(1) Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 169 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a on sätestatud, et liit aitab tagada kõrgetasemelist tarbijakaitset meetmetega, mis on võetud ELi toimimise lepingu artikli 114 põhjal.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 38 on sätestatud, et liidu poliitikaga tuleb tagada tarbijakaitse kõrge tase.
- = -
(14) Direktiivis 93/13/EMÜ tuleks sätestada karistusnormid, et tugevdada selle heidutavat mõju.
Liikmesriikidel on voli reguleerida haldus- ja kohtumenetlusi, mille raames määratakse kõnealuse direktiivi rikkumise eest karistusi.
Eelkõige saaksid haldusasutused või liikmesriikide kohtud määrata karistusi lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamise korral, sealhulgas haldusasutuse algatatud kohtumenetluste alusel.
Karistusi peaksid saama määrata ka haldusasutused ja liikmesriigi kohtud, kui müüja või teenuste osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest, samuti kui müüja või teenuste osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega tunnistatud ebaõiglaseks.
Liikmesriigid võivad otsustada, et ka haldusasutustel on õigus tuvastada lepingutingimuste ebaõiglus.
Samuti võivad haldusasutused ja liikmesriikide kohtud määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks.
Liikmesriigid võivad sisse seada asjakohase korra individuaalset heastamist ja karistusi puudutava tegevuse koordineerimiseks liikmesriigi tasandil.
- = -
(16) Liikmesriigid peaksid tagama õiguskaitsevahendite kättesaadavuse ebaausate kaubandustavade tõttu kahju kandnud tarbijatele, et aidata kõrvaldada kõik selliste ebaausate tavade kasutamise tagajärjed.
Individuaalsete õiguskaitsevahendite selge raamistik hõlbustaks eraviisilist õigusaktide täitmise tagamist.
Tarbijal peaks olema võimalik nõuda kahju hüvitamist ja asjakohasel juhul hinna alandamist või lepingu lõpetamist proportsionaalsel ja tulemuslikul viisil.
Liikmesriike ei tohiks takistada jätmast kehtima või kehtestamast ebaausa kaubandustava tõttu kannatanud tarbijatele õigust muudele õiguskaitsevahenditele, näiteks õigust nõuda parandamist või asendamist, et tagada ebaausa kaubandustava tagajärgede täielik kõrvaldamine.
Liikmesriike ei tohiks takistada määramast kindlaks tarbijate õiguskaitsevahendite kasutamise tingimusi ja mõju. Õiguskaitsevahendite kasutamisel võidakse võtta asjakohasel juhul arvesse ebaausa kaubandustava raskust ja laadi, tarbija kantud kahju ja muid olulisi asjaolusid, näiteks kaupleja ebaõiget käitumist või lepingu rikkumist.
- = -
(24) Kui tooteid pakutakse tarbijatele internetipõhises kauplemiskohas, peavad direktiivis 2011/83/EL nõutavat lepingueelset teavet andma nii internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja kui ka kolmandast isikust tarnija.
Selle tulemusena ei pruugi internetipõhist kauplemiskohta kasutavad tarbijad selgelt aru saada, kes on nende lepingupartnerid ning kuidas see mõjutab nende õigusi ja kohustusi.
- = -
(26) Direktiivides 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL tuleks internetipõhiste kauplemiskohtade jaoks seetõttu ette näha spetsiaalsed teavitamisnõuded, et teavitada internetipõhiseid kauplemiskohti kasutavaid tarbijaid pakkumiste järjestamise peamistest parameetritest ning sellest, kas nad sõlmivad lepingu ettevõtja või kaupleja või muu isikuga, näiteks mõne teise tarbijaga.
- = -
(27) Internetipõhised kauplemiskohad peaksid andma tarbijatele teavet selle kohta, kas kaupu, teenuseid või digisisu pakkuv kolmas isik on kaupleja või muu isik, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhisele kauplemiskohale.
Kui kolmas isik, kes pakub kaupu, teenuseid või digisisu, avaldab, et ta ei ole kaupleja, peaksid internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad esitama lühikese teate selle kohta, et sõlmitud lepingu suhtes ei kohaldata liidu tarbijakaitseõigusest tulenevaid tarbijaõigusi.
Lisaks sellele tuleks tarbijaid teavitada sellest, kuidas lepinguga seotud kohustused on jaotatud kaupu, teenuseid või digisisu pakkuva kolmanda isiku ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja vahel.
