Digital Service Act 2022/2065 ET

1. Käesolevat määrust kohaldatakse vahendusteenuste suhtes, mida pakutakse teenusesaajatele, kelle tegevus- või asukoht on liidus, olenemata sellest, kus on kõnealuste vahendusteenuste osutaja tegevuskoht.

2. Käesolevat määrust ei kohaldata ühegi sellise teenuse suhtes, mis ei ole vahendusteenus, ega sellise teenuse suhtes kehtestatud nõuete suhtes, olenemata sellest, kas kõnealuse teenuse osutamiseks kasutatakse vahendusteenust.

3. Käesolev määrus ei mõjuta direktiivi 2000/31/EÜ kohaldamist.

4. Käesolev määrus ei piira õigusnorme, mis on sätestatud teiste liidu õigusaktidega, millega reguleeritakse siseturul vahendusteenuste osutamise muid aspekte või millega täpsustatakse ja täiendatakse käesolevat määrust, eelkõige järgmisi:

a)	direktiiv 2010/13/EL;

b)	autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlev liidu õigus;

c)	määrus (EL) 2021/784;

d)	määrus (EL) 2019/1148;

e)	määrus (EL) 2019/1150;

f)	tarbijakaitset ja tooteohutust käsitlev liidu õigus, sealhulgas määrused (EL) 2017/2394 ja (EL) 2019/1020 ning direktiivid 2001/95/EÜ ja 2013/11/EL;

g)	isikuandmete kaitset käsitlev liidu õigus, eelkõige määrus (EL) 2016/679 ja direktiiv 2002/58/EÜ;

h)	tsiviilasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlev liidu õigus, eelkõige määrus (EL) nr 1215/2012 või liidu õigusaktid, milles sätestatakse lepinguliste ja lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse normid;

i)	kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlev liidu õigus, eelkõige määrus mis käsitleb Euroopa andmeesitamismäärust ja Euroopa andmesäilitamismäärust elektrooniliste tõendite hankimiseks kriminaalasjades;

j)	direktiiv, millega kehtestatakse ühtlustatud normid kriminaalmenetluses tõendite kogumise eesmärgil esindajate määramise kohta.

Artikkel 9

Ebaseadusliku sisu vastaste meetmete võtmise korraldused

1. Vahendusteenuste osutajad, kellele asjakohase liikmesriigi õigus- või haldusasutus on kohaldatava liidu õiguse või liidu õigusega kooskõlas oleva riigisisese õiguse alusel andnud korralduse võtta meetmeid ühe või mitme konkreetse ebaseadusliku sisuelemendi vastu, teatavad korralduse andnud asutusele või muule korralduses täpsustatud asutusele põhjendamatu viivituseta korralduse suhtes võetud meetmetest, täpsustades, kas ja millal korralduse suhtes meetmeid võeti.

2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud korraldus, mis on edastatud teenuseosutajale, vastab vähemalt järgmistele tingimustele:

see korraldus sisaldab järgmisi elemente:

i)	viide korralduse liidu või riigisisesest õigusest tulenevale õiguslikule alusele;

ii)	põhjendused, milles selgitatakse, miks teabe puhul on tegemist ebaseadusliku sisuga, viidates liidu õiguse või riigisisese õiguse ühele või mitmele konkreetsele sättele kooskõlas liidu õigusega;

iii)	korralduse andnud asutuse nimetus;

iv)	selge teave, mis võimaldab vahendusteenuse osutajal asjaomase ebaseadusliku sisu tuvastada ja määrata selle asukoha, nagu üks või mitu täpset URL-i, ning vajaduse korral täiendav teave;

v)	teave vahendusteenuste osutajale ja sisu esitanud teenusesaajale kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta;

vi)	kui see on asjakohane, teave selle kohta, milline asutus peab saama teavet korralduse suhtes võetud meetmete kohta;

b)	selle korralduse territoriaalne kohaldamisala piirdub sellega, mis on rangelt vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, lähtudes kohaldatava liidu ja riigisisese õiguse, sealhulgas harta normidest ning, kui see on asjakohane, rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetest;

see korraldus edastatakse ühes vahendusteenuse osutaja poolt vastavalt artikli 11 lõikele 3 teatatud keeles või mõnes muus liikmesriigi ametlikus keeles, milles korralduse andnud asutus ja teenuseosutaja on kahepoolselt kokku leppinud, ning see saadetakse elektroonilisele kontaktpunktile, mille asjaomane teenuseosutaja on määranud kooskõlas artikliga 11; kui korraldus ei ole koostatud vahendusteenuse osutaja teatatud keeles ega mõnes muus kahepoolselt kokku lepitud keeles, võib selle edastada korralduse andnud asutuse keeles, tingimusel et sellele on lisatud vähemalt käesoleva lõike punktides a ja b sätestatud elementide tõlge teatatud või kahepoolselt kokku lepitud keelde.

3. Korralduse andnud asutus või asjakohasel juhul korralduses täpsustatud asutus edastab selle ja vahendusteenuste osutajalt saadud teabe korralduse suhtes võetud meetmete kohta korralduse andnud asutuse liikmesriigi digiteenuste koordinaatorile.

4. Pärast õigus- või haldusasutuselt korralduse saamist edastab asjaomase liikmesriigi digiteenuste koordinaator käesoleva artikli lõikes 1 osutatud korralduse koopia põhjendamatu viivituseta artikli 85 kohaselt loodud süsteemi kaudu kõigile teistele digiteenuste koordinaatoritele.

5. Hiljemalt selleks ajaks, kui korralduse suhtes võetakse meetmeid, või asjakohasel juhul korralduse andnud asutuse poolt korralduses määratud ajaks, teavitavad vahendusteenuste osutajad asjaomast teenusesaajat saadud korraldusest ja selle suhtes võetud meetmetest. Teenusesaajale esitatavas teabes esitatakse korralduse põhjendused, olemasolevate õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused ning korralduse territoriaalse kohaldamisala kirjeldus vastavalt lõikele 2.

6. Käesolevas artiklis sätestatud tingimused ja nõuded ei piira riigisisese tsiviil- ja kriminaalmenetlusõiguse kohaldamist.

Artikkel 10

Teabe esitamise korraldused

1. Vahendusteenuste osutajad, kellele asjakohase liikmesriigi õigus- või haldusasutus on kohaldatava liidu õiguse või liidu õigusega kooskõlas oleva riigisisese õiguse alusel andnud korralduse anda konkreetset teavet ühe või mitme konkreetse teenusesaaja kohta, teatavad korralduse andnud asutusele või muule korralduses täpsustatud asutusele põhjendamatu viivituseta korralduse kättesaamisest ja korralduse suhtes võetud meetmetest, täpsustades, kas ja millal korralduse suhtes meetmeid võeti.

2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud korraldus, mis on edastatud teenuseosutajale, vastab vähemalt järgmistele tingimustele:

see korraldus sisaldab järgmisi elemente:

i)	viide korralduse liidu või riigisisesest õigusest tulenevale õiguslikule alusele;

ii)	korralduse andnud asutuse nimetus;

iii)	selge teave, mis võimaldab vahendusteenuste osutajal tuvastada konkreetse teenusesaaja või teenusesaajad, kelle kohta teavet taotletakse, näiteks üks või mitu kontonime või kordumatut tunnust;

iv)

põhjendused, milles selgitatakse teabe nõudmise eesmärki ning seda, miks teabenõue on vajalik ja proportsionaalne, et teha kindlaks, kas vahendusteenuse saajad järgivad kohaldatavaid liidu õigusnorme või liidu õigusega kooskõlas olevaid riigisiseseid õigusnorme, välja arvatud juhul, kui selliseid põhjendusi ei saa esitada kuritegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmisega seotud põhjustel;

v)	teave teenuseosutajale ja asjaomase teenuse saajatele kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta;

vi)	kui see on asjakohane, teave selle kohta, milline asutus peab saama teavet korralduse suhtes võetud meetmete kohta;

b)	selles korralduses nõutakse teenuseosutajalt üksnes sellise teabe esitamist, mille ta on teenuse osutamise eesmärgil juba kogunud ja mis on tema kontrolli all;

see korraldus edastatakse ühes vahendusteenuste osutaja poolt vastavalt artikli 11 lõikele 3 teatatud keeles või mõnes muus liikmesriigi ametlikus keeles, milles korralduse andnud asutus ja teenuseosutaja on kahepoolselt kokku leppinud, ning see saadetakse elektroonilisele kontaktpunktile, mille asjaomane teenuseosutaja on määranud kooskõlas artikliga 11. Kui korraldus ei ole koostatud vahendusteenuste osutaja teatatud keeles ega muus kahepoolselt kokku lepitud keeles, võib selle edastada korralduse andnud asutuse keeles, tingimusel et sellele on lisatud vähemalt käesoleva lõike punktides a ja b sätestatud elementide tõlge teatatud või kahepoolselt kokku lepitud keelde.

