Digital Service Act 2022/2065 ET

b)	„teenusesaaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab vahendusteenust, eelkõige teabe otsimiseks või selle kättesaadavaks tegemiseks;

c)	„tarbija“ – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, ettevõtlus-, käsitööndus- ega kutsetegevusega;

d)	„teenuste pakkumine liidus“ – liiduga sisulist seost omava vahendusteenuste osutaja teenuste kasutamise võimaldamine füüsilistele või juriidilistele isikutele ühes või mitmes liikmesriigis;

„sisuline seos liiduga“ – vahendusteenuste osutaja seos liiduga, mis tuleneb kas sellest, et tema tegevuskoht on liidus, või konkreetsetest faktilistest kriteeriumidest, nagu:

—	ühes või mitmes liikmesriigis on selle või nende rahvaarvuga võrreldes märkimisväärne arv teenusesaajaid või

—	tegevus on suunatud ühte või mitmesse liikmesriiki;

f)	„kaupleja“ – füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, ettevõtlus-, käsitööndus- või kutsetegevusega;

„vahendusteenus“ – üks järgmistest infoühiskonna teenustest:

i)	„pelga edastamise“ teenus, mis seisneb teenusesaaja esitatud teabe edastamises sidevõrgu kaudu või sidevõrgule juurdepääsu pakkumises;

ii)	„vahemällu salvestamise“ teenus, mis seisneb teenusesaaja esitatud teabe edastamises sidevõrgu kaudu ja hõlmab kõnealuse teabe automaatset, vahepealset ja ajutist talletamist, mille ainus eesmärk on teabe tõhusam edastamine teistele teenusesaajatele nende taotluse alusel;

iii)	„teabe talletamise“ teenus, mis seisneb teenusesaaja taotlusel teenusesaaja esitatud teabe talletamises;

h)	„ebaseaduslik sisu“ – igasugune teave, mis iseenesest või seotuse tõttu teatava tegevusega, sh toodete müügi või teenuste osutamisega, ei ole kooskõlas liidu või mis tahes liikmesriigi õigusega, olenemata selle õiguse täpsest reguleerimisesemest või laadist;

„digiplatvorm“ – teabe talletamise teenus, mille käigus teenusesaaja taotlusel talletatakse ja levitatakse üldsusele teavet, välja arvatud juhul, kui mainitud tegevus on üksnes mõne teise teenuse vähetähtis kõrvalomadus või põhiteenuse vähetähtis funktsioon, mida ei saa objektiivsetel ja tehnilistel põhjustel kasutada kõnealust teist teenust kasutamata, ning kui selle omaduse või funktsiooni teise teenusesse integreerimise eesmärk ei ole käesoleva määruse kohaldamisest kõrvale hoida;

„internetipõhine otsingumootor“ – vahendusteenus, mis võimaldab kasutajatel sisestada päringuid, et teha otsinguid üldjuhul kõikidel veebisaitidel või teatavas keeles kõikidel veebisaitidel mis tahes teemal võtmesõna, häälkäskluse, fraasi või muu sisendi vormis tehtud päringu alusel, ning saadab vastuseks mis tahes vormingus tulemused, kust võib leida teavet taotletud sisu kohta;

k)	„üldsusele levitamine“ – teabe esitanud teenusesaaja taotlusel teabe kättesaadavaks tegemine potentsiaalselt piiramatule arvule kolmandatele isikutele;

l)	„sidevahendi abil sõlmitud leping“ – direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 7 määratletud kaugleping;

m)	„internetipõhine kasutajaliides“ – tarkvara, sealhulgas veebisait või selle osa, ja rakendused, sealhulgas mobiilirakendused;

n)	„tegevuskohajärgne digiteenuste koordinaator“ – selle liikmesriigi digiteenuste koordinaator, kus asub vahendusteenuste osutaja peamine tegevuskoht või tema seadusliku esindaja elu- või tegevuskoht;

o)	„sihtkohajärgne digiteenuste koordinaator“ – selle liikmesriigi digiteenuste koordinaator, kus vahendusteenust osutatakse;

p)	„aktiivne digiplatvormi teenuse saaja“ – teenusesaaja, kes kasutab digiplatvormi kas taotledes digiplatvormilt teabe talletamist või puutudes kokku teabega, mida digiplatvorm talletab ja mida levitatakse selle internetipõhise kasutajaliidese kaudu;

q)	„aktiivne internetipõhise otsingumootori teenuse saaja“ – teenusesaaja, kes on teinud päringu internetipõhises otsingumootoris ning on puutunud kokku teabega, mis on indekseeritud ja esitatud selle internetipõhises kasutajaliideses;

r)	„reklaam“ – teave, mille eesmärk on propageerida juriidilise või füüsilise isiku sõnumit, olenemata sellest, kas see teenib ärilisi või mitteärilisi eesmärke, ning mida digiplatvorm esitab oma internetipõhises kasutajaliideses tasu eest spetsiaalselt selle teabe propageerimiseks;

„soovitussüsteem“ – täielikult või osaliselt automatiseeritud süsteem, mida digiplatvorm kasutab selleks, et soovitada oma internetipõhises kasutajaliideses teenusesaajatele konkreetset teavet või prioriseerida seda, sealhulgas teenusesaaja algatatud otsingu tulemusena või muul alusel kuvatava teabe suhtelist järjekorda või esiletõstmist määrates;

„sisu modereerimine“ – vahendusteenuste osutajate automatiseeritud või mitteautomatiseeritud tegevus, mille eesmärk on eelkõige avastada, tuvastada ja käsitleda teenusesaajate esitatud ebaseaduslikku sisu või teavet, mis ei ole kooskõlas teenuseosutaja teenusetingimustega, sealhulgas võetud meetmed, mis mõjutavad kõnealuse ebaseadusliku sisu või sellise teabe kättesaadavust, nähtavust ja sellele juurdepääsu, näiteks kõnealuse sisu või teabe järjestuses madalamale kohale viimine, demonetiseerimine, sellele juurdepääsu tõkestamine, selle eemaldamine, või meetmed mis mõjutavad teenusesaaja võimet seda teavet esitada, näiteks teenusesaaja konto sulgemine või peatamine;

u)	„teenusetingimused“ – igasugused lepingusätted, olenemata nende nimetusest või vormist, mis reguleerivad vahendusteenuste osutaja ja teenusesaajate vahelist lepingulist suhet;

v)	„puuetega inimesed“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/882 (38) artikli 3 punktis 1 osutatud puuetega inimesed;

w)	„kommertsteadaanne“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2000/31/EÜ artikli 2 punktis f määratletud kommertsteadaanne;

x)	„käive“ – ettevõtja poolt saadud summa nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (39) artikli 5 lõike 1 tähenduses.

II PEATÜKK

VAHENDUSTEENUSTE OSUTAJATE VASTUTUS

Artikkel 4

Pelk edastamine

1. Kui osutatakse sellist infoühiskonna teenust, mis seisneb teenusesaaja esitatud teabe sidevõrgu kaudu edastamises või sidevõrgule juurdepääsu pakkumises, siis ei vastuta teenuseosutaja edastatava ega juurdepääsetava teabe eest, tingimusel et teenuseosutaja:

a)	ei algata edastust;

b)	ei vali edastuse saajat ning

c)	ei vali ega muuda edastuses sisalduvat teavet.

2. Lõikes 1 osutatud edastamise ja juurdepääsu pakkumisega seotud toimingud hõlmavad edastatava teabe automaatset, vahepealset ja ajutist talletamist, niivõrd kui selle ainus eesmärk on edastamine sidevõrgu kaudu ja juhul, kui teavet ei talletata pikema ajavahemiku jooksul, kui on edastamiseks põhjendatult vajalik.

3. Käesolev artikkel ei piira õigus- või haldusasutuse võimalust nõuda kooskõlas liikmesriikide õigussüsteemidega teenuseosutajalt rikkumise lõpetamist või vältimist.