Teave tuleks esitada selgelt ja arusaadavalt ning mitte üksnes lepingu tüüptingimustes või muudes samalaadsetes lepingudokumentides.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele esitatavad teavitamisnõuded peaksid olema proportsionaalsed.
Teavitamisnõuetega tuleks tagada tasakaal tarbijakaitse kõrge taseme ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate konkurentsivõime vahel.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatelt ei tohiks nõuda konkreetsete tarbijaõiguste loetlemist, kui nad teavitavad tarbijaid tarbijaõiguste mittekohaldamisest.
See ei piira direktiivis 2011/83/EL, eeskätt selle artikli 6 lõikes 1 sätestatud tarbijate teavitamise nõuete kohaldamist.
Teave, mis tuleb esitada tarbijaõiguste tagamise eest vastutamise kohta, sõltub sellest, millised on internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate ja asjaomaste kolmandast isikust kauplejate vahel sõlmitud lepingute tingimused.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja võib teatada, et üksnes kolmandast isikust kaupleja on vastutav tarbijaõiguste tagamise eest või kirjeldada oma konkreetseid kohustusi, kui ta võtab vastutuse lepingu teatavate aspektide, näiteks tarnimise või taganemisõiguse täitmise eest.
- = -
(30) Direktiivis 2011/83/EL sätestatud digitaalse infosisu ja digiteenuste määratlused tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/770 (15) sätestatud määratlustega.
Direktiiviga (EL) 2019/770 hõlmatud digisisu hõlmab üksikut üleandmistoimingut, üksikute üleandmistoimingute seeriat ja pidevat üleandmist teatava ajavahemiku jooksul.
Pideva üleandmise element ei peaks tingimata eeldama pikaajalist üleandmist.
Selliseid juhtumeid nagu videoklippide voogedastus veebis tuleks käsitada pideva üleandmisena teatava ajavahemiku jooksul, sõltumata audiovisuaalse faili tegelikust kestusest.
Seepärast võib olla raske teha vahet teatavat liiki digitaalse infosisu ja digiteenuse vahel, kuna mõlemad võivad hõlmata pidevat kauplejapoolset üleandmist kogu lepingu kestuse jooksul.
Digiteenuste näiteks on video- ja helifailide jagamise teenused ja muu failide majutamine, tekstitöötlus ja mängud, mida pakutakse pilvepõhiselt, pilvsalvestus, veebimeilid, sotsiaalmeedia ja pilverakendused.
Teenuseosutaja järjepidev kaasatus õigustab direktiivis 2011/83/EL ette nähtud taganemisõiguse normide kohaldamist, millega võimaldatakse tarbijal tegelikkuses proovida teenust 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja otsustada, kas ta soovib seda kasutada või mitte.
Niisuguse digitaalse infosisu üleandmise lepingute puhul, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, on tegemist ühekordse toiminguga, mille eesmärk on anda tarbijale üle teatav digitaalne infosisu, nagu konkreetsed muusika- või videofailid.
Digitaalse infosisu üleandmise lepingute suhtes, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kohaldatakse jätkuvalt direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud erandit taganemisõigusest, mille kohaselt tarbija kaotab oma taganemisõiguse, kui lepingu täitmine, näiteks sisu allalaadimine või voogedastamine, on alanud vastavalt tarbija eelnevale sõnaselgele nõusolekule alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja kinnitusele, et ta on teadlik, et kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kahtluse korral, kas leping on teenusleping või sellise digitaalse infosisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, tuleks kohaldada teenuslepingutest taganemise õigust reguleerivaid norme.
- = -
(31) Digitaalset infosisu antakse üle ja digiteenuseid osutatakse internetis sageli selliste lepingute alusel, mille kohaselt tarbija ei maksa kauplejale hinda, vaid esitab talle isikuandmeid.
Direktiivi 2011/83/EL juba kohaldatakse selliste lepingute suhtes, mille alusel antakse üle digitaalset infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal (st internetipõhist digitaalset infosisu), olenemata sellest, kas tarbija tasub selle eest hinna või esitab tarnijale isikuandmeid.
Teenuslepingute, sealhulgas digiteenuste osutamise lepingute suhtes kohaldatakse kõnealust direktiivi seevastu ainult siis, kui lepingutes on ette nähtud, et tarbija maksab hinna või kohustub seda tegema.