3. Korralduse andnud asutus või asjakohasel juhul korralduses täpsustatud asutus edastab korralduse ja vahendusteenuste osutajalt saadud teabe korralduse suhtes võetud meetmete kohta korralduse andnud asutuse liikmesriigi digiteenuste koordinaatorile.

5. Hiljemalt korralduse suhtes meetmete võtmise ajaks või, kui see on asjakohane, korralduse andnud asutuse poolt korralduses määratud ajaks, teavitavad vahendusteenuste osutajad asjaomast teenusesaajat saadud korraldusest ja selle suhtes võetud meetmetest. Teenusesaajale esitatavas teabes esitatakse korralduse põhjendused ja olemasolevate õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused vastavalt lõikele 2.

6. Käesolevas artiklis sätestatud tingimused ja nõuded ei piira riigisisese tsiviil- ja kriminaalmenetlusõiguse kohaldamist.

III PEATÜKK

LÄBIPAISTVA JA TURVALISE DIGIKESKKONNA TAGAMISEKS VAJALIKUD HOOLSUSKOHUSTUSED

1. JAGU

Kõigi vahendusteenuste osutajate suhtes kohaldatavad sätted

Artikkel 15

Vahendusteenuste osutajate läbipaistvusaruannete esitamise kohustus

1. Vahendusteenuste osutajad teevad vähemalt kord aastas avalikult kättesaadavaks masinloetavas vormingus ja kergesti ligipääsetavad selged, kergesti arusaadavad aruanded igasuguse sisu modereerimise kohta, mida nad vaatlusalusel ajavahemikul on teinud. Need aruanded sisaldavad eeskätt järgmist teavet, kui see on kohaldatav:

vahendusteenuste osutajate puhul liikmesriikide asutuste antud korralduste, sealhulgas artiklite 9 ja 10 kohaselt antud korralduste arv asjaomase ebaseadusliku sisu liikide kaupa, korralduse andnud liikmesriik ning mediaanaeg, mis on kulunud korralduse väljastanud asutusele või muule korralduses täpsustatud asutusele selle kättesaamisest teatamiseks ja korralduse suhtes meetmete võtmiseks;

teabe talletamise teenuste osutajate puhul artikli 16 kohaselt esitatud teadete arv asjaomase väidetava ebaseadusliku sisu liikide kaupa, usaldusväärsete teavitajate esitatud teadete arv, teadete alusel võetud meetmed, tuues eraldi välja, kas meede võeti kohaldatava õiguse või teenuseosutaja teenusetingimuste alusel, automatiseeritud vahendite abil töödeldud teadete arv ning meetme võtmiseks kulunud mediaanaeg;

vahendusteenuste osutajate puhul sisukas ja arusaadav teave teenuseosutajate omal algatusel tehtud sisu modereerimise kohta, sealhulgas automatiseeritud vahendite kasutamine, sisu modereerimise eest vastutavatele isikutele koolituse ja abi pakkumiseks võetud meetmed, selliste võetud meetmete arv ja liik, mis mõjutavad teenusesaajate esitatud teabe kättesaadavust, nähtavust ja sellele juurdepääsu ning teenusesaajate suutlikkust esitada teenuse kaudu teavet, ning muud seonduvad teenuse piirangud; aruandes sisalduv teave kategoriseeritakse ebaseadusliku sisu liikide või teenuseosutaja teenusetingimuste rikkumise liikide, tuvastamismeetodite ning kohaldatud piirangu liikide kaupa;

vahendusteenuste osutajate puhul kooskõlas teenuseosutaja teenusetingimustega ning digiplatvormide pakkujate puhul ka kooskõlas artikliga 20 ettevõttesiseste kaebuste menetlemise süsteemide kaudu saadud kaebuste arv, kõnealuste kaebuste alus, nende kaebustega seoses tehtud otsused, nende otsuste tegemiseks kulunud mediaanaeg ning nende juhtumite arv, mille puhul on kõnealused otsused tühistatud;

e)	mis tahes automatiseeritud vahendite kasutamine sisu modereerimiseks, sealhulgas kvalitatiivne kirjeldus, modereerimise täpsed eesmärgid, indikaatorid automatiseeritud vahendite täpsuse ja võimaliku veamäära kohta nende eesmärkide täitmisel ning kohaldatud kaitsemeetmed.

2. Käesoleva artikli lõiget 1 ei kohaldata nende vahendusteenuste osutajate suhtes, kes kvalifitseeruvad soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro- või väikeettevõtjateks ning kes ei ole väga suured digiplatvormid käesoleva määruse artikli 33 tähenduses.

3. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, et kehtestada käesoleva artikli lõike 1 kohaste aruannete vormi, sisu ja muid üksikasju käsitlevad mallid, sealhulgas ühtlustatud aruandeperioodid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 88 osutatud nõuandemenetlusega.

2. JAGU

Teabe talletamise teenuste osutajate, sealhulgas digiplatvormide suhtes kohaldatavad täiendavad sätted

Artikkel 17

Põhjendamine

1. Teabe talletamise teenuste osutajad esitavad kõigile asjaomastele teenusesaajatele selge ja konkreetse põhjenduse kõigi alljärgnevate piirangute kohta, mis kehtestati seetõttu, et teenusesaaja esitatud teabe puhul on tegemist ebaseadusliku sisuga või teave on vastuolus nende teenusetingimustega:

a)	teenusesaaja esitatud konkreetsete teabeelementide nähtavuse piiramine, sealhulgas sisu eemaldamine, sisule juurdepääsu tõkestamine või sisu järjestuses madalamale kohale viimine;

b)	rahaliste maksete peatamine, lõpetamine või muul viisil piiramine;

c)	teenuse osutamise täielik või osaline peatamine või lõpetamine;

d)	teenusesaaja konto peatamine või sulgemine.

2. Lõiget 1 kohaldatakse üksnes juhul, kui asjakohased elektroonilised kontaktandmed on teenuseosutajale teada. Seda kohaldatakse hiljemalt piirangu kehtestamisel ja olenemata sellest, miks või kuidas see kehtestati.

Lõiget 1 ei kohaldata, kui teabe näol on tegemist petliku suures mahus kaubandusliku sisuga.