Artikkel 5

Vahemällu salvestamine

1. Kui osutatakse infoühiskonna teenust, mis seisneb teenusesaaja esitatud teabe edastamises sidevõrgu kaudu, ja kui selle teenuse ainus eesmärk on teabe tõhusam või turvalisem edastamine teistele teenusesaajatele nende taotluse alusel, siis ei vastuta teenuseosutaja kõnealuse teabe automaatse, vahepealse ja ajutise talletamise eest, tingimusel et teenuseosutaja:

a)	ei muuda teavet;

b)	täidab teabele juurdepääsu tingimusi;

c)	järgib neid teabe ajakohastamise nõudeid, mis on selles majandusharus laialdaselt tunnustatud ja kasutatavad;

d)	ei takista majandusharus laialdaselt tunnustatud ja kasutatava tehnoloogia seaduslikku kasutamist, et saada andmeid teabe kasutamise kohta ning

e)	eemaldab tema poolt talletatud teabe või tõkestab sellele juurdepääsu kiiresti, kui ta saab teada, et teave on edastuse algpunktis võrgust eemaldatud või juurdepääs sellele on tõkestatud või et õigus- või haldusasutus on andnud korralduse see kõrvaldada või tõkestada.

2. Käesolev artikkel ei piira õigus- või haldusasutuse võimalust nõuda kooskõlas liikmesriikide õigussüsteemidega teenuseosutajalt rikkumise lõpetamist või vältimist.

Artikkel 6

Teabe talletamise teenus

1. Kui osutatakse infoühiskonna teenust, mis seisneb teenusesaaja esitatud teabe talletamises, ei vastuta teenuseosutaja teenusesaaja taotluse alusel talletatava teabe eest järgmistel tingimustel:

a)	kui teenuseosutajal ei ole tegelikku teavet ebaseadusliku tegevuse või ebaseadusliku sisu kohta ja kahjutasunõuete osas ei tea ta fakte või asjaolusid, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või sisu või

b)	kui teenuseosutaja tegutseb pärast sellise teabe saamist või teadlikkuse tekkimist kiiresti, et eemaldada ebaseaduslik sisu või tõkestada sellele juurdepääs.

2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui teenusesaaja tegutseb teenuseosutaja alluvuses või kontrolli all.

3. Lõiget 1 ei kohaldata sellise digiplatvormi tarbijakaitseõigusest tuleneva vastutuse suhtes, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, kui selline digiplatvorm esitab konkreetse teabeelemendi või võimaldab muul viisil asjaomase konkreetse tehingu vormistamist nii, et keskmine tarbija võiks arvata, et teavet või tehingu objektiks olevat toodet või teenust pakub kas digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all tegutsev teenusesaaja.

4. Käesolev artikkel ei piira õigus- või haldusasutuse võimalust nõuda kooskõlas liikmesriikide õigussüsteemidega teenuseosutajalt rikkumise lõpetamist või vältimist.

Artikkel 12

Teenusesaajate kontaktpunktid

1. Vahendusteenuste osutajad määravad ühtse kontaktpunkti, mis võimaldab teenusesaajal elektrooniliste vahendite abil ja kasutajasõbralikul viisil nendega otse ja kiiresti suhelda, sealhulgas võimaldades teenusesaajatel valida sidevahendid, mis ei tugine üksnes automatiseeritud vahenditele.

2. Lisaks direktiivis 2000/31/EÜ sätestatud kohustustele avalikustavad vahendusteenuste osutajad teenusesaajatele teabe, mida on vaja nende ühtsete kontaktpunktide hõlpsaks tuvastamiseks ja nendega suhtlemiseks. See teave peab olema kergesti ligipääsetav ja ajakohastatud.

Artikkel 14

Teenusetingimused

1. Vahendusteenuste osutajad lisavad oma teenusetingimustesse teabe kõigi piirangute kohta, mille nad oma teenuse kasutamisega seoses teenusesaajate esitatud teabe suhtes kehtestavad. See teave hõlmab teavet kõigi põhimõtete, menetluste, meetmete ja vahendite kohta, mida kasutatakse sisu modereerimiseks, sealhulgas algoritmiliste otsustusprotsesside ja inimeste tehtava läbivaatamise jaoks, ning ettevõttesisese kaebuste menetlemise süsteemi töökorda. See peab olema esitatud selges, lihtsas, arusaadavas, kasutajasõbralikus ja üheselt mõistetavas keeles ning olema avalikult kättesaadav kergesti ligipääsetavas ja masinloetavas vormingus.

2. Vahendusteenuste osutajad teavitavad teenusesaajaid teenusetingimuste olulistest muudatustest.

3. Kui vahendusteenus on peamiselt suunatud alaealistele või seda kasutavad peamiselt alaealised, selgitab selle vahendusteenuse osutaja teenuse kasutamise tingimusi ja piiranguid viisil, millest alaealised aru saavad.

4. Vahendusteenuste osutajad tegutsevad lõikes 1 osutatud piirangute kohaldamisel ja täitmise tagamisel hoolsalt, objektiivselt ja proportsionaalselt, võttes nõuetekohaselt arvesse kõigi asjaomaste isikute õigusi ja õigustatud huve, sealhulgas teenusesaajate põhiõigusi, nagu väljendusvabadus, meediavabadus ja meedia mitmekesisus, ning muid hartas sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi.

5. Väga suurte digiplatvormide ja väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad esitavad teenusesaajatele teenusetingimuste kokkuvõtte, mis on täpne, kergesti ligipääsetav ja masinloetavas vormingus ning keeleliselt selge ja ühemõtteline, märkides muuhulgas olemasolevad hüvitus- ja õiguskaitsevahendid.

6. Väga suured digiplatvormid ja väga suured otsingumootorid artikli 33 tähenduses avaldavad oma teenusetingimused kõigi nende liikmesriikide ametlikes keeltes, kus nad oma teenuseid pakuvad.

Artikkel 21

Vaidluste kohtuväline lahendamine

1. Teenusesaajatel, sealhulgas teate esitanud üksikisikutel või üksustel, kelle suhtes tehakse artikli 20 lõikes 1 osutatud otsus, on õigus valida ükskõik milline käesoleva artikli lõike 3 kohaselt sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organ, et lahendada kõnealuste otsustega seotud vaidlusi, sealhulgas seoses kaebustega, mida ei ole lahendatud kõnealuses artiklis osutatud ettevõttesisese kaebuste menetlemise süsteemi abil.

Digiplatvormide pakkujad tagavad, et teave esimeses lõigus osutatud teenusesaajate võimaluse kohta kasutada vaidluste kohtuvälist menetlust on nende internetipõhises kasutajaliideses kergesti ligipääsetav, selge ja kasutajasõbralik.

Esimese lõigu sätted ei piira asjaomase teenusesaaja õigust algatada mis tahes etapis kohtumenetlus digiplatvormide pakkujate kõnealuste otsuste vaidlustamiseks kohtus kooskõlas kohaldatava õigusega.

2. Mõlemad pooled teevad vaidluse lahendamiseks valitud sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organiga heas usus koostööd.

Digiplatvormide pakkujad võivad vaidluste kohtuvälise organiga koostööst keelduda, kui sama teavet ja sama sisu väidetava ebaseaduslikkuse või teenusetingimustega vastuolu aluseid käsitlev vaidlus on juba lahendatud.

Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organil ei ole õigust teha asjas pooltele siduvat lahendit.