Järelikult ei kohaldata kõnealust direktiivi selliste digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille alusel esitab tarbija kauplejale isikuandmeid ega maksa teenuse eest hinda.
Arvestades tasuliste digiteenuste ja isikuandmete eest osutatavate digiteenuste samalaadsust ja vastastikust asendatavust, tuleks nende suhtes kohaldada kõnealuse direktiivi samu norme.
- = -
(32) Tuleks tagada direktiivi 2011/83/EL ja direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamisalade sidusus; direktiivi (EL) 2019/770 kohaldatakse selliste digisisu üleandmise või digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille raames esitab tarbija kauplejale isikuandmeid või kohustub seda tegema.
- = -
(33) Seetõttu tuleks direktiivi 2011/83/EL kohaldamisala laiendada, et hõlmatud oleksid ka lepingud, mille raames kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale digiteenust ja tarbija esitab või kohustub esitama kauplejale isikuandmeid.
Sarnaselt lepingutele, mille alusel antakse üle digitaalne infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal, tuleks kõnealust direktiivi kohaldada, kui tarbija esitab või kohustub esitama kauplejale isikuandmeid, välja arvatud juhul, kui kaupleja töötleb tarbija esitatud isikuandmeid üksnes digitaalse infosisu üleandmiseks või digiteenuse osutamiseks ega töötle kõnealuseid andmeid ühelgi muul eesmärgil.
Isikuandmete töötlemine peaks toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (16).
- = -
(35) Samuti ei peaks direktiivi 2011/83/EL kohaldama olukorras, kus kaupleja kogub ainult metaandmeid, näiteks tarbija seadme või veebisirvimise kohta, välja arvatud juhul, kui seda olukorda loetakse liikmesriigi õiguse kohaselt lepinguks.
Kõnealust direktiivi ei tuleks kohaldada ka olukorras, kus tarbijale, ilma et ta oleks kauplejaga lepingut sõlminud, näidatakse reklaame üksnes selleks, et saada juurdepääsu digitaalsele infosisule või digiteenusele.
Siiski peaks liikmesriikidele jääma õigus laiendada kõnealuse direktiivi kohaldamist olukordadele, mis ei kuulu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, või selliseid olukordi muul viisil reguleerida.
- = -
(37) Direktiivi 2011/83/EL artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8 nõutakse kauplejatelt nii väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute kui ka kauglepingute puhul, et nad saaksid tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku, kui lepingut asutakse täitma enne taganemistähtaja lõppu.
Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis a on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija osutatud teenuste eest tasuma.
Tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku saamise nõue on seega asjakohane üksnes selliste teenuste, sealhulgas digiteenuste puhul, mida osutatakse hinna alusel.
Artikli 7 lõiget 3 ja artikli 8 lõiget 8 tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek kohaldataks üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat teenuse eest maksma.
- = -
(38) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m on sätestatud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses digitaalse infosisuga, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kui tarbija on andnud eelneva sõnaselge nõusoleku alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja ta on andnud kinnituse, et ta on teadlik, et ta kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis b on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija talle üle antud digitaalse infosisu eest tasuma.
Nõue saada tarbija eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus on seega asjakohane ainult sellise digitaalse infosisu puhul, mis antakse üle hinna eest.
Artikli 16 esimese lõigu punkti m tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldataks ainult selliste lepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat maksma.
- = -
(39) Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 on sätestatud nõue esitada kindla hinnaga toote ostukutse korral konkreetne teave.
Kõnealuseid teavitamisnõudeid kohaldatakse juba reklaamimise etapis, samal ajal kui direktiivis 2011/83/EL on samasugused ja muud üksikasjalikumad teavitamisnõuded ette nähtud hilisemas lepingueelses etapis (st vahetult enne seda, kui tarbija lepingu sõlmib).
Järelikult võidakse ettevõtjatelt ja kauplejatelt nõuda sama teabe esitamist reklaamimise etapis (näiteks reklaami kuvamisel meediaveebisaidil) ja lepingueelses etapis (näiteks nende veebikaupluste saitidel).
- = -
(40) Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 loetletud teavitamisnõuded hõlmavad tarbija teavitamist ettevõtja kasutatavast kaebuste lahendamise korrast.