3. Lõikes 1 osutatud põhjendus peab sisaldama vähemalt järgmist teavet:

teave selle kohta, kas otsus hõlmab teabe eemaldamist, sellele juurdepääsu tõkestamist, selle järjestuses madalamale kohale viimist, selle nähtavuse piiramist või selle teabega seotud rahaliste maksete peatamist või lõpetamist, või kas otsusega kehtestatakse teabe suhtes muud lõikes 1 osutatud meetmed, ja kui see on asjakohane, siis otsuse territoriaalne kohaldamisala ja kohaldamise kestus;

b)	otsuse tegemisel aluseks võetud faktid ja asjaolud, sealhulgas, kui see on asjakohane, kas otsus tehti artikli 16 kohaselt esitatud teate alusel või vabatahtliku omaalgatusliku uurimise alusel, ning kui see on rangelt vajalik, siis teavitaja andmed;

c)	kui see on asjakohane, siis teave automatiseeritud vahendite kasutamise kohta otsuse tegemisel, sealhulgas teave selle kohta, kas otsus tehti automatiseeritud vahendite abil avastatud või tuvastatud sisu kohta;

d)	kui otsus käsitleb väidetavalt ebaseaduslikku sisu, siis viide õiguslikule alusele, millele tuginetakse, ja selgitused selle kohta, miks teavet sellel alusel ebaseaduslikuks sisuks peetakse;

e)	kui otsus põhineb sellel, et väidetavalt ei vasta teave teabe talletamise teenuse osutaja teenusetingimustele, siis viide lepingulisele alusele, millele tuginetakse, ja selgitused selle kohta, miks teavet peetakse sellele alusele mitte vastavaks;

f)	selge ja kasutajasõbralik teave võimalike õiguskaitsevahendite kohta, mis on teenusesaajale otsusega seoses kättesaadavad, eelkõige ja kui see on kohaldatav, ettevõttesiseste kaebuste menetlemise süsteemide, vaidluste kohtuvälise lahendamise ja kohtulike õiguskaitsevahendite kaudu.

4. Teave, mida teabe talletamise teenuste osutajad käesoleva artikli kohaselt esitavad, peab olema selge ja kergesti mõistetav ning nii täpne ja üksikasjalik, kui konkreetses olukorras mõistlikult võimalik. Eeskätt peab teave olema selline, et asjaomase teenuse saajal oleks mõistlikult võimalik lõike 3 punktis f osutatud võimalikke õiguskaitsevahendeid tegelikult kasutada.

5. Käesolevat artiklit ei kohaldata artiklis 9 osutatud korralduste suhtes.

Artikkel 18

Kuriteokahtlusest teavitamine

1. Kui teabe talletamise teenuste osutaja saab teadlikuks teabest, mis annab alust kahtlustada, et on pandud, pannakse parajasti või tõenäoliselt tulevikus toime kuritegu, millega kaasneb oht inimese või inimeste elule või turvalisusele, teatab ta oma kahtlusest viivitamata asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide õiguskaitse- või õigusasutustele ning esitab neile kogu kättesaadava asjakohase teabe.

2. Kui teabe talletamise teenuste osutaja ei suuda asjaomast liikmesriiki mõistliku kindlusega tuvastada, teavitab ta selle liikmesriigi õiguskaitseasutusi, kus on tema tegevuskoht või tema seadusliku esindaja elu- või tegevuskoht, või teavitab Europoli või mõlemat.

Käesoleva artikli kohaldamisel on asjaomane liikmesriik see liikmesriik, kus kahtluse kohaselt on kuritegu toime pandud või pannakse see parajasti või tõenäoliselt tulevikus toime, või liikmesriik, kus elab või asub kuriteos kahtlustatav või kus elab või asub kahtlustatava kuriteo ohver.

3. JAGU

Digiplatvormide pakkujate suhtes kohaldatavad täiendavad sätted

Artikkel 21

Vaidluste kohtuväline lahendamine

1. Teenusesaajatel, sealhulgas teate esitanud üksikisikutel või üksustel, kelle suhtes tehakse artikli 20 lõikes 1 osutatud otsus, on õigus valida ükskõik milline käesoleva artikli lõike 3 kohaselt sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organ, et lahendada kõnealuste otsustega seotud vaidlusi, sealhulgas seoses kaebustega, mida ei ole lahendatud kõnealuses artiklis osutatud ettevõttesisese kaebuste menetlemise süsteemi abil.

Digiplatvormide pakkujad tagavad, et teave esimeses lõigus osutatud teenusesaajate võimaluse kohta kasutada vaidluste kohtuvälist menetlust on nende internetipõhises kasutajaliideses kergesti ligipääsetav, selge ja kasutajasõbralik.

Esimese lõigu sätted ei piira asjaomase teenusesaaja õigust algatada mis tahes etapis kohtumenetlus digiplatvormide pakkujate kõnealuste otsuste vaidlustamiseks kohtus kooskõlas kohaldatava õigusega.

2. Mõlemad pooled teevad vaidluse lahendamiseks valitud sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organiga heas usus koostööd.

Digiplatvormide pakkujad võivad vaidluste kohtuvälise organiga koostööst keelduda, kui sama teavet ja sama sisu väidetava ebaseaduslikkuse või teenusetingimustega vastuolu aluseid käsitlev vaidlus on juba lahendatud.

Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organil ei ole õigust teha asjas pooltele siduvat lahendit.

3. Selle liikmesriigi digiteenuste koordinaator, kus on vaidluste kohtuvälise lahendamise organi tegevuskoht, sertifitseerib organi vastava taotluse korral selle organi kuni viieks aastaks pikendamise võimalusega, kui organ on tõendanud, et ta vastab kõigile järgmistele tingimustele:

a)	ta on erapooletu ning sõltumatu, sealhulgas rahaliselt sõltumatu, digiplatvormide pakkujatest ja digiplatvormide pakkujate osutatava teenuse saajatest, sealhulgas teate esitanud üksikisikutest ja üksustest;

b)	tal on vajalikud eksperditeadmised ühes või mitmes ebaseadusliku sisuga seotud valdkonnas esinevatest probleemidest või üht või mitut liiki digiplatvormide teenusetingimuste kohaldamise ja täitmise tagamise küsimustest, mistõttu saab ta vaidluste lahendamisele tõhusalt kaasa aidata;

c)	tema liikmeid tasustatakse viisil, mis ei ole seotud menetluse tulemusega;

d)	tema pakutav kohtuvälise vaidluse lahendamise menetlus on hõlpsasti ligipääsetav elektroonilise side tehnoloogia abil ning näeb ette võimaluse algatada vaidluse lahendamise menetlus ja esitada vajalikud tõendavad dokumendid internetipõhiselt;

e)	ta on võimeline lahendama vaidlusi kiiresti, tulemuslikult ja kulutõhusalt ning vähemalt ühes liidu institutsioonide ametlikus keeles;

f)	pakutav kohtuväline vaidluste lahendamine toimub selge ja õiglase menetluskorra kohaselt, mis on hõlpsasti ja avalikult ligipääsetav, ning kooskõlas kohaldatava õigusega, sealhulgas käesoleva artikliga.

Kui see on kohaldatav, täpsustab digiteenuste koordinaator sertifikaadis:

a)	konkreetsed valdkonnad, milles organil on eksperditeadmised, nagu on osutatud esimese lõigu punktis b ning

b)	liidu institutsioonide ametliku keele või ametlikud keeled, milles organ on võimeline vaidlusi lahendama, nagu on osutatud esimese lõigu punktis e.

4. Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid annavad oma tegevuse kohta igal aastal aru digiteenuste koordinaatorile, kes nad sertifitseeris, täpsustades vähemalt neile edastatud vaidluste arvu, teabe nende vaidluste tulemuste kohta, nende lahendamiseks kulunud keskmise aja ning esinenud puudused või raskused. Kõnealuse digiteenuste koordinaatori taotluse korral esitavad nad lisateavet.

Digiteenuste koordinaatorid koostavad iga kahe aasta järel aruande nende poolt sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organite toimimise kohta. Eelkõige tehakse kõnealuses aruandes järgmist:

a)	märgitakse vaidluste arv, millega iga sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organi poole on aasta jooksul pöördutud;

b)	tuuakse välja nendes organites algatatud menetluste tulemused ja vaidluste lahendamiseks kulunud keskmine aeg;

c)	tehakse kindlaks süstemaatilised või valdkondlikud puudused või raskused, mis on ilmnenud seoses kõnealuste organite toimimisega, ja antakse neile selgitus;

d)	tehakse kindlaks sellise toimimisega seotud parimad tavad;

e)	antakse kohasel juhul soovitusi selle kohta, kuidas sellist toimimist parandada.

Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid teevad lahendi pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, ent hiljemalt 90 kalendripäeva jooksul alates kaebuse kättesaamise päevast. Väga keerukate vaidluste korral võib sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organ oma äranägemisel pikendada 90 kalendripäeva pikkust tähtaega veel üks kord, kuid mitte rohkem kui 90 päeva, kokku kuni 180 päevani.

5. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise organ teeb vaidluses otsuse teenusesaaja, sealhulgas teate esitanud üksikisiku või üksuse kasuks, kannab digiplatvormi pakkuja kõik vaidluste kohtuvälise lahendamise organi nõutud tasud ning hüvitab nimetatud teenusesaajale, sealhulgas üksikisikule või üksusele, kõik muud mõistlikud kulud, mille teenusesaaja on vaidluse lahendamisega seoses tasunud. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise organ teeb vaidluses otsuse digiplatvormi pakkuja kasuks, ei pea teenusesaaja, sealhulgas üksikisik ega üksus, hüvitama tasusid ega muid kulusid, mille digiplatvormi pakkuja on vaidluse lahendamisega seoses tasunud või peab tasuma, välja arvatud juhul, kui vaidluste kohtuvälise lahendamise organ leiab, et nimetatud teenusesaaja tegutses selgelt pahauskselt.

Tasud, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise organ vaidluse lahendamise eest digiplatvormi pakkujatelt võtab, peavad olema mõistlikud ega tohi ühelgi juhul ületada organi kantavaid kulusid. Teenusesaajatele peab vaidluste lahendamine olema kättesaadav tasuta või nominaalse tasu eest.

Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid teevad tasud või tasude määramise korra enne vaidluse lahendamisse sekkumist asjaomasele teenusesaajale, sealhulgas teate esitanud üksikisikule või üksusele, ja digiplatvormi pakkujale teatavaks.

6. Liikmesriigid võivad lõike 1 kohaldamiseks asutada vaidluste kohtuvälise lahendamise organeid või toetada mõne või kõigi lõike 3 kohaselt sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organite tegevust.

Liikmesriigid tagavad, et nende esimese lõigu kohane tegevus ei mõjuta nende digiteenuste koordinaatorite suutlikkust sertifitseerida asjaomaseid organeid vastavalt lõikele 3.

7. Vaidluste kohtuvälise lahendamise organi sertifitseerinud digiteenuste koordinaator tühistab sertifikaadi, kui ta kas omal algatusel või kolmandatelt isikutelt saadud teabe alusel tehtud uurimise käigus teeb kindlaks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise organ ei vasta enam lõikes 3 sätestatud tingimustele. Enne kõnealuse sertifikaadi tühistamist annab digiteenuste koordinaator nimetatud organile võimaluse reageerida tema uurimise tulemustele ja kavatsusele tühistada vaidluste kohtuvälise lahendamise organi sertifikaat.

8. Digiteenuste koordinaatorid teavitavad komisjoni vaidluste kohtuvälise lahendamise organitest, mille nad on lõike 3 kohaselt sertifitseerinud, sealhulgas, kui see on asjakohane, nimetatud lõike teises lõigus osutatud täpsustustest, samuti vaidluste kohtuvälise lahendamise organitest, kelle sertifikaadi nad on tühistanud. Komisjon avaldab nende organite nimekirja ja kõnealused täpsustused selleks ettenähtud ja kergesti ligipääsetaval veebisaidil ning hoiab selle teabe ajakohasena.

9. Käesolev artikkel ei piira direktiivi 2013/11/EL kohaldamist ega kõnealuse direktiivi alusel tarbijate jaoks ette nähtud alternatiivseid vaidluste lahendamise menetlusi ega üksusi.

Artikkel 23

Väärkasutuse vastased ja selle eest kaitsevad meetmed

1. Digiplatvormide pakkujad peatavad mõistlikuks ajaks pärast eelhoiatuse tegemist teenuste osutamise teenusesaajatele, kes esitavad sageli ilmselgelt ebaseaduslikku sisu.

2. Digiplatvormide pakkujad peatavad mõistlikuks ajaks pärast eelhoiatuse tegemist artiklites 16 ja 20 osutatud teavitus- ja meetmete võtmise mehhanismide raames ning ettevõttesiseste kaebuste menetlemise süsteemide kaudu esitatud selliste teadete ja kaebuste menetlemise, mille on edastanud vastavalt kas üksikisikud või üksused või kaebuse esitajad, kes esitavad sageli teateid või kaebusi, mis on ilmselgelt põhjendamatud.

3. Peatamise kohta otsuse tegemisel hindavad digiplatvormide pakkujad juhtumipõhiselt ning aegsasti ja objektiivselt, kas teenusesaaja, üksikisik, üksus või kaebuse esitaja tegeleb lõigetes 1 ja 2 osutatud väärkasutamisega, võttes arvesse kõiki asjakohaseid fakte ja asjaolusid, mis ilmnevad digiplatvormi pakkujale kättesaadavast teabest. Need asjaolud hõlmavad vähemalt järgmist:

a)	teatava aja jooksul esitatud ilmselgelt ebaseadusliku sisuga teabeelementide või ilmselgelt põhjendamatute teadete või kaebuste absoluutarv;

b)	kõnealuste teabeelementide või teadete osakaal teatava aja jooksul esitatud teabeelementide või teadete koguarvust;

c)	väärkasutuse raskusaste, sealhulgas ebaseadusliku sisu olemus, ja väärkasutuse tagajärgede raskusaste;

d)	kui seda on võimalik kindlaks teha, siis teenusesaaja kavatsus, olgu teenusesaajaks üksikisik, üksus või kaebuse esitaja.

4. Digiplatvormide pakkujad esitavad oma teenusetingimustes selgelt ja üksikasjalikult põhimõtted, mida nad rakendavad seoses lõigetes 1 ja 2 osutatud väärkasutusega, ning toovad näiteid faktidest ja asjaoludest, mida nad võtavad arvesse, kui nad hindavad, kas teatav käitumine on väärkasutus, ning märgivad ka kohaldatava peatamisperioodi pikkuse.

Artikkel 28

Alaealiste kaitse internetis

1. Alaealistele ligipääsetavate digiplatvormide pakkujad kehtestavad asjakohased ja proportsionaalsed meetmed, et tagada oma teenuse puhul alaealiste eraelu puutumatuse, ohutuse ja turvalisuse kõrge tase.

2. Digiplatvormide pakkujad ei esita oma kasutajaliideses reklaami, mis põhineb määruse (EL) 2016/679 artikli 4 punktis 4 määratletud profiilianalüüsil, mis kasutab teenusesaaja isikuandmeid, kui nad on mõistlikult kindlalt teadlikud sellest, et teenusesaaja on alaealine.

3. Käesolevas artiklis sätestatud kohustuste täitmine ei kohusta digiplatvormide pakkujaid töötlema täiendavaid isikuandmeid, et hinnata, kas teenusesaaja on alaealine.

4. Komisjon võib pärast nõukojaga konsulteerimist anda välja suuniseid, et aidata digiplatvormide pakkujatel lõiget 1 kohaldada.

4. JAGU

Selliste digiplatvormide pakkujate, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, suhtes kohaldatavad lisasätted

Artikkel 30

Kauplejate tegevuse jälgitavus

1. Digiplatvormid, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, tagavad, et kauplejad saavad kasutada neid digiplatvorme liidus asuvatele tarbijatele sõnumite edastamiseks või toodete või teenuste pakkumiseks üksnes juhul, kui enne nende teenuste kasutamist nimetatud eesmärkidel on nad saanud järgmise teabe, kui see on kaupleja suhtes kohaldatav:

a)	kaupleja nimi, aadress, telefoninumber ja e-posti aadress;

b)	kaupleja isikut tõendava dokumendi koopia või mis tahes e-identimine vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 (40) artiklile 3;

c)	kaupleja maksekonto andmed;

d)	kui kaupleja on registreeritud äriregistris või muus samalaadses avalikus registris, siis see äriregister, millesse kaupleja on kantud, ja tema registrinumber või samaväärne identifitseerimisvahend selles registris;

e)	kaupleja kinnitus selle kohta, et ta võtab kohustuse pakkuda ainult selliseid tooteid või teenuseid, mis vastavad kohaldatavatele liidu õigusnormidele.