3. Selle liikmesriigi digiteenuste koordinaator, kus on vaidluste kohtuvälise lahendamise organi tegevuskoht, sertifitseerib organi vastava taotluse korral selle organi kuni viieks aastaks pikendamise võimalusega, kui organ on tõendanud, et ta vastab kõigile järgmistele tingimustele:

a)	ta on erapooletu ning sõltumatu, sealhulgas rahaliselt sõltumatu, digiplatvormide pakkujatest ja digiplatvormide pakkujate osutatava teenuse saajatest, sealhulgas teate esitanud üksikisikutest ja üksustest;

b)	tal on vajalikud eksperditeadmised ühes või mitmes ebaseadusliku sisuga seotud valdkonnas esinevatest probleemidest või üht või mitut liiki digiplatvormide teenusetingimuste kohaldamise ja täitmise tagamise küsimustest, mistõttu saab ta vaidluste lahendamisele tõhusalt kaasa aidata;

c)	tema liikmeid tasustatakse viisil, mis ei ole seotud menetluse tulemusega;

d)	tema pakutav kohtuvälise vaidluse lahendamise menetlus on hõlpsasti ligipääsetav elektroonilise side tehnoloogia abil ning näeb ette võimaluse algatada vaidluse lahendamise menetlus ja esitada vajalikud tõendavad dokumendid internetipõhiselt;

e)	ta on võimeline lahendama vaidlusi kiiresti, tulemuslikult ja kulutõhusalt ning vähemalt ühes liidu institutsioonide ametlikus keeles;

f)	pakutav kohtuväline vaidluste lahendamine toimub selge ja õiglase menetluskorra kohaselt, mis on hõlpsasti ja avalikult ligipääsetav, ning kooskõlas kohaldatava õigusega, sealhulgas käesoleva artikliga.

Kui see on kohaldatav, täpsustab digiteenuste koordinaator sertifikaadis:

a)	konkreetsed valdkonnad, milles organil on eksperditeadmised, nagu on osutatud esimese lõigu punktis b ning

b)	liidu institutsioonide ametliku keele või ametlikud keeled, milles organ on võimeline vaidlusi lahendama, nagu on osutatud esimese lõigu punktis e.

4. Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid annavad oma tegevuse kohta igal aastal aru digiteenuste koordinaatorile, kes nad sertifitseeris, täpsustades vähemalt neile edastatud vaidluste arvu, teabe nende vaidluste tulemuste kohta, nende lahendamiseks kulunud keskmise aja ning esinenud puudused või raskused. Kõnealuse digiteenuste koordinaatori taotluse korral esitavad nad lisateavet.

Digiteenuste koordinaatorid koostavad iga kahe aasta järel aruande nende poolt sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organite toimimise kohta. Eelkõige tehakse kõnealuses aruandes järgmist:

a)	märgitakse vaidluste arv, millega iga sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organi poole on aasta jooksul pöördutud;

b)	tuuakse välja nendes organites algatatud menetluste tulemused ja vaidluste lahendamiseks kulunud keskmine aeg;

c)	tehakse kindlaks süstemaatilised või valdkondlikud puudused või raskused, mis on ilmnenud seoses kõnealuste organite toimimisega, ja antakse neile selgitus;

d)	tehakse kindlaks sellise toimimisega seotud parimad tavad;

e)	antakse kohasel juhul soovitusi selle kohta, kuidas sellist toimimist parandada.

Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid teevad lahendi pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, ent hiljemalt 90 kalendripäeva jooksul alates kaebuse kättesaamise päevast. Väga keerukate vaidluste korral võib sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organ oma äranägemisel pikendada 90 kalendripäeva pikkust tähtaega veel üks kord, kuid mitte rohkem kui 90 päeva, kokku kuni 180 päevani.

5. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise organ teeb vaidluses otsuse teenusesaaja, sealhulgas teate esitanud üksikisiku või üksuse kasuks, kannab digiplatvormi pakkuja kõik vaidluste kohtuvälise lahendamise organi nõutud tasud ning hüvitab nimetatud teenusesaajale, sealhulgas üksikisikule või üksusele, kõik muud mõistlikud kulud, mille teenusesaaja on vaidluse lahendamisega seoses tasunud. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise organ teeb vaidluses otsuse digiplatvormi pakkuja kasuks, ei pea teenusesaaja, sealhulgas üksikisik ega üksus, hüvitama tasusid ega muid kulusid, mille digiplatvormi pakkuja on vaidluse lahendamisega seoses tasunud või peab tasuma, välja arvatud juhul, kui vaidluste kohtuvälise lahendamise organ leiab, et nimetatud teenusesaaja tegutses selgelt pahauskselt.

Tasud, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise organ vaidluse lahendamise eest digiplatvormi pakkujatelt võtab, peavad olema mõistlikud ega tohi ühelgi juhul ületada organi kantavaid kulusid. Teenusesaajatele peab vaidluste lahendamine olema kättesaadav tasuta või nominaalse tasu eest.

Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid teevad tasud või tasude määramise korra enne vaidluse lahendamisse sekkumist asjaomasele teenusesaajale, sealhulgas teate esitanud üksikisikule või üksusele, ja digiplatvormi pakkujale teatavaks.

6. Liikmesriigid võivad lõike 1 kohaldamiseks asutada vaidluste kohtuvälise lahendamise organeid või toetada mõne või kõigi lõike 3 kohaselt sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organite tegevust.

Liikmesriigid tagavad, et nende esimese lõigu kohane tegevus ei mõjuta nende digiteenuste koordinaatorite suutlikkust sertifitseerida asjaomaseid organeid vastavalt lõikele 3.

7. Vaidluste kohtuvälise lahendamise organi sertifitseerinud digiteenuste koordinaator tühistab sertifikaadi, kui ta kas omal algatusel või kolmandatelt isikutelt saadud teabe alusel tehtud uurimise käigus teeb kindlaks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise organ ei vasta enam lõikes 3 sätestatud tingimustele. Enne kõnealuse sertifikaadi tühistamist annab digiteenuste koordinaator nimetatud organile võimaluse reageerida tema uurimise tulemustele ja kavatsusele tühistada vaidluste kohtuvälise lahendamise organi sertifikaat.

8. Digiteenuste koordinaatorid teavitavad komisjoni vaidluste kohtuvälise lahendamise organitest, mille nad on lõike 3 kohaselt sertifitseerinud, sealhulgas, kui see on asjakohane, nimetatud lõike teises lõigus osutatud täpsustustest, samuti vaidluste kohtuvälise lahendamise organitest, kelle sertifikaadi nad on tühistanud. Komisjon avaldab nende organite nimekirja ja kõnealused täpsustused selleks ettenähtud ja kergesti ligipääsetaval veebisaidil ning hoiab selle teabe ajakohasena.

9. Käesolev artikkel ei piira direktiivi 2013/11/EL kohaldamist ega kõnealuse direktiivi alusel tarbijate jaoks ette nähtud alternatiivseid vaidluste lahendamise menetlusi ega üksusi.

Artikkel 28

Alaealiste kaitse internetis

1. Alaealistele ligipääsetavate digiplatvormide pakkujad kehtestavad asjakohased ja proportsionaalsed meetmed, et tagada oma teenuse puhul alaealiste eraelu puutumatuse, ohutuse ja turvalisuse kõrge tase.

2. Digiplatvormide pakkujad ei esita oma kasutajaliideses reklaami, mis põhineb määruse (EL) 2016/679 artikli 4 punktis 4 määratletud profiilianalüüsil, mis kasutab teenusesaaja isikuandmeid, kui nad on mõistlikult kindlalt teadlikud sellest, et teenusesaaja on alaealine.

3. Käesolevas artiklis sätestatud kohustuste täitmine ei kohusta digiplatvormide pakkujaid töötlema täiendavaid isikuandmeid, et hinnata, kas teenusesaaja on alaealine.

4. Komisjon võib pärast nõukojaga konsulteerimist anda välja suuniseid, et aidata digiplatvormide pakkujatel lõiget 1 kohaldada.

4. JAGU

Selliste digiplatvormide pakkujate, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, suhtes kohaldatavad lisasätted

Artikkel 29

Mikro- ja väikeettevõtjate väljajätmine

1. Käesolevat jagu ei kohaldata selliste digiplatvormide pakkujate suhtes, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, kui pakkuja kvalifitseerub soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro- või väikeettevõtjaks.