Tarbijakaitse- ja turundusalase õiguse toimivuskontrolli tulemused näitavad, et see teave on kõige asjakohasem lepingueelses etapis, mida reguleeritakse direktiiviga 2011/83/EL.
Seetõttu tuleks välja jätta direktiivis 2005/29/EÜ sätestatud nõue esitada selline teave ostukutses reklaamimise etapis.
- = -
(41) Direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis h nõutakse kauplejatelt, et nad esitaksid tarbijatele lepingueelse teabe taganemisõiguse kohta, sealhulgas direktiivi I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvormi.
Kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikes 4 on ette nähtud lihtsam lepingueelne teavitamisnõue, kui leping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis seab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale, näiteks telefoni, hääljuhitavate ostuabiliste või SMSi teel.
Kohustuslik lepingueelne teave, mis tuleb esitada kaugsidevahendis või selle kaudu, hõlmab teavet taganemisõigusest, nagu sellele on osutatud artikli 6 lõike 1 punktis h.
Seega hõlmab see ka nõuet esitada I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvorm.
Paraku ei ole juhul, kui leping on sõlmitud selliste vahendite kaudu nagu telefon või hääljuhitav ostuabiline, võimalik taganemisteate vormi esitada ja taganemisteate vormi esitamine kasutajasõbralikul viisil ei pruugi olla tehniliselt teostatav ka muude artikli 8 lõike 4 kohaldamisalasse jäävate kaugsidevahendite kasutamise korral.
Seepärast on asjakohane jätta taganemisteate näidisvormi esitamise nõue välja nende teavitamisnõuete hulgast, mis kehtivad teabe suhtes, mida kauplejad peavad alati esitama sellistes kaugsidevahendites või nende kaudu, mida kasutatakse artikli 8 lõike 4 kohaselt lepingu sõlmimiseks.
- = -
(42) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis a on ette nähtud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul ning kui tarbija on andnud kinnituse selle kohta, et ta on teadlik taganemisõiguse kaotusest juhul, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud.
Vastupidiselt sellele nõutakse kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8, milles käsitletakse kaupleja kohustusi olukorras, kus lepingu täitmist on alustatud enne taganemistähtaja lõppu, et kaupleja saaks tarbijalt üksnes eelneva sõnaselge nõusoleku, mitte kinnituse taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel.
Kõnealuste õigusnormide sidususe tagamiseks tuleb artikli 7 lõikesse 3 ja artikli 8 lõikesse 8 lisada kaupleja kohustus saada tarbijalt ka kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel, kui lepingust tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Lisaks sellele tuleks artikli 16 esimese lõigu punkti a muuta, et võtta arvesse artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 8 muudatusi, mille kohaselt kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldatakse üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millest tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Liikmesriikidele tuleks anda siiski valikuvõimalus mitte kohaldada nõuet saada tarbijalt kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel nende teenuslepingute suhtes, mille puhul tarbija on kauplejalt konkreetselt taotlenud kohaletulekut selleks, et kaupleja teeks parandustöid.
Kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis c on sätestatud erand taganemisõigusest lepingute puhul, mis on seotud sellise kauba tarnimisega, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele.
Nimetatud erand hõlmab näiteks eritellimusel mööbli tootmist ja paigaldamist tarbija kodus, kui seda tehakse ühe müügilepingu alusel.
- = -
(43) Direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis b sätestatud taganemisõiguse kasutamisega seotud erandit tuleks lugeda kohaldatavaks ka muu kui võrguenergia individuaalsete tarnete lepingute suhtes, sest selle hind sõltub kauba- või energiaturgudel esinevatest kõikumisest, mida kaupleja ei saa mõjutada ja mis võib ilmneda taganemistähtaja jooksul.
- = -
(44) Direktiivi 2011/83/EL artikli 14 lõikes 4 on sätestatud tingimused, mille korral tarbija ei pea taganemisõigust kasutades kandma talle osutatud teenuste ja kommunaalteenuste ning sellise digitaalse infosisu kulusid, mida ei ole talle üle antud füüsilisel andmekandjal.
Kui üks neist tingimustest on täidetud, ei pea tarbija tasuma talle enne tema taganemisõiguse kasutamist osutatud teenuse, kommunaalteenuste või talle üle antud digitaalse infosisu hinda.