2. Kui sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, on lõikes 1 osutatud teabe saanud, teeb ta enne, kui lubab asjaomasel kauplejal oma teenuseid kasutada, kõik endast oleneva, et hinnata, kas lõike 1 punktides a–e osutatud teave on usaldusväärne ja täielik, kasutades selleks mõnd vabalt ligipääsetavat ametlikku internetipõhist andmebaasi või internetipõhist kasutajaliidest, mille liikmesriigid või liit on kättesaadavaks teinud, või taotledes kauplejalt usaldusväärsetest allikatest pärit tõendavaid dokumente. Käesoleva määruse kohaldamisel vastutavad kauplejad esitatud teabe täpsuse eest.

Kauplejate puhul, kes juba kasutavad lõikes 1 osutatud eesmärkidel 17. veebruaril 2024 selliste digiplatvormide pakkujate teenuseid, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teevad pakkujad kõik endast oleneva, et saada asjaomastelt kauplejatelt loetelus toodud teave 12 kuu jooksul. Kui asjaomased kauplejad ei esita teavet kõnealuse ajavahemiku jooksul, peatavad pakkujad oma teenuste osutamise neile kauplejatele seni, kuni nad on esitanud kogu teabe.

3. Kui sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, saab piisavaid viiteid selle kohta, või tal on alust arvata, et asjaomaselt kauplejalt saadud lõikes 1 osutatud teabeelement on ebatäpne, puudulik või ei ole ajakohane, taotleb kõnealune pakkuja kauplejalt olukorra parandamist viivitamata või liidu ja liikmesriigi õiguses sätestatud tähtaja jooksul.

Kui kaupleja kõnealust teavet ei paranda või ei täienda, peatab sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, kiiresti oma teenuse osutamise sellele kauplejale seoses liidus asuvatele tarbijatele toodete või teenuste pakkumisega, kuni taotlus on täielikult rahuldatud.

4. Ilma et see piiraks määruse (EL) 2019/1150 artikli 4 kohaldamist, on asjaomasel kauplejal juhul, kui sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, keelab tal käesoleva artikli lõike 1 kohaselt oma teenust kasutada või on selle osutamise peatanud käesoleva artikli lõike 3 kohaselt, õigus esitada kaebus vastavalt käesoleva määruse artiklitele 20 ja 21.

5. Sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, säilitab lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teavet turvaliselt kuue kuu jooksul pärast tema ja asjaomase kaupleja vahelise lepingulise suhte lõppu. Seejärel kustutab ta teabe.

6. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 2 kohaldamist, avalikustab sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teabe kolmandatele isikutele üksnes juhul, kui seda nõutakse kohaldatava õiguse alusel, sealhulgas artiklis 10 osutatud korralduste või muude korralduste alusel, mille liikmesriikide pädevad asutused või komisjon on andnud käesolevast määrusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

7. Sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teeb lõike 1 punktides a, d ja e osutatud teabe teenusesaajatele kättesaadavaks oma digiplatvormil, esitades selle selgel, kergesti ligipääsetaval ja arusaadaval viisil. Teave on kättesaadav vähemalt digiplatvormi internetipõhises kasutajaliideses, kus esitatakse teavet toote või teenuse kohta.

Artikkel 31

Integreeritud nõuetelevastavus

1. Sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, tagab, et tema internetipõhist kasutajaliidest disainitakse ja korraldatakse viisil, mis võimaldab kauplejatel täita kohaldatavast liidu õigusest neile tulenevaid lepingueelse teabe, nõuetele vastavuse ja tooteohutuse alase teabega seotud kohustusi.

Eelkõige tagab asjaomane pakkuja, et tema internetipõhine kasutajaliides võimaldaks kauplejatel esitada teavet määruse (EL) 2019/1020 artikli 3 punktis 13 ja muudes liidu õigusaktides määratletud ettevõtja nime, aadressi, telefoninumbri ja e-maili aadressi kohta.

2. Sellise digiplatvormi pakkuja, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, tagab, et tema internetipõhist kasutajaliidest disainitakse ja korraldatakse viisil, mis võimaldab kauplejatel esitada vähemalt järgmist:

a)	teave, mis on vajalik liidus asuvatele tarbijatele pakkujate teenuste kaudu reklaamitavate või pakutavate toodete või teenuste selgeks ja üheselt mõistetavaks tuvastamiseks;

b)	kauplejat tuvastada aitav märgis, näiteks kaubamärk, sümbol või logo ning

c)	kui see on asjakohane, teave märgistamise ja tähistamise kohta kooskõlas tooteohutust ja toote nõuetele vastavust käsitlevate kohaldatavate liidu õigusaktidega.

3. Selliste digiplatvormide pakkujad, mis võimaldavad tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teevad kõik endast oleneva, et hinnata, kas kauplejad on esitanud lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe enne, kui lubab kauplejal tooteid või teenuseid nendel digiplatvormidel pakkuda. Pärast kauplejal toodete või teenuste pakkumise lubamist oma digiplatvormil, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, teeb sellise digiplatvormi pakkuja mõistlikke jõupingutusi, et pisteliselt kontrollida, kas pakutavad tooted või teenused on mõnes ametlikus, vabalt ligipääsetavas ja masinloetavas internetipõhises andmebaasis või internetipõhises kasutajaliideses märgitud ebaseaduslikuks.

Artikkel 34

Riskihindamine

1. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad teevad hoolsalt kindlaks kõik süsteemsed riskid liidus, mis tulenevad nende teenuse ja sellega seonduvate süsteemide, sealhulgas algoritmiliste süsteemide disainimisest, toimimisest või nende teenuste kasutamisest, ning analüüsivad ja hindavad neid riske.

Nad teevad riskihindamise alates artikli 33 lõike 6 teises lõigus osutatud kohaldamise alguskuupäevast ja seejärel vähemalt kord aastas ning igal juhul enne selliste funktsioonide kasutuselevõttu, millel on tõenäoliselt oluline mõju käesoleva artikli kohaselt kindlaks tehtud riskidele. Riskihindamine lähtub pakutavatest teenustest ja on proportsionaalne süsteemsete riskidega, võttes arvesse nende raskusastet ja tõenäosust, ning sellega hõlmatakse järgmised süsteemsed riskid:

a)	ebaseadusliku sisu levitamine nende teenuste kaudu;

tegelik ja prognoositav negatiivne mõju põhiõiguste kasutamisele, eelkõige seoses inimväärikuse, mis on sätestatud harta artiklis 1, era- ja perekonnaelu austamise, mis on sätestatud harta artiklis 7, isikuandmete kaitse, mis on sätestatud harta artiklis 8, väljendus- ja teabevabaduse, sealhulgas meediavabadus ja meedia mitmekesisus, mis on sätestatud harta artiklis 11, diskrimineerimiskeelu, mis on sätestatud harta artiklis 21, lapse õiguste austamise, mis on sätestatud harta artiklis 24 ja tarbijakaitse kõrge tasemega, mis on sätestatud harta artiklis 38;

c)	mis tahes tegelik või prognoositav negatiivne mõju ühiskondlikule arutelule ja valimisprotsessidele ning avalikule julgeolekule;

d)	mis tahes tegelik või prognoositav negatiivne mõju seoses soolise vägivalla, rahvatervise kaitse ja alaealistega ning rasked negatiivsed tagajärjed isiku füüsilisele ja vaimsele heaolule.

2. Riskihindamiste tegemisel võtavad väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad eelkõige arvesse seda, kas ja kuidas mõjutavad lõikes 1 osutatud mis tahes süsteemset riski järgmised tegurid:

a)	nende soovitussüsteemide ja muu asjakohase algoritmilise süsteemi disain;

b)	nende sisu modereerimise süsteemid;

c)	kohaldatavad teenusetingimused ja nende täitmise tagamine;

d)	reklaamide valimise ja esitamise süsteemid;

e)	pakkuja andmetega seotud tavad.