Käesolevat jagu ei kohaldata digiplatvormide pakkujate suhtes, kes varem kvalifitseerusid soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro- või väikeettevõtjaks, 12 kuu jooksul pärast kõnealuse staatuse kaotamist vastavalt soovituse artikli 4 lõikele 2, välja arvatud juhul, kui nad on väga suured digiplatvormid vastavalt artiklile 33.

2. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 kohaldatakse käesolevat jagu selliste digiplatvormide pakkujate suhtes, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, kui pakkujat käsitatakse väga suure digiplatvormina vastavalt artiklile 33, olenemata sellest, kas nad kvalifitseeruvad mikro- või väikeettevõtjaks.

Artikkel 30

Kauplejate tegevuse jälgitavus

1. Digiplatvormid, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, tagavad, et kauplejad saavad kasutada neid digiplatvorme liidus asuvatele tarbijatele sõnumite edastamiseks või toodete või teenuste pakkumiseks üksnes juhul, kui enne nende teenuste kasutamist nimetatud eesmärkidel on nad saanud järgmise teabe, kui see on kaupleja suhtes kohaldatav:

a)	kaupleja nimi, aadress, telefoninumber ja e-posti aadress;

b)	kaupleja isikut tõendava dokumendi koopia või mis tahes e-identimine vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 (40) artiklile 3;

c)	kaupleja maksekonto andmed;

d)	kui kaupleja on registreeritud äriregistris või muus samalaadses avalikus registris, siis see äriregister, millesse kaupleja on kantud, ja tema registrinumber või samaväärne identifitseerimisvahend selles registris;

e)	kaupleja kinnitus selle kohta, et ta võtab kohustuse pakkuda ainult selliseid tooteid või teenuseid, mis vastavad kohaldatavatele liidu õigusnormidele.

2. Kui sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, on lõikes 1 osutatud teabe saanud, teeb ta enne, kui lubab asjaomasel kauplejal oma teenuseid kasutada, kõik endast oleneva, et hinnata, kas lõike 1 punktides a–e osutatud teave on usaldusväärne ja täielik, kasutades selleks mõnd vabalt ligipääsetavat ametlikku internetipõhist andmebaasi või internetipõhist kasutajaliidest, mille liikmesriigid või liit on kättesaadavaks teinud, või taotledes kauplejalt usaldusväärsetest allikatest pärit tõendavaid dokumente. Käesoleva määruse kohaldamisel vastutavad kauplejad esitatud teabe täpsuse eest.

Kauplejate puhul, kes juba kasutavad lõikes 1 osutatud eesmärkidel 17. veebruaril 2024 selliste digiplatvormide pakkujate teenuseid, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teevad pakkujad kõik endast oleneva, et saada asjaomastelt kauplejatelt loetelus toodud teave 12 kuu jooksul. Kui asjaomased kauplejad ei esita teavet kõnealuse ajavahemiku jooksul, peatavad pakkujad oma teenuste osutamise neile kauplejatele seni, kuni nad on esitanud kogu teabe.

3. Kui sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, saab piisavaid viiteid selle kohta, või tal on alust arvata, et asjaomaselt kauplejalt saadud lõikes 1 osutatud teabeelement on ebatäpne, puudulik või ei ole ajakohane, taotleb kõnealune pakkuja kauplejalt olukorra parandamist viivitamata või liidu ja liikmesriigi õiguses sätestatud tähtaja jooksul.

Kui kaupleja kõnealust teavet ei paranda või ei täienda, peatab sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, kiiresti oma teenuse osutamise sellele kauplejale seoses liidus asuvatele tarbijatele toodete või teenuste pakkumisega, kuni taotlus on täielikult rahuldatud.

4. Ilma et see piiraks määruse (EL) 2019/1150 artikli 4 kohaldamist, on asjaomasel kauplejal juhul, kui sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, keelab tal käesoleva artikli lõike 1 kohaselt oma teenust kasutada või on selle osutamise peatanud käesoleva artikli lõike 3 kohaselt, õigus esitada kaebus vastavalt käesoleva määruse artiklitele 20 ja 21.

5. Sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, säilitab lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teavet turvaliselt kuue kuu jooksul pärast tema ja asjaomase kaupleja vahelise lepingulise suhte lõppu. Seejärel kustutab ta teabe.

6. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist, avalikustab sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teabe kolmandatele isikutele üksnes juhul, kui seda nõutakse kohaldatava õiguse alusel, sealhulgas artiklis 10 osutatud korralduste või muude korralduste alusel, mille liikmesriikide pädevad asutused või komisjon on andnud käesolevast määrusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

7. Sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teeb lõike 1 punktides a, d ja e osutatud teabe teenusesaajatele kättesaadavaks oma digiplatvormil, esitades selle selgel, kergesti ligipääsetaval ja arusaadaval viisil. Teave on kättesaadav vähemalt digiplatvormi internetipõhises kasutajaliideses, kus esitatakse teavet toote või teenuse kohta.

Artikkel 31

Integreeritud nõuetelevastavus

1. Sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, tagab, et tema internetipõhist kasutajaliidest disainitakse ja korraldatakse viisil, mis võimaldab kauplejatel täita kohaldatavast liidu õigusest neile tulenevaid lepingueelse teabe, nõuetele vastavuse ja tooteohutuse alase teabega seotud kohustusi.

Eelkõige tagab asjaomane pakkuja, et tema internetipõhine kasutajaliides võimaldaks kauplejatel esitada teavet määruse (EL) 2019/1020 artikli 3 punktis 13 ja muudes liidu õigusaktides määratletud ettevõtja nime, aadressi, telefoninumbri ja e-maili aadressi kohta.

2. Sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, tagab, et tema internetipõhist kasutajaliidest disainitakse ja korraldatakse viisil, mis võimaldab kauplejatel esitada vähemalt järgmist:

a)	teave, mis on vajalik liidus asuvatele tarbijatele pakkujate teenuste kaudu reklaamitavate või pakutavate toodete või teenuste selgeks ja üheselt mõistetavaks tuvastamiseks;

b)	kauplejat tuvastada aitav märgis, näiteks kaubamärk, sümbol või logo ning

c)	kui see on asjakohane, teave märgistamise ja tähistamise kohta kooskõlas tooteohutust ja toote nõuetele vastavust käsitlevate kohaldatavate liidu õigusaktidega.

3. Selliste digiplatvormide pakkujad, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teevad kõik endast oleneva, et hinnata, kas kauplejad on esitanud lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe enne, kui lubab kauplejal tooteid või teenuseid nendel digiplatvormidel pakkuda. Pärast kauplejal toodete või teenuste pakkumise lubamist oma digiplatvormil, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teeb sellise digiplatvormi pakkuja mõistlikke jõupingutusi, et pisteliselt kontrollida, kas pakutavad tooted või teenused on mõnes ametlikus, vabalt ligipääsetavas ja masinloetavas internetipõhises andmebaasis või internetipõhises kasutajaliideses märgitud ebaseaduslikuks.

Artikkel 32

Õigus teabele

1. Kui sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, saab mis tahes viisil teadlikuks ebaseaduslikust tootest või teenusest, mida kaupleja on tema teenuseid kasutades liidus asuvatele tarbijatele pakkunud, teavitab ta tarbijaid, kes tema teenust kasutades ostsid kõnealust toodet või teenust, kui tal on nende kontaktandmed, järgmisest:

a)	asjaolust, et toode või teenus on ebaseaduslik;

b)	kaupleja isikust ja

c)	asjakohastest õiguskaitsevahenditest.

Esimeses lõigus sätestatud kohustust piirdub nende ebaseaduslike kaupade või teenustega, mis osteti või mida osutati viimase kuue kuu jooksul enne seda, kui pakkuja nende ebaseaduslikkusest teadlikuks sai.

