestusest.
Seepärast võib olla raske teha vahet teatavat liiki digitaalse infosisu ja digiteenuse vahel, kuna mõlemad võivad hõlmata pidevat kauplejapoolset üleandmist kogu lepingu kestuse jooksul.
Digiteenuste näiteks on video- ja helifailide jagamise teenused ja muu failide majutamine, tekstitöötlus ja mängud, mida pakutakse pilvepõhiselt, pilvsalvestus, veebimeilid, sotsiaalmeedia ja pilverakendused.
Teenuseosutaja järjepidev kaasatus õigustab direktiivis 2011/83/EL ette nähtud taganemisõiguse normide kohaldamist, millega võimaldatakse tarbijal tegelikkuses proovida teenust 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja otsustada, kas ta soovib seda kasutada või mitte.
Niisuguse digitaalse infosisu üleandmise lepingute puhul, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, on tegemist ühekordse toiminguga, mille eesmärk on anda tarbijale üle teatav digitaalne infosisu, nagu konkreetsed muusika- või videofailid.
Digitaalse infosisu üleandmise lepingute suhtes, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kohaldatakse jätkuvalt direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud erandit taganemisõigusest, mille kohaselt tarbija kaotab oma taganemisõiguse, kui lepingu täitmine, näiteks sisu allalaadimine või voogedastamine, on alanud vastavalt tarbija eelnevale sõnaselgele nõusolekule alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja kinnitusele, et ta on teadlik, et kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kahtluse korral, kas leping on teenusleping või sellise digitaalse infosisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, tuleks kohaldada teenuslepingutest taganemise õigust reguleerivaid norme.
- = -
(37) Direktiivi 2011/83/EL artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8 nõutakse kauplejatelt nii väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute kui ka kauglepingute puhul, et nad saaksid tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku, kui lepingut asutakse täitma enne taganemistähtaja lõppu.
Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis a on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija osutatud teenuste eest tasuma.
Tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku saamise nõue on seega asjakohane üksnes selliste teenuste, sealhulgas digiteenuste puhul, mida osutatakse hinna alusel.
artikli 7 lõiget 3 ja artikli 8 lõiget 8 tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek kohaldataks üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat teenuse eest maksma.
- = -
(38) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m on sätestatud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses digitaalse infosisuga, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kui tarbija on andnud eelneva sõnaselge nõusoleku alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja ta on andnud kinnituse, et ta on teadlik, et ta kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis b on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija talle üle antud digitaalse infosisu eest tasuma.
Nõue saada tarbija eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus on seega asjakohane ainult sellise digitaalse infosisu puhul, mis antakse üle hinna eest.
artikli 16 esimese lõigu punkti m tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldataks ainult selliste lepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat maksma.
- = -
(39) Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 on sätestatud nõue esitada kindla hinnaga toote ostukutse korral konkreetne teave.
Kõnealuseid teavitamisnõudeid kohaldatakse juba reklaamimise etapis, samal ajal kui direktiivis 2011/83/EL on samasugused ja muud üksikasjalikumad teavitamisnõuded ette nähtud hilisemas lepingueelses etapis (st vahetult enne seda, kui tarbija lepingu sõlmib).
Järelikult võidakse ettevõtjatelt ja kauplejatelt nõuda sama teabe esitamist reklaamimise etapis (näiteks reklaami kuvamisel meediaveebisaidil) ja lepingueelses etapis (näiteks nende veebikaupluste saitidel).
- = -
(40) Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 loetletud teavitamisnõuded hõlmavad tarbija teavitamist ettevõtja kasutatavast kaebuste lahendamise korrast.
Tarbijakaitse- ja turundusalase õiguse toimivuskontrolli tulemused näitavad, et see teave on kõige asjakohasem lepingueelses etapis, mida reguleeritakse direktiiviga 2011/83/EL.
Seetõttu tuleks välja jätta direktiivis 2005/29/EÜ sätestatud nõue esitada selline teave ostukutses reklaamimise etapis.
- = -
(41) Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis h nõutakse kauplejatelt, et nad esitaksid tarbijatele lepingueelse teabe taganemisõiguse kohta, sealhulgas direktiivi I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvormi.
Kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikes 4 on ette nähtud lihtsam lepingueelne teavitamisnõue, kui leping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis seab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale, näiteks telefoni, hääljuhitavate ostuabiliste või SMSi teel.
Kohustuslik lepingueelne teave, mis tuleb esitada kaugsidevahendis või selle kaudu, hõlmab teavet taganemisõigusest, nagu sellele on osutatud artikli 6 lõike 1 punktis h.
Seega hõlmab see ka nõuet esitada I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvorm.
Paraku ei ole juhul, kui leping on sõlmitud selliste vahendite kaudu nagu telefon või hääljuhitav ostuabiline, võimalik taganemisteate vormi esitada ja taganemisteate vormi esitamine kasutajasõbralikul viisil ei pruugi olla tehniliselt teostatav ka muude artikli 8 lõike 4 kohaldamisalasse jäävate kaugsidevahendite kasutamise korral.
Seepärast on asjakohane jätta taganemisteate näidisvormi esitamise nõue välja nende teavitamisnõuete hulgast, mis kehtivad teabe suhtes, mida kauplejad peavad alati esitama sellistes kaugsidevahendites või nende kaudu, mida kasutatakse artikli 8 lõike 4 kohaselt lepingu sõlmimiseks.
- = -
(42) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis a on ette nähtud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul ning kui tarbija on andnud kinnituse selle kohta, et ta on teadlik taganemisõiguse kaotusest juhul, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud.
Vastupidiselt sellele nõutakse kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8, milles käsitletakse kaupleja kohustusi olukorras, kus lepingu täitmist on alustatud enne taganemistähtaja lõppu, et kaupleja saaks tarbijalt üksnes eelneva sõnaselge nõusoleku, mitte kinnituse taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel.
Kõnealuste õigusnormide sidususe tagamiseks tuleb artikli 7 lõikesse 3 ja artikli 8 lõikesse 8 lisada kaupleja kohustus saada tarbijalt ka kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel, kui lepingust tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Lisaks sellele tuleks artikli 16 esimese lõigu punkti a muuta, et võtta arvesse artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 8 muudatusi, mille kohaselt kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldatakse üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millest tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Liikmesriikidele tuleks anda siiski valikuvõimalus mitte kohaldada nõuet saada tarbijalt kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel nende teenuslepingute suhtes, mille puhul tarbija on kauplejalt konkreetselt taotlenud kohaletulekut selleks, et kaupleja teeks parandustöid.
Kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis c on sätestatud erand taganemisõigusest lepingute puhul, mis on seotud sellise kauba tarnimisega, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele.
Nimetatud erand hõlmab näiteks eritellimusel mööbli tootmist ja paigaldamist tarbija kodus, kui seda tehakse ühe müügilepingu alusel.
- = -
(43) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis b sätestatud taganemisõiguse kasutamisega seotud erandit tuleks lugeda kohaldatavaks ka muu kui võrguenergia individuaalsete tarnete lepingute suhtes, sest selle hind sõltub kauba- või energiaturgudel esinevatest kõikumisest, mida kaupleja ei saa mõjutada ja mis võib ilmneda taganemistähtaja jooksul.
- = -
(44) Direktiivi 2011/83/EL artikli 14 lõikes 4 on sätestatud tingimused, mille korral tarbija ei pea taganemisõigust kasutades kandma talle osutatud teenuste ja kommunaalteenuste ning sellise digitaalse infosisu kulusid, mida ei ole talle üle antud füüsilisel andmekandjal.
Kui üks neist tingimustest on täidetud, ei pea tarbija tasuma talle enne tema taganemisõiguse kasutamist osutatud teenuse, kommunaalteenuste või talle üle antud digitaalse infosisu hinda.
Digitaalse infosisu puhul on artikli 14 lõike 4 punkti b alapunkti iii alusel üks neist mittekumuleeruvatest tingimustest olukord, kus puudub kinnitus lepingu sõlmimise kohta, sealhulgas kinnitus tarbija eelneva sõnaselge nõusoleku kohta, et lepingu täitmist võib alustada enne taganemistähtaja lõppu ja et nõusoleku andmisega kaotab ta oma taganemisõiguse.