Hindamisel analüüsitakse ka seda, kas ja kuidas mõjutab lõike 1 kohaseid riske nende teenuse tahtlik manipuleerimine, sealhulgas teenuse mitteautentse kasutamise või automaatse ekspluateerimise kaudu, samuti ebaseadusliku sisu ja pakkuja teenusetingimustega vastuolus oleva teabe võimendamine ning võimalik kiire ja laialdane levik.

Hindamisel võetakse arvesse konkreetseid piirkondlikke või keelelisi aspekte, sealhulgas juhul, kui need on eriomased mõnele liikmesriigile.

3. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad säilitavad riskihindamisega seotud tõendavaid dokumente vähemalt kolm aastat pärast riskihindamise tegemist ning edastavad need taotluse korral komisjonile ja tegevuskohajärgsele digiteenuste koordinaatorile.

Artikkel 42

Läbipaistvusaruannete esitamise kohustus

1. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad avaldavad artiklis 15 osutatud aruanded hiljemalt kahe kuu jooksul alates artikli 33 lõike 6 teises lõigus osutatud kohaldamise kuupäevast ja seejärel vähemalt iga kuue kuu tagant.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud aruannetes, mille esitavad väga suurte digiplatvormide pakkujad, täpsustatakse lisaks artiklis 15 ja artikli 24 lõikes 1 osutatud teabele järgmised andmed:

a)	personal, kelle väga suurte digiplatvormide pakkuja määrab liidus pakutavate teenuste sisu modereerimiseks iga kohaldatava liikmesriigi ametliku keele kaupa, sealhulgas artiklites 16 ja 22 ning artiklis 20 sätestatud kohustuste täitmiseks;

b)	punktis a osutatud tegevusi teostavate isikute kvalifikatsioon ja keelelised teadmised ning sellistele töötajatele pakutav koolitus ja toetus;

c)	artikli 15 lõike 1 punktis e osutatud täpsusnäitajad ja seonduv teave liikmesriikide ametlike keelte kaupa.

Aruanded avaldatakse vähemalt ühes liikmesriigi ametlikus keeles.

3. Lisaks artikli 24 lõikes 2 osutatud teabele lisab väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud aruannetesse ka teabe teenusesaajate kuu keskmise arvu kohta igas liikmesriigis.

4. Väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujad edastavad artikli 37 lõike 4 kohase auditiaruande pärast selle lõpetamist tegevuskohajärgsele digiteenuste koordinaatorile ja komisjonile ilma põhjendamatu viivituseta ning teevad hiljemalt kolm kuud pärast iga auditiaruande kättesaamist selle üldsusele kättesaadavaks:

a)	aruande, milles on esitatud artikli 34 kohase riskihindamise tulemused;

b)	artikli 35 lõike 1 kohaselt kindlaks tehtud ja rakendatud konkreetsed maandamismeetmed;

c)	artikli 37 lõikes 4 sätestatud auditiaruande;

d)	artikli 37 lõikes 6 sätestatud auditi rakendusaruande;

e)	asjakohasel juhul teabe konsultatsioonide kohta, mille pakkuja on läbi viinud riskihindamiste ning riskimaandusmeetmete kavandamise toetamiseks.

5. Kui väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja leiab, et teatava teabe avaldamine vastavalt lõikele 4 võiks kaasa tuua kõnealuse pakkuja või teenusesaajate konfidentsiaalse teabe avalikustamise, tekitada tema teenuse turvalisusele olulisi nõrkusi, õõnestada avalikku julgeolekut või tekitada kahju teenusesaajatele, võib pakkuja sellise teabe avalikult kättesaadavatest aruannetest välja jätta. Sellisel juhul edastab pakkuja täielikud aruanded tegevuskohajärgsele digiteenuste koordinaatorile ja komisjonile koos põhjendustega selle kohta, miks teave avalikult kättesaadavatest aruannetest välja jäeti.

Artikkel 47

Ligipääsetavuse tegevusjuhendid

1. Komisjon edendab ja hõlbustab liidu tasandil tegevusjuhendite koostamist, kaasates digiplatvormide pakkujad ja muud asjaomased teenuseosutajad, teenusesaajaid esindavad organisatsioonid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid või asjaomased asutused, et edendada täielikku ja mõjusat võrdset osalemist, parandades juurdepääsu internetipõhistele teenustele, mis oma algse disaini või hilisema kohandamise kaudu vastavad puuetega inimeste konkreetsetele vajadustele.

2. Komisjon püüab tagada, et tegevusjuhenditega võetakse eesmärgiks tagada kõnealuste teenuste ligipääsetavus kooskõlas liidu ja riigisisese õigusega, et maksimeerida nende eeldatavat kasutamist puuetega inimeste poolt. Komisjon püüab tagada, et tegevusjuhendites käsitletakse vähemalt järgmisi eesmärke:

a)	teenuste disainimine ja kohandamine nii, et need oleksid puuetega inimestele ligipääsetavad, muutes need tajutavaks, kasutatavaks, mõistetavaks ja töökindlaks;

b)	selgitamine, kuidas teenused vastavad kohaldatavatele ligipääsetavusnõuetele, ja selle teabe tegemine üldsusele kättesaadavaks nii, et see on ligipääsetav puuetega inimestele;

c)	käesoleva määruse kohaselt esitatud teabe, vormide ja meetmete tegemine kättesaadavaks nii, et need oleksid hõlpsasti leitavad, kergesti arusaadavad ja puuetega inimestele ligipääsetavad.

3. Komisjon julgustab tegevusjuhendeid välja töötama hiljemalt 18. veebruariks 2025 ja neid kohaldama hiljemalt 18. augustist 2025.

Artikkel 49

Pädevad asutused ja digiteenuste koordinaatorid

1. Liikmesriigid määravad vähemalt ühe vahendusteenuste osutajate järelevalve ja käesoleva määruse täitmise tagamise eest vastutava pädeva asutuse („pädev asutus“).

2. Liikmesriigid määravad ühe pädevatest asutustest oma digiteenuste koordinaatoriks. Digiteenuste koordinaator vastutab kõigi küsimuste eest, mis on seotud käesoleva määruse üle järelevalve tegemise ja selle täitmise tagamisega kõnealuses liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik on määranud teatavad kindlad ülesanded või sektorid teistele pädevatele asutustele. Digiteenuste koordinaator vastutab igal juhul nende küsimustega seotud koordineerimise tagamise eest riigi tasandil ning aitab kaasa käesoleva määruse tõhusale ja järjepidevale järelevalvele ja täitmise tagamisele kogu liidus.

Selleks teevad digiteenuste koordinaatorid koostööd üksteise, teiste liikmesriigi pädevate asutuste, nõukoja ja komisjoniga, ilma et see piiraks liikmesriikide võimalust näha ette koostöömehhanismid ja digiteenuste koordinaatorite korrapärane arvamuste vahetus teiste liikmesriigi asutustega, kui see on nende vastavate ülesannete täitmiseks asjakohane.

Kui liikmesriik määrab lisaks digiteenuste koordinaatorile ühe või mitu pädevat asutust, tagab ta, et nende asutuste ja digiteenuste koordinaatori vastavad ülesanded on selgelt kindlaks määratud ning et nad teevad oma ülesannete täitmisel tihedat ja tulemuslikku koostööd.

3. Liikmesriigid määravad digiteenuste koordinaatorid hiljemalt 17. veebruariks 2024.

Liikmesriigid teevad üldsusele kättesaadavaks ning edastavad komisjonile ja nõukogule oma selle pädeva asutuse nime, kes on määratud digiteenuste koordinaatoriks, ning teabe selle kohta, kuidas temaga ühendust võtta. Asjaomane liikmesriik teatab komisjonile ja nõukojale teiste lõikes 2 osutatud pädevate asutuste nimed ning nende vastavad ülesanded.

4. Digiteenuste koordinaatorite suhtes kohaldatavaid artiklite 50, 51 ja 56 sätteid kohaldatakse ka kõigi muude pädevate asutuste suhtes, kelle liikmesriigid käesoleva artikli lõike 1 kohaselt määravad.