2. Kui lõikes 1 osutatud olukorras puuduvad sellise digiplatvormi pakkujal, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, kõigi asjaomaste tarbijate kontaktandmed, teeb pakkuja oma internetipõhises kasutajaliideses avalikult kättesaadavaks ja kergesti ligipääsetavaks teabe ebaseadusliku toote või teenuse, kaupleja isiku ja kõikide asjakohaste õiguskaitsevahendite kohta.

5. JAGU

Väga suurte digiplatvormide ja väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujate lisakohustused süsteemsete riskide juhtimiseks

Artikkel 34

Riskihindamine

1. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad teevad hoolsalt kindlaks kõik süsteemsed riskid liidus, mis tulenevad nende teenuse ja sellega seonduvate süsteemide, sealhulgas algoritmiliste süsteemide disainimisest, toimimisest või nende teenuste kasutamisest, ning analüüsivad ja hindavad neid riske.

Nad teevad riskihindamise alates artikli 33 lõike 6 teises lõigus osutatud kohaldamise alguskuupäevast ja seejärel vähemalt kord aastas ning igal juhul enne selliste funktsioonide kasutuselevõttu, millel on tõenäoliselt oluline mõju käesoleva artikli kohaselt kindlaks tehtud riskidele. Riskihindamine lähtub pakutavatest teenustest ja on proportsionaalne süsteemsete riskidega, võttes arvesse nende raskusastet ja tõenäosust, ning sellega hõlmatakse järgmised süsteemsed riskid:

a)	ebaseadusliku sisu levitamine nende teenuste kaudu;

tegelik ja prognoositav negatiivne mõju põhiõiguste kasutamisele, eelkõige seoses inimväärikuse, mis on sätestatud harta artiklis 1, era- ja perekonnaelu austamise, mis on sätestatud harta artiklis 7, isikuandmete kaitse, mis on sätestatud harta artiklis 8, väljendus- ja teabevabaduse, sealhulgas meediavabadus ja meedia mitmekesisus, mis on sätestatud harta artiklis 11, diskrimineerimiskeelu, mis on sätestatud harta artiklis 21, lapse õiguste austamise, mis on sätestatud harta artiklis 24 ja tarbijakaitse kõrge tasemega, mis on sätestatud harta artiklis 38;

c)	mis tahes tegelik või prognoositav negatiivne mõju ühiskondlikule arutelule ja valimisprotsessidele ning avalikule julgeolekule;

d)	mis tahes tegelik või prognoositav negatiivne mõju seoses soolise vägivalla, rahvatervise kaitse ja alaealistega ning rasked negatiivsed tagajärjed isiku füüsilisele ja vaimsele heaolule.

2. Riskihindamiste tegemisel võtavad väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad eelkõige arvesse seda, kas ja kuidas mõjutavad lõikes 1 osutatud mis tahes süsteemset riski järgmised tegurid:

a)	nende soovitussüsteemide ja muu asjakohase algoritmilise süsteemi disain;

b)	nende sisu modereerimise süsteemid;

c)	kohaldatavad teenusetingimused ja nende täitmise tagamine;

d)	reklaamide valimise ja esitamise süsteemid;

e)	pakkuja andmetega seotud tavad.

Hindamisel analüüsitakse ka seda, kas ja kuidas mõjutab lõike 1 kohaseid riske nende teenuse tahtlik manipuleerimine, sealhulgas teenuse mitteautentse kasutamise või automaatse ekspluateerimise kaudu, samuti ebaseadusliku sisu ja pakkuja teenusetingimustega vastuolus oleva teabe võimendamine ning võimalik kiire ja laialdane levik.

Hindamisel võetakse arvesse konkreetseid piirkondlikke või keelelisi aspekte, sealhulgas juhul, kui need on eriomased mõnele liikmesriigile.

3. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad säilitavad riskihindamisega seotud tõendavaid dokumente vähemalt kolm aastat pärast riskihindamise tegemist ning edastavad need taotluse korral komisjonile ja tegevuskohajärgsele digiteenuste koordinaatorile.

Artikkel 35

Riskide maandamine

1. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad kehtestavad mõistlikud, proportsionaalsed ja tõhusad riskimaandusmeetmed, mis on kohandatud artikli 34 kohaselt kindlaks tehtud konkreetsetele süsteemsetele riskidele, võttes eelkõige arvesse selliste meetmete mõju põhiõigustele. Kõnealused meetmed võivad, kui see on asjakohane, hõlmata järgmist:

a)	nende teenuste, sealhulgas internetipõhiste kasutajaliideste disaini, omaduste või toimimise kohandamine;

b)	nende teenusetingimuste kohandamine ja nende täitmise tagamine;

sisu modereerimise protsesside kohandamine, sealhulgas teatavat liiki ebaseadusliku sisuga seotud teadete töötlemise kiirus ja kvaliteet ning kohasel juhul teatatud sisu kiire eemaldamine või sellele juurdepääsu tõkestamine, eelkõige mis puudutab ebaseaduslikku vaenukõnet või kübervägivalda, ning sisu modereerimiseks asjakohaste otsustusprotsesside ja sihtotstarbeliste ressursside kohandamine;

d)	nende algoritmiliste süsteemide, sealhulgas soovitussüsteemide testimine ja kohandamine;

e)	nende reklaamisüsteemide kohandamine ja sihipäraste meetmete võtmine, mille eesmärk on piirata või kohandada reklaamide esitamist seoses nende osutatava teenusega;

f)	siseprotsesside, vahendite, testimise, dokumentatsiooni või oma tegevuse järelevalve tugevdamine, eelkõige seoses süsteemse riski tuvastamisega;

g)	koostöö algatamine artikli 22 kohaste usaldusväärsete teavitajatega või sellise koostöö kohandamine ning artikli 21 kohaste vaidluste kohtuvälise lahendamise organite otsuste rakendamine;

h)	vastavalt artiklites 45 ja 48 osutatud tegevusjuhenditele ja kriisiprotokollidele tuginedes koostöö algatamine teiste digiplatvormide või internetipõhiste otsingumootorite pakkujatega või sellise koostöö kohandamine;

i)	teadlikkuse suurendamise meetmete võtmine ja oma internetipõhise kasutajaliidese kohandamine teenuse kasutajate ulatuslikumaks teavitamiseks;

j)	sihipäraste meetmete võtmine lapse õiguste kaitsmiseks, sealhulgas, kui see on asjakohane, vanuse kontrollimise ja vanemliku kontrolli vahendid ning vahendid, mille eesmärk on aidata alaealistel väärkohtlemisest teatada või saada tuge;

selle tagamine, et teabeelement, mis kujutab endast loodud või manipuleeritud kujutist või audiot või videot, mis sarnaneb märkimisväärselt tegelike isikute, esemete, kohtade või muude üksuste või sündmustega ning mis näib kasutajale petlikult ehtne või tõene, on tuvastatav silmapaistva märgistuse kaudu, kui seda esitatakse nende internetipõhises kasutajaliideses; ning lisaks sellele hõlpsasti kasutatava funktsiooni lisamine, mis võimaldab teenusesaajatel sellist teavet ära märkida.

2. Nõukoda avaldab koostöös komisjoniga kord aastas põhjalikud aruanded. Aruanded sisaldavad järgmist:

selliste enim esile tõusvate ja korduvate süsteemsete riskide kindlakstegemine ja hindamine, millest väga suurte digiplatvormide ja väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad on teatanud või mis on kindlaks tehtud muude teabeallikate, eelkõige artiklite 39, 40 ja 42 kohaselt esitatud teabe alusel;

b)	väga suurte digiplatvormide ja väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujate parimad tavad tuvastatud süsteemsete riskide maandamisel.