Siiski ei sisaldu see tingimus kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud taganemisõiguse kaotamise tingimustes, tekitades ebakindlust seoses tarbijate võimalusega tugineda artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktile iii, kui teised kaks artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud tingimust on täidetud, ja selle tulemusel kaotatakse taganemisõigus vastavalt artikli 16 esimese lõigu punktile m.
Seepärast tuleks artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimus lisada artikli 16 esimese lõigu punkti m, et võimaldada tarbijal kasutada taganemisõigust, kui see tingimus ei ole täidetud, ja sellest tulenevalt kasutada artikli 14 lõikes 4 sätestatud õigusi.
- = -
(46) Tehnoloogia arengu tõttu tuleb direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis c esitatud sidevahendite loetelust välja jätta viide faksinumbrile, sest faksi kasutatakse tänapäeval harva ja see sidevahend on laias laastus iganenud.
- = -
(51) Harta artikliga 16 tagatakse vabadus tegeleda ettevõtlusega liidu õiguse ning liikmesriigi õigusaktide ja tavade kohaselt.
Samas võib oluliselt erineva koostise või erinevate omadustega kaupade turustamine eri liikmesriikides identsete kaupadena tarbijaid eksitada ja panna nad tegema tehinguotsust, mida nad muul juhul ei teeks.
- = -
(54) Ehkki väljaspool äriruume toimuvaks müügiks kasutatakse õiguspäraseid ja hästi toimivaid kanaleid, nagu müük kaupleja äriruumides ja kaugmüük, võivad mõned muud, eriti agressiivsed või eksitavad turustamis- või müügitavad, näiteks tarbija külastamine tema enda kodus või väljasõidud, nagu on osutatud direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 8, survestada tarbijat ostma kaupu või teenuseid, mida ta muidu ei ostaks, või ostma kaupu või teenuseid ülemäära kõrge hinnaga ning selle eest sageli kohe maksma.
Sellised tavad on sageli suunatud eakatele inimestele ja teistele haavatavatele tarbijatele.
Teatavad liikmesriigid käsitavad selliseid tavasid ebasoovitavatena ja peavad vajalikuks piirata direktiivis 2011/83/EL määratletud väljaspool äriruume toimuva müügi teatavaid vorme ja aspekte, näiteks toote agressiivset ja eksitavat turustamist või müüki, mis toimub tarbija kodu eelneva kokkuleppeta külastamise või väljasõitude kaudu.
Kui sellised piirangud on kehtestatud muul põhjusel kui tarbijakaitse, näiteks avalikes huvides või tarbijate eraelu austamiseks vastavalt harta artiklile 7, jäävad need väljapoole direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamisala.
- = -
(56) Kui tegemist on agressiivsete ja eksitavate tavadega ürituste kontekstis, mis on korraldatud muudes kohtades kui ettevõtja äriruumid, ei piira direktiiv 2005/29/EÜ asutamistingimusi ega lubade andmise kordasid, mida liikmesriigid võivad ettevõtjatele kehtestada.
Lisaks ei piira kõnealune direktiiv liikmesriigi lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, sõlmimist ja mõju käsitlevate normide kohaldamist.
Agressiivsed ja eksitavad tavad ürituste kontekstis, mis on korraldatud muudes kohtades kui ettevõtja äriruumid, võib keelata vastavalt üksikjuhtumipõhisele hindamisele vastavalt kõnealuse direktiivi artiklitele 5–9.
Lisaks sellele sisaldab kõnealuse direktiivi I lisa selliste tavade üldist keelustamist, mille puhul ettevõtja loob mulje, et ta ei tegutse vastavalt oma kutsetegevusega seotud eesmärgile, ning selliste tavade üldist keelustamist, millega luuakse mulje, et tarbija ei saa ruumist enne lepingu sõlmimist lahkuda.
Komisjon peaks hindama, kas kehtivad normid tagavad piisaval tasemel tarbijakaitse ja liikmesriikidele piisavad vahendid selliste tavade tulemuslikuks käsitlemiseks.
- = -
(60) Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt ajakohastada tarbijakaitseõigust ja tagada paremini selle täitmine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid probleemi liiduülese olemuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.
Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,
- = -