Artikkel 51

Digiteenuste koordinaatorite volitused

1. Kui see on vajalik nende käesolevast määrusest tulenevate ülesannete täitmiseks, on digiteenuste koordinaatoritel nende liikmesriigi pädevusse jäävate vahendusteenuste osutajate tegevusega seoses järgmised uurimisvolitused:

õigus nõuda neilt teenuseosutajatelt ja kõigilt teistelt isikutelt, kes tegutsevad oma kaubandus-, ettevõtlus-, käsitööndus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel ning kes võivad mõistliku eelduse kohaselt olla teadlikud käesoleva määruse kahtlustatava rikkumisega seotud teabest, sealhulgas artiklis 37 ja artikli 75 lõikes 2 osutatud auditeid tegevatelt organisatsioonidelt, sellise teabe esitamist põhjendamatu viivituseta;

õigus teha kontrolle või taotleda oma liikmesriigi õigusasutuselt korralduse andmist kontrollide tegemiseks valdustes, mida kõnealused teenuseosutajad või isikud kasutavad oma kaubandus-, ettevõtlus-, käsitööndus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel, või nõuda kontrolli tegemist muudelt asutustelt, et kahtlustatava rikkumisega seotud mis tahes vormis teavet olenemata andmekandjast uurida, arestida, sellest koopiaid teha või saada;

c)	õigus paluda nende teenuseosutajate töötajal või esindajal või kõnealustel isikutel anda kahtlustatava rikkumisega seotud teabe kohta selgitusi ja nende nõusolekul vastused salvestada mis tahes tehnilise vahendiga.

2. Kui see on vajalik nende käesolevast määrusest tulenevate ülesannete täitmiseks, on digiteenuste koordinaatoritel nende liikmesriigi pädevusse jäävate vahendusteenuste osutajatega seoses järgmised täitmise tagamise volitused:

a)	õigus nõustuda teenuseosutajate võetavate kohustustega, mis on seotud käesoleva määruse täitmisega, ja muuta need kohustused siduvaks;

b)	õigus nõuda rikkumiste lõpetamist ning, kui see on asjakohane, kehtestada rikkumisega proportsionaalseid ja rikkumise tulemuslikuks lõpetamiseks vajalikke parandusmeetmeid või taotleda selle tegemist oma liikmesriigi õigusasutuselt;

c)	õigus määrata kooskõlas artikliga 52 trahve käesoleva määruse, sealhulgas käesoleva artikli lõike 1 kohaselt antud uurimiskorralduste täitmata jätmise eest või taotleda oma liikmesriigi õigusasutuselt selliste trahvide määramist;

d)	õigus määrata kooskõlas artikliga 52 sunniraha rikkumise lõpetamise tagamiseks vastavalt käesoleva lõigu punkti b kohaselt antud korraldusele või käesoleva artikli lõike 1 kohaselt antud uurimiskorralduste täitmata jätmise eest, või taotleda oma liikmesriigi õigusasutuselt sunniraha määramist;

e)	õigus võtta vastu ajutisi meetmeid või taotleda oma liikmesriigi pädevalt õigusasutuselt selliste meetmete vastuvõtmist, et vältida tõsise kahju tekkimise riski.

Seoses esimese lõigu punktidega c ja d on digiteenuste koordinaatoritel nimetatud punktides sätestatud täitmise tagamise volitused ka muude lõikes 1 osutatud isikute suhtes, kui viimased ei täida neile kõnealuse lõike kohaselt antud korraldusi. Nad kasutavad neid täitmise tagamise volitusi üksnes pärast seda, kui nad on kõnealustele teistele isikutele edastanud õigel ajal kogu selliste korraldustega seotud asjakohase teabe, sealhulgas teabe kohaldatava tähtaja, trahvide või sunniraha kohta, mis võidakse määrata korralduse täitmata jätmise eest, ja võimalikud õiguskaitsevahendid.

3. Kui see on vajalik nende käesolevast määrusest tulenevate ülesannete täitmiseks, on digiteenuste koordinaatoritel juhul, kui kõik muud käesoleva artikli kohased rikkumise lõpetamiseks kasutatavad volitused on ammendatud ning rikkumine jätkub või seda jätkatakse ja see põhjustab tõsist kahju, mida ei saa vältida muude liidu või riigisisese õigusega antud volituste kasutamisega, õigus võtta oma liikmesriigi pädevusse jäävate vahendusteenuste osutajate suhtes järgmisi meetmeid:

a)	nõuda, et kõnealuste teenuseosutajate juhtorgan uuriks põhjendamatu viivituseta olukorda, võtaks vastu ja esitaks tegevuskava, milles sätestatakse rikkumise lõpetamiseks vajalikud meetmed, tagaks, et teenuseosutaja võtab need meetmed, ning esitaks võetud meetmete kohta aruande;

kui digiteenuste koordinaator leiab, et vahendusteenuste osutaja ei ole punktis a osutatud nõudeid piisavalt täitnud, rikkumist ei ole heastatud või rikkumine jätkub ja põhjustab tõsist kahju ning et rikkumine on seotud kuriteoga, millega kaasneb oht inimeste elule või ohutusele, taotleda oma liikmesriigi pädevalt õigusasutuselt rikkumisega seotud asjaomase teenuse saajate teenusele juurdepääsu ajutist piiramist või, üksnes juhul, kui see ei ole tehniliselt teostatav, vahendusteenuste osutaja sellele internetipõhisele kasutajaliidesele juurdepääsu ajutist piiramist, mille kaudu rikkumine toimub.

Digiteenuste koordinaator peab, välja arvatud juhul, kui ta tegutseb komisjoni artiklis 82 osutatud taotluse alusel, kutsuma enne käesoleva lõike esimese lõigu punkti b kohase taotluse esitamist huvitatud isikuid üles esitama ajavahemiku jooksul, mis ei tohi olla lühem kui kaks nädalat, kirjalikke märkusi, kirjeldades meetmeid, mille võtmist ta kavatseb taotleda, ning määrates kindlaks nende kavandatud adressaadi või adressaadid. Vahendusteenuste osutajal, kavandatud adressaadil või adressaatidel ja mis tahes muudel õigustatud huvi üles näidanud kolmandatel isikutel on õigus osaleda pädeva õigusasutuse menetluses. Kõik määratud meetmed peavad olema proportsionaalsed, võttes arvesse rikkumise laadi, raskusastet, korduvust ja kestust, ega tohi põhjendamatult piirata asjaomase teenuse saajate ligipääsu seaduslikule teabele.

Ligipääsupiirang kestab neli nädalat, kuid pädev õigusasutus võib oma korraldusega lubada digiteenuste koordinaatoril seda ajavahemikku sama pikkade ajavahemike kaupa pikendada maksimaalselt selline arv kordi, nagu kõnealune õigusasutus on ette näinud. Digiteenuste koordinaator pikendab kõnealust ajavahemikku ainult siis, kui ta leiab, võttes arvesse kõigi asjaomasest piirangust mõjutatud isikute õigusi ja huve ning kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas teavet, mida vahendusteenuste osutaja, adressaat või adressaadid ning mis tahes muu õigustatud huvi üles näidanud kolmas isik talle on esitanud, et täidetud on mõlemad järgmised tingimused:

a)	vahendusteenuste osutaja ei ole võtnud rikkumise lõpetamiseks vajalikke meetmeid;

b)	ajutine piirang ei piira põhjendamatult teenusesaajate ligipääsu seaduslikule teabele, võttes arvesse mõjutatud teenusesaajate arvu ning piisavate ja kergesti kättesaadavate alternatiivide olemasolu.

Kui digiteenuste koordinaator leiab, et kolmanda lõigu punktides a ja b sätestatud tingimused on täidetud, kuid ta ei saa kõnealust tähtaega kolmanda lõigu alusel pikendada, esitab ta esimese lõigu punktis b osutatud pädevale õigusasutusele uue taotluse.