Digitaalse infosisu puhul on artikli 14 lõike 4 punkti b alapunkti iii alusel üks neist mittekumuleeruvatest tingimustest olukord, kus puudub kinnitus lepingu sõlmimise kohta, sealhulgas kinnitus tarbija eelneva sõnaselge nõusoleku kohta, et lepingu täitmist võib alustada enne taganemistähtaja lõppu ja et nõusoleku andmisega kaotab ta oma taganemisõiguse.
Siiski ei sisaldu see tingimus kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud taganemisõiguse kaotamise tingimustes, tekitades ebakindlust seoses tarbijate võimalusega tugineda artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktile iii, kui teised kaks artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud tingimust on täidetud, ja selle tulemusel kaotatakse taganemisõigus vastavalt artikli 16 esimese lõigu punktile m.
Seepärast tuleks artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimus lisada artikli 16 esimese lõigu punkti m, et võimaldada tarbijal kasutada taganemisõigust, kui see tingimus ei ole täidetud, ja sellest tulenevalt kasutada artikli 14 lõikes 4 sätestatud õigusi.
- = -
(47) Tarbijad tuginevad ostuotsuse tegemisel üha enam tarbijate arvustustele ja toetusavaldustele.
Seepärast, kui kauplejad annavad juurdepääsu tarbijate arvustustele toodete kohta, peaksid nad tarbijaid teavitama sellest, kas on kehtestatud protsessid või menetlused tagamaks, et avaldatud arvustused pärinevad tarbijailt, kes on tooteid tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud.
Kui sellised protsessid või menetlused on kehtestatud, peaksid kauplejad andma teavet selle kohta, kuidas seda kontrollitakse ja andma tarbijatele selget teavet selle kohta, kuidas arvustusi töödeldakse, näiteks kas kõik arvustused avaldatakse, olenemata sellest, kas need on positiivsed või negatiivsed, või kas kaupleja on neid arvustusi sponsinud või kas lepinguline suhe kauplejaga on neid mõjutanud.
Lisaks sellele tuleks seepärast käsitada ebaausa kaubandustavana tarbija eksitamist väidetega, et toote arvustused on esitanud tarbijad, kes on toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud, kui ei ole võetud mõistlikke ega proportsionaalseid meetmeid tagamaks, et arvustused pärinevad sellistelt tarbijatelt.
Kõnealused meetmed võiksid hõlmata tehnilisi vahendeid arvustust postitava isiku usaldusväärsuse hindamiseks, näiteks nõudes teavet kontrollimaks, et tarbija on toodet tegelikult kasutanud või toote tegelikult ostnud.
- = -
(56) Kui tegemist on agressiivsete ja eksitavate tavadega ürituste kontekstis, mis on korraldatud muudes kohtades kui ettevõtja äriruumid, ei piira direktiiv 2005/29/EÜ asutamistingimusi ega lubade andmise kordasid, mida liikmesriigid võivad ettevõtjatele kehtestada.
Lisaks ei piira kõnealune direktiiv liikmesriigi lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, sõlmimist ja mõju käsitlevate normide kohaldamist.
Agressiivsed ja eksitavad tavad ürituste kontekstis, mis on korraldatud muudes kohtades kui ettevõtja äriruumid, võib keelata vastavalt üksikjuhtumipõhisele hindamisele vastavalt kõnealuse direktiivi artiklitele 5–9.
Lisaks sellele sisaldab kõnealuse direktiivi I lisa selliste tavade üldist keelustamist, mille puhul ettevõtja loob mulje, et ta ei tegutse vastavalt oma kutsetegevusega seotud eesmärgile, ning selliste tavade üldist keelustamist, millega luuakse mulje, et tarbija ei saa ruumist enne lepingu sõlmimist lahkuda.
Komisjon peaks hindama, kas kehtivad normid tagavad piisaval tasemel tarbijakaitse ja liikmesriikidele piisavad vahendid selliste tavade tulemuslikuks käsitlemiseks.
- = -
(57) Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriigi lepinguõiguse neid küsimusi, mida direktiiviga ei reguleerita.
Seetõttu ei tohiks käesolev direktiiv piirata liikmesriigi lepinguõigust, millega reguleeritakse näiteks lepingu sõlmimist või kehtivust sellistel juhtudel nagu nõusoleku puudumine või loata kaubanduslik tegevus.
- = -
(60) Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt ajakohastada tarbijakaitseõigust ja tagada paremini selle täitmine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid probleemi liiduülese olemuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.
Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,
- = -