Aruannetes esitatakse süsteemsed riskid liikmesriikide kaupa, kus nad esinevad, ning liidu kui terviku kohta, kui see on asjakohane.

3. Komisjon võib anda koostöös digiteenuste koordinaatoritega välja suuniseid lõike 1 kohaldamiseks seoses konkreetsete riskidega, eelkõige selleks, et tutvustada parimaid tavasid ja soovitada võimalikke meetmeid, võttes nõuetekohaselt arvesse meetmete võimalikku mõju kõigi asjaosaliste hartas sätestatud põhiõigustele. Kõnealuste suuniste ettevalmistamise käigus korraldab komisjon avalikud konsultatsioonid.

Artikkel 36

Kriisidele reageerimise mehhanism

1. Kriisi korral võib komisjon nõukoja soovituse alusel võtta vastu otsuse, milles nõutakse, et üks või mitu väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujat võtaksid ühe või enama järgmistest meetmetest:

a)	hinnata, kas, ja kui, siis mil määral ja kuidas nende teenuste toimimine ja kasutamine aitab märkimisväärselt kaasa või tõenäoliselt aitab märkimisväärselt kaasa lõikes 2 osutatud tõsise ohu tekkele;

b)	teha kindlaks ja kohaldada konkreetseid, tõhusaid ja proportsionaalseid meetmeid, näiteks artikli 35 lõikes 1 või artikli 48 lõikes 2 sätestatud meetmeid, et ennetada, kõrvaldada või piirata käesoleva lõike punkti a kohaselt tuvastatud tõsise ohu tekkele kaasa aitamist;

esitada komisjonile teatavaks kuupäevaks või otsuses täpsustatud korrapäraste ajavahemike järel punktis a osutatud hindamiste aruanne, milles esitatakse punkti b kohaselt võetud konkreetsete meetmete täpne sisu, nende rakendamine ning kvalitatiivne ja kvantitatiivne mõju ning mis tahes muud nende hindamiste või meetmetega seotud küsimused, nagu on täpsustatud otsuses.

Käesoleva lõike punkti b kohaste meetmete kindlaksmääramisel ja kohaldamisel võtab pakkuja või võtavad pakkujad nõuetekohaselt arvesse lõikes 2 osutatud tõsise ohu raskusastet, meetmete kiireloomulisust ning tegelikku või võimalikku mõju kõigi asjaomaste poolte õigustele ja õigustatud huvidele, sealhulgas asjaolu, et meetmed ei pruugi austada hartas sätestatud põhiõigusi.

2. Käesoleva artikli kohaldamisel loetakse kriisiks selliste erakorraliste asjaolude ilmnemist, mis ohustavad tõsiselt avalikku julgeolekut või rahvatervist liidus või selle märkimisväärselt suures osas.

3. Lõikes 1 osutatud otsuse tegemisel tagab komisjon, et täidetud on kõik järgmised nõuded:

otsuses nõutavad meetmed on rangelt vajalikud, põhjendatud ja proportsionaalsed, võttes eelkõige arvesse lõikes 2 osutatud tõsise ohu raskusastet, meetmete kiireloomulisust ning tegelikku või võimalikku mõju kõigi asjaomaste poolte õigustele ja õigustatud huvidele, sealhulgas asjaolu, et meetmed ei pruugi austada hartas sätestatud põhiõigusi;

b)	otsuses määratakse kindlaks mõistlik tähtaeg, mille jooksul lõike 1 punktis b osutatud konkreetsed meetmed tuleb võtta, võttes eelkõige arvesse nende meetmete kiireloomulisust ning nende ettevalmistamiseks ja rakendamiseks vajalikku aega;

c)	otsuses nõutavate meetmete kestus ei tohi ületada kolme kuud.

4. Lõikes 1 osutatud otsuse tegemise järgselt astub komisjon põhjendamatu viivituseta kõik järgmised sammud:

a)	teavitab otsusest pakkujat või pakkujaid, kellele otsus on adresseeritud;

b)	teeb otsuse üldsusele kättesaadavaks ning

c)	teavitab otsusest nõukoda, palub tal esitada selle kohta oma seisukohad ning hoiab teda kursis otsusega seotud edasiste arengusuundadega.

5. Lõike 1 punkti b ja lõike 7 teise lõigu kohaselt võetavad konkreetsed meetmed valib pakkuja või valivad pakkujad, kellele komisjoni otsus on adresseeritud.

6. Komisjon võib omal algatusel või pakkuja taotlusel pidada pakkujaga dialoogi, et teha kindlaks, kas pakkuja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes on lõike 1 punktis b osutatud kavandatud või rakendatud meetmed taotletavate eesmärkide saavutamiseks tõhusad ja proportsionaalsed. Eelkõige tagab komisjon, et pakkuja poolt lõike 1 punkti b kohaselt võetud meetmed vastavad lõike 3 punktides a ja c osutatud nõuetele.

7. Komisjon jälgib käesoleva artikli lõikes 1 osutatud otsuse kohaselt võetud konkreetsete meetmete kohaldamist kõnealuse lõike punktis c osutatud aruannete ja muu asjakohase teabe alusel, sealhulgas teabe alusel, mida ta võib artikli 40 või 67 kohaselt nõuda, võttes arvesse kriisi arengut. Komisjon annab jälgimisest nõukojale korrapäraselt aru, tehes seda vähemalt kord kuus.

Kui komisjon leiab, et lõike 1 punkti b kohased kavandatud või rakendatud konkreetsed meetmed ei ole tõhusad või proportsionaalsed, võib ta pärast nõukojaga konsulteerimist võtta vastu otsuse, milles nõuab pakkujalt nende konkreetsete meetmete kindlakstegemise või kohaldamise läbivaatamist.

8. Kui see on kriisi arengut silmas pidades asjakohane, võib komisjon nõukoja soovituse põhjal muuta lõikes 1 või lõike 7 teises lõigus osutatud otsust järgmiselt:

tühistada otsuse ja, kui see on asjakohane, nõuda, et väga suur digiplatvorm või väga suur internetipõhine otsingumootor lõpetaks lõike 1 punkti b või lõike 7 teise lõigu kohaselt kindlaks tehtud ja rakendatud meetmete kohaldamise, eelkõige juhul, kui selliste meetmete võtmise põhjuseid enam ei ole;

b)	pikendada lõike 3 punktis c osutatud ajavahemikku kuni kolme kuu võrra;

c)	võtta arvesse meetmete kohaldamisel saadud kogemusi, eelkõige asjaolu, et meetmed ei pruugi austada hartas sätestatud põhiõigusi.

9. Käesolevas artiklis osutatud otsuse ja selle muutmise suhtes kohaldatakse lõigetes 1–6 sätestatud nõudeid.

10. Komisjon võtab täiel määral arvesse nõukoja käesoleva artikli kohaselt esitatud soovitust.

11. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal aruande pärast käesoleva artikli kohaste otsuste vastuvõtmist ja igal juhul kolm kuud pärast kriisi lõppu nende otsuste alusel võetud konkreetsete meetmete kohaldamise kohta.

Artikkel 40

Juurdepääs andmetele ja kontroll

1. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad tagavad tegevuskohajärgsele digiteenuste koordinaatorile või komisjonile nende põhjendatud taotluse korral ja taotluses märgitud mõistliku aja jooksul juurdepääsu andmetele, mis on vajalikud, et jälgida ja hinnata käesoleva määruse täitmist.

2. Digiteenuste koordinaatorid ja komisjon kasutavad lõike 1 kohaselt ligipääsetavaid andmeid üksnes käesoleva määruse täitmise jälgimiseks ja hindamiseks ning võtavad nõuetekohaselt arvesse väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujate ja asjaomaste teenusesaajate õigusi ja huve, sealhulgas isikuandmete kaitset, konfidentsiaalse teabe, eelkõige ärisaladuste kaitset ning nende teenuse turvalisuse säilitamist.