4. Lõigetes 1, 2 ja 3 loetletud volitused ei piira 3. jao kohaldamist.

5. Meetmed, mida digiteenuste koordinaatorid võtavad lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud volitusi kasutades, peavad olema tõhusad, heidutavad ja proportsionaalsed, võttes eelkõige arvesse kõnealuste meetmetega seotud rikkumise või oletatava rikkumise laadi, raskusastet, korduvust ja kestust ning, kui see on asjakohane, ka asjaomase vahendusteenuste osutaja majanduslikku, tehnilist ja tegevuslikku suutlikkust.

6. Liikmesriigid sätestavad konkreetsed normid ja menetlused lõigete 1, 2 ja 3 kohaste volituste kasutamiseks ning tagavad, et nende volituste kasutamisel kohaldatakse alati asjakohaseid kaitsemeetmeid, mis on sätestatud kohaldatavas riigisiseses õiguses kooskõlas harta ja liidu õiguse üldpõhimõtetega. Eeskätt võetakse kõnealuseid meetmeid üksnes kooskõlas õigusega eraelu puutumatusele ja kaitsele, sealhulgas õigusega olla ära kuulatud ja õigusega tutvuda toimikuga, ning arvestades kõigi mõjutatud isikute õigust tõhusatele õiguskaitsevahenditele.

Artikkel 56

Pädevused

1. Liikmesriigil, kus on vahendusteenuste osutaja peamine tegevuskoht, on ainupädevus teha järelevalvet käesoleva määruse üle ja tagada selle täitmine, välja arvatud lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud pädevuste osas.

2. Komisjonil on ainupädevus teha järelevalvet III peatüki 5. jao üle ja tagada selle täitmine.

3. Komisjon on pädev tegema järelevalvet käesoleva määruse, välja arvatud III peatüki 5. jao üle ja tagama selle täitmine väga suurte digiplatvormide ja väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujate puhul.

4. Kui komisjon ei ole algatanud menetlust seoses sama rikkumisega, on väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja puhul pädev tegema järelevalvet käesolevast määrusest, välja arvatud III peatüki 5. jaost tulenevate kohustuste järgimise üle ja tagama nende täitmise liikmesriik, kus on kõnealuse pakkuja peamine tegevuskoht.

5. Liikmesriigid ja komisjon teevad käesoleva määruse sätete täitmise üle järelevalvet ja tagavad nende täitmise omavahelises tihedas koostöös.

6. Kui vahendusteenuste osutajal puudub liidus tegevuskoht, on kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 1 ja 4 pädevus teha järelevalvet käesolevast määrusest tulenevate asjaomaste kohustuste järgimise üle ja tagada nende täitmine liikmesriigil, kus on tema seadusliku esindaja elu- või tegevuskoht, või komisjonil.

7. Kui vahendusteenuste osutaja ei nimeta artikli 13 kohaselt seaduslikku esindajat, on kõikidel liikmesriikidel ning väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja puhul komisjonil pädevus teha järelevalvet käesolevast määrusest tulenevate asjaomaste kohustuste järgimise üle ja tagada nende täitmine kooskõlas käesoleva artikliga.

Kui digiteenuste koordinaator kavatseb teostada oma käesoleva lõike kohaseid pädevusi, teavitab ta sellest kõiki teisi digiteenuste koordinaatoreid ja komisjoni ning tagab hartaga ette nähtud kohaldatavate kaitsemeetmete järgimise, eelkõige selleks, et vältida olukorda, kus seoses sama käitumisega karistatakse käesolevas määruses sätestatud kohustuste rikkumise eest rohkem kui üks kord. Kui komisjon kavatseb teostada oma käesoleva lõike kohaseid pädevusi, teavitab ta sellest kavatsusest kõiki teisi digiteenuste koordinaatoreid. Pärast käesoleva lõike kohast teavitamist ei algata teised liikmesriigid menetlust sama rikkumise suhtes, millele teatises osutatakse.

Artikkel 76

Sunniraha

1. Komisjon võib oma otsusega määrata asjaomasele väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkujale või artikli 67 lõikes 1 osutatud muule isikule sunniraha, mille summa ei ületa 5 % eelmise majandusaasta keskmisest päevasest sissetulekust või ülemaailmsest aastasest käibest, arvestatuna otsuses määratud kuupäevast, et sundida teda:

a)	esitama õige ja täieliku teabe, mida on nõutud otsusega vastavalt artiklile 67;

b)	nõustuma artikli 69 kohase otsusega määratud kontrolliga;

c)	täitma artikli 70 lõike 1 kohase otsusega määratud ajutisi meetmeid;

d)	täitma artikli 71 lõike 1 kohase otsusega õiguslikult siduvaks muudetud kohustusi;

e)	täitma artikli 73 lõike 1 kohast otsust, sealhulgas, kui see on kohaldatav, selles sisalduvaid nõudeid, mis on seotud artiklis 75 osutatud tegevuskavaga.

2. Kui asjaomane väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja või artikli 67 lõikes 1 osutatud muu isik on täitnud kohustuse, mille täitmise tagamiseks sunniraha määrati, võib komisjon määrata sunniraha lõppsummaks esialgses otsuses ettenähtud sunnirahast väiksema summa.

Artikkel 93

Jõustumine ja kohaldamine

1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2. Käesolevat määrust kohaldatakse alates 17. veebruarist 2024.

Artikli 24 lõikeid 2, 3 ja 6, artikli 33 lõikeid 3-6, artikli 37 lõiget 7, artikli 40 lõiget 13, artiklit 43 ning IV peatüki 4., 5. ja 6. jagu kohaldatakse siiski alates 16. novembrist 2022.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 19. oktoober 2022

Euroopa Parlamendi nimel

president

R. METSOLA

Nõukogu nimel

eesistuja

M. BEK

(1) ELT C 286, 16.7.2021, lk 70.

(2) ELT C 440, 29.10.2021, lk 67.

(3) Euroopa Parlamendi 5. juuli 2022. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 4. oktoobri 2022. aasta otsus.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT L 241, 17.9.2015, lk 1).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT L 95, 15.4.2010, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1148 lõhkeainete lähteainete turustamise ja kasutamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 98/2013 (ELT L 186, 11.7.2019, lk 1).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (ELT L 186, 11.7.2019, lk 57).

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrus (EL) 2021/784, mis käsitleb võitlemist terroristliku veebisisu levitamise vastu (ELT L 172, 17.5.2021, lk 79).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuli 2021. aasta määrus (EL) 2021/1232 ajutise erandi kohta direktiivi 2002/58/EÜ teatavatest sätetest seoses tehnoloogiaga, mida numbrivaba isikutevahelise side teenuste osutajad kasutavad isikuandmete ja muude andmete töötlemiseks, et võidelda veebis toimuva laste seksuaalse kuritarvitamise vastu (ELT L 274, 30.7.2021, lk 41).

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37).

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1).

(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4).

(16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22)

(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).

(19) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

(20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, 22.6.2001, lk 10).

(22) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).

(23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ (ELT L 130, 17.5.2019, lk 92).

(24) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT L 321, 17.12.2018, lk 36).

(25) Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).

(26) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1).

(27) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1).

(28) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (ELT L 88, 31.3.2017, lk 6).

(29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (ELT L 135, 24.5.2016, lk 53)

(30) Nõukogu 22. märtsi 2021. aasta direktiiv (EL) 2021/514, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta (ELT L 104, 25.3.2021, lk 1).

(31) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27).

(32) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.6.2016, lk 1).

(33) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2020. aasta direktiiv (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (ELT L 409, 4.12.2020, lk 1).

(34) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(35) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(36) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39).

(37) ELT C 149, 27.4.2021, lk 3.

(38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 7.6.2019, lk 70).

(39) Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT L 24, 29.1.2004, lk 1).

(40) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (ELT L 257, 28.8.2014, lk 73).

(41) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

whereas

keyboard_tab Digital Service Act 2022/2065 ET

Digital Service Act 2022/2065 ET