3. Lõike 1 kohaldamisel selgitavad väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad tegevuskohajärgse digiteenuste koordinaatori või komisjoni taotlusel oma algoritmiliste süsteemide, sealhulgas oma soovitussüsteemide lahendusi, loogikat, toimimist ja testimist.

4. Tegevuskohajärgse digiteenuste koordinaatori põhjendatud taotluse korral tagavad väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad taotluses märgitud mõistliku aja jooksul andmetele ligipääsu käesoleva artikli lõike 8 nõuetele vastavatele kontrollitud teadlastele üksnes selleks, et nad saaksid teha teadusuuringuid, mis aitavad liidus kaasa süsteemsete riskide avastamisele, tuvastamisele ja mõistmisele, nagu on sätestatud artikli 34 lõikes 1, ning artikli 35 kohaste riskimaandusmeetmete piisavuse, tõhususe ja mõju hindamisele.

5. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad võivad 15 päeva jooksul pärast lõikes 4 osutatud taotluse saamist taotleda tegevuskohajärgselt digiteenuste koordinaatorilt taotluse muutmist, kui nad leiavad, et neil ei ole võimalik anda taotletud andmetele juurdepääsu ühel kahest järgmisest põhjusest:

a)	neil puudub andmetele juurdepääs;

b)	andmetele juurdepääsu andmine nõrgestaks märkimisväärselt teenuse turvalisust või konfidentsiaalse teabe, eelkõige ärisaladuse kaitset.

6. Lõike 5 kohased muutmistaotlused peavad sisaldama ettepanekuid ühe või mitme alternatiivse vahendi kohta, mille abil saab tagada juurdepääsu taotletud andmetele või muudele andmetele, mis on taotluse eesmärgi saavutamiseks asjakohased ja piisavad.

Tegevuskohajärgne digiteenuste koordinaator teeb muutmistaotluse kohta otsuse 15 päeva jooksul ning edastab väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkujale oma otsuse ja, kui see on asjakohane, muudetud taotluse ning uue taotluse täitmise tähtaja.

7. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad hõlbustavad ja tagavad lõigete 1 ja 4 kohaselt andmetele juurdepääsu taotluses täpsustatud asjakohaste liideste, sealhulgas internetipõhiste andmebaaside või rakendusliideste kaudu.

8. Teadlaste nõuetekohaselt põhjendatud taotluse korral annab tegevuskohajärgne digiteenuste koordinaator sellistele teadlastele taotluses osutatud konkreetseks uurimistööks „kontrollitud teadlase“ staatuse ja esitab lõike 4 kohaselt andmetele juurdepääsu põhjendatud taotluse väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkujale, kui teadlased tõendavad, et nad vastavad kõigile järgmistele tingimustele:

a)	nad on seotud direktiivi (EL) 2019/790 artikli 2 punktis 1 määratletud teadusorganisatsiooniga;

b)	nad on ärihuvidest sõltumatud;

c)	teadlaste esitatud taotluses avaldatakse teave teadusuuringuteks eraldatud rahastuse kohta;

d)	nad on suutelised täitma iga taotlusega seotud kindlaid andmeturbe- ja konfidentsiaalsusnõudeid ja kaitsma isikuandmeid ning nad kirjeldavad oma taotluses asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, mis nad on sel eesmärgil võtnud;

e)	taotlusest nähtub, et taotletud andmetele ligipääs ja tähtajad on vajalikud nende uurimistööks ja sellega proportsionaalsed ning et kõnealuse uurimistöö eeldatavad tulemused aitavad kaasa lõikes 4 sätestatud eesmärkide saavutamisele;

f)	kavandatud uurimistööd tehakse lõikes 4 sätestatud eesmärkidel;

g)	nad võtavad kohustuse teha oma uuringutulemused üldsusele mõistliku aja jooksul pärast uurimistöö lõpetamist tasuta kättesaadavaks, võttes arvesse asjaomaste teenusesaajate õigusi ja huve kooskõlas määrusega (EL) 2016/679.

Käesoleva lõike kohase taotluse kättesaamisel teavitab tegevuskohajärgne digiteenuste koordinaator sellest komisjoni ja nõukoda.

9. Teadlased võivad oma taotluse esitada ka selle liikmesriigi digiteenuste koordinaatorile, millega nende teadusorganisatsioon seotud on. Käesoleva lõike kohase taotluse kättesaamisel viib digiteenuste koordinaator läbi esialgse hindamise selle kohta, kas asjaomased teadlased vastavad kõikidele lõikes 8 sätestatud tingimustele. Digiteenuste koordinaator saadab seejärel taotluse koos asjaomaste teadlaste esitatud tõendavate dokumentide ja esialgse hinnanguga tegevuskohajärgsele digiteenuste koordinaatorile. Tegevuskohajärgse digiteenuste koordinaator teeb põhjendamatu viivituseta otsuse teadlasele „kontrollitud teadlase“ staatuse andmise kohta.

Võttes nõuetekohaselt arvesse esitatud esialgset hinnangut, kuulub teadlasele kontrollitud teadlase staatuse andmise kohta lõpliku otsuse tegemine lõike 8 kohaselt tegevuskohajärgse digiteenuste koordinaatori pädevusse.

10. Digiteenuste koordinaator, kes andis kontrollitud teadlase staatuse ja esitas taotluse anda kontrollitud teadlasele juurdepääs väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujate andmetele, teeb otsuse ligipääsu lõpetamise kohta, kui ta teeb omal algatusel või kolmandatelt isikutelt saadud teabe alusel läbiviidud uurimise käigus kindlaks, et kontrollitud teadlane ei täida enam lõikes 8 sätestatud tingimusi, ning teavitab otsusest asjaomast väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkujat. Enne ligipääsu lõpetamist võimaldab digiteenuste koordinaator kontrollitud teadlasel reageerida oma uurimise tulemustele ja kavatsusele juurdepääs lõpetada.

11. Tegevuskohajärgne digiteenuste koordinaator edastab nõukojale nende füüsiliste isikute või üksuste nimed ja kontaktandmed, kellele ta on andnud kooskõlas lõikega 8 kontrollitud teadlase staatuse, samuti taotluse aluseks oleva uurimistöö eesmärgi, või kui ta on andmetele ligipääsu lõpetanud vastavalt lõikele 10, teatab sellest nõukojale.

12. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad annavad teadlastele põhjendamatu viivituseta andmetele ligipääsu, sealhulgas reaalajas andmetele, kui see on tehniliselt võimalik, eeldusel et need andmed on nende internetipõhises kasutajaliideses avalikult kättesaadavad; ligipääs antakse ka teadlastele, kes on seotud mittetulunduslike asutuste, organisatsioonide ja ühendustega, kes vastavad lõike 8 punktides b, c, d ja e sätestatud tingimustele ja kes kasutavad andmeid üksnes selliseks uurimistööks, mis aitab kaasa artikli 34 lõike 1 kohaselt liidus süsteemsete riskide avastamisele, tuvastamisele ja mõistmisele.

13. Komisjon võtab pärast nõukojaga konsulteerimist vastu delegeeritud õigusaktid, millega täiendatakse käesolevat määrust, et sätestada tehnilised tingimused, mille kohaselt väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad andmeid lõigete 1 ja 4 alusel jagavad, ning see, millistel eesmärkidel võib neid andmeid kasutada. Kõnealustes delegeeritud õigusaktides sätestatakse konkreetsed tingimused, mille raames saab andmete jagamine teadlastega toimuda kooskõlas määrusega (EL) 2016/679, samuti asjakohased objektiivsed näitajad, menetlused ja vajaduse korral sõltumatud nõuandemehhanismid, millega toetatakse andmete jagamist, võttes arvesse väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujate ja asjaomaste teenusesaajate õigusi ja huve, sealhulgas konfidentsiaalse teabe, eelkõige ärisaladuste kaitse ning nende teenuse turvalisuse säilitamise vajadust.

Artikkel 48

Kriisiprotokollid

1. Nõukoda võib soovitada komisjonil algatada kooskõlas lõigetega 2, 3 ja 4 vabatahtlike kriisiprotokollide koostamise kriisiolukordade lahendamiseks. Sellised olukorrad peavad eranditult piirduma avalikku julgeolekut või rahvatervist mõjutavate erakorraliste asjaoludega.

2. Komisjon julgustab väga suurte digiplatvormide, väga suurte internetipõhiste otsingumootorite ja kohasel juhul muude digiplatvormide või internetipõhiste otsingumootorite pakkujaid osalema kriisiprotokollide koostamises, testimises ja kohaldamises ning hõlbustab seda. Komisjon seab eesmärgiks tagada, et nimetatud kriisiprotokollid hõlmavad üht või mitut järgmistest meetmetest:

a)	kriisiolukorra kohta sellise teabe hästi nähtavalt kuvamine, mille esitavad liikmesriikide asutused või mis esitatakse liidu tasandil või mille esitavad sõltuvalt kriisi kontekstist muud asjakohased usaldusväärsed organid;

selle tagamine, et vahendusteenuste osutaja määrab konkreetse kriisijuhtimise eest vastutava kontaktpunkti; olenevalt olukorrast võib selleks olla artiklis 11 osutatud elektrooniline kontaktpunkt või väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujate puhul artiklis 41 osutatud vastavuskontrolli spetsialist;

c)	kus asjakohane, artiklites 16, 20, 22, 23 ja 35 sätestatud kohustuste täitmiseks ette nähtud ressursside kohandamine kriisiolukorrast tingitud vajadustele.

3. Komisjon kaasab kriisiprotokollide koostamisse, testimisse ja nende kohaldamise järelevalvesse asjakohasusest lähtuvalt liikmesriikide asutusi ning võib kaasata ka liidu organeid, ameteid ja asutusi. Kui see on vajalik ja asjakohane, võib komisjon kriisiprotokollide koostamisse kaasata ka kodanikuühiskonna organisatsioone või muid asjaomaseid organisatsioone.

4. Komisjoni eesmärk on tagada, et kriisiprotokollides oleks selgelt sätestatud kõik järgmised aspektid:

a)	kindlad parameetrid, mille alusel määratakse kindlaks kriisiprotokollis käsitletav erakorraline asjaolu, ja eesmärgid, mida protokolliga püütakse saavutada;

b)	iga osaleja roll ja meetmed, mille ta peab võtma ettevalmistusetapis ja pärast kriisiprotokolli käivitamist;

c)	selge menetluskord, mille järgi otsustatakse, millal kriisiprotokoll käivitatakse;

d)	selge menetluskord, mille järgi otsustatakse ajavahemik, mille jooksul pärast kriisiprotokolli käivitamist meetmeid võetakse ja mis piirdub rangelt sellega, mis on vajalik konkreetsete erakorraliste asjaoludega tegelemiseks;

e)	kaitsemeetmed, et käsitleda võimalikke negatiivseid mõjusid hartas sätestatud põhiõigustele, eelkõige väljendus- ja teabevabadusele ning mittediskrimineerimise õigusele;

f)	protsess, mille kohaselt antakse pärast kriisiolukorra lõppemist avalikult aru võetud meetmetest, nende kestusest ja tulemustest.

5. Kui komisjon leiab, et kriisiprotokolliga ei ole võimalik kriisiolukorda tõhusalt lahendada või lõike 4 punktis e osutatud põhiõiguste kaitset tagada, nõuab ta osalejatelt kriisiprotokolli läbivaatamist, sealhulgas täiendavate meetmete võtmist.

IV PEATÜKK

RAKENDAMINE, KOOSTÖÖ, KARISTUSED JA TÄITMISE TAGAMINE

1. JAGU

Pädevad asutused ja liikmesriigi digiteenuste koordinaatorid

Artikkel 72

Jälgimismeetmed

1. Komisjon võib talle käesoleva jao alusel määratud ülesannete täitmiseks võtta vajalikke meetmeid, et jälgida, kas väga suurte digiplatvormide ja väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad kohaldavad ja täidavad mõjusalt käesoleva määruse sätteid. Komisjon võib anda neile korralduse tagada juurdepääs nende andmebaasidele ja algoritmidele ning anda nende kohta selgitusi. Selliste meetmete hulka võib kuuluda väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkujale kohustuse kehtestamine säilitada kõik dokumendid, mida peetakse vajalikuks, et hinnata käesoleva määruse kohaste kohustuste rakendamist ja täitmist.

2. Lõike 1 kohased meetmed võivad hõlmata sõltumatute välisekspertide ja audiitorite nimetamist, samuti liikmesriigi pädevatest asutustest pärit ekspertide ja audiitorite nimetamist asjaomase asutuse nõusolekul, et nad aitaksid komisjonil jälgida käesoleva määruse asjakohaste sätete mõjusat rakendamist ja täitmist ning tagaksid komisjonile vajalikud eksperditeadmised või teadmuse.

Artikkel 93

Jõustumine ja kohaldamine

1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2. Käesolevat määrust kohaldatakse alates 17. veebruarist 2024.

Artikli 24 lõikeid 2, 3 ja 6, artikli 33 lõikeid 3-6, artikli 37 lõiget 7, artikli 40 lõiget 13, artiklit 43 ning IV peatüki 4., 5. ja 6. jagu kohaldatakse siiski alates 16. novembrist 2022.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 19. oktoober 2022

Euroopa Parlamendi nimel

president

R. METSOLA

Nõukogu nimel

eesistuja

M. BEK

(1) ELT C 286, 16.7.2021, lk 70.

(2) ELT C 440, 29.10.2021, lk 67.

(3) Euroopa Parlamendi 5. juuli 2022. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 4. oktoobri 2022. aasta otsus.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT L 241, 17.9.2015, lk 1).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT L 95, 15.4.2010, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1148 lõhkeainete lähteainete turustamise ja kasutamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 98/2013 (ELT L 186, 11.7.2019, lk 1).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (ELT L 186, 11.7.2019, lk 57).

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrus (EL) 2021/784, mis käsitleb võitlemist terroristliku veebisisu levitamise vastu (ELT L 172, 17.5.2021, lk 79).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuli 2021. aasta määrus (EL) 2021/1232 ajutise erandi kohta direktiivi 2002/58/EÜ teatavatest sätetest seoses tehnoloogiaga, mida numbrivaba isikutevahelise side teenuste osutajad kasutavad isikuandmete ja muude andmete töötlemiseks, et võidelda veebis toimuva laste seksuaalse kuritarvitamise vastu (ELT L 274, 30.7.2021, lk 41).

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37).

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1).

(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4).

(16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22)

(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).

(19) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

(20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, 22.6.2001, lk 10).

(22) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).

(23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ (ELT L 130, 17.5.2019, lk 92).

(24) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT L 321, 17.12.2018, lk 36).

(25) Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).

(26) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1).

(27) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1).

(28) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (ELT L 88, 31.3.2017, lk 6).

(29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (ELT L 135, 24.5.2016, lk 53)

(30) Nõukogu 22. märtsi 2021. aasta direktiiv (EL) 2021/514, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta (ELT L 104, 25.3.2021, lk 1).

(31) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27).

(32) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.6.2016, lk 1).

(33) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2020. aasta direktiiv (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (ELT L 409, 4.12.2020, lk 1).

(34) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(35) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(36) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39).

(37) ELT C 149, 27.4.2021, lk 3.

(38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 7.6.2019, lk 70).

(39) Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT L 24, 29.1.2004, lk 1).

(40) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (ELT L 257, 28.8.2014, lk 73).

(41) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

whereas

keyboard_tab Digital Service Act 2022/2065 ET

Digital Service Act 2022/2065 ET