search

keyboard_tab Digital Service Act 2022/2065 ET

 BG CS DA DE EL EN ES ET FI FR GA HR HU IT LV LT MT NL PL PT RO SK SL SV print pdf

2022/2065 ET cercato: 'üht' . Output generated live by software developed by IusOnDemand srl


expand index üht:


whereas üht:


definitions:


cloud tag: and the number of total unique words without stopwords is: 1492

 

Artikkel 1

Reguleerimisese

1.   Käesoleva määruse eesmärk on aidata kaasa vahendusteenuste siseturu nõuetekohasele toimimisele, kehtestades ühtlustatud õigusnormid, et tagada turvaline, prognoositav ja usaldusväärne digikeskkond, mis hõlbustab innovatsiooni ja kus hartas sätestatud põhiõigused, sealhulgas tarbijakaitse põhimõte, on tõhusalt kaitstud.

2.   Käesoleva määrusega kehtestatakse siseturul vahendusteenuste osutamise ühtlustatud õigusnormid. Täpsemalt nähakse sellega ette järgmine:

a)

vahendusteenuste osutajate tingimusliku vastutusest vabastamise raamistik;

b)

teatavat kindlat liiki vahendusteenuste osutajate jaoks kohandatud hoolsuskohustuste õigusnormid;

c)

käesoleva määruse rakendamist ja täitmise tagamist käsitlevad õigusnormid, sealhulgas mis puudutab pädevate asutuste vahelist koostööd ja koordineerimist.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse vahendusteenuste suhtes, mida pakutakse teenusesaajatele, kelle tegevus- või asukoht on liidus, olenemata sellest, kus on kõnealuste vahendusteenuste osutaja tegevuskoht.

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata ühegi sellise teenuse suhtes, mis ei ole vahendusteenus, ega sellise teenuse suhtes kehtestatud nõuete suhtes, olenemata sellest, kas kõnealuse teenuse osutamiseks kasutatakse vahendusteenust.

3.   Käesolev määrus ei mõjuta direktiivi 2000/31/EÜ kohaldamist.

4.   Käesolev määrus ei piira õigusnorme, mis on sätestatud teiste liidu õigusaktidega, millega reguleeritakse siseturul vahendusteenuste osutamise muid aspekte või millega täpsustatakse ja täiendatakse käesolevat määrust, eelkõige järgmisi:

a)

direktiiv 2010/13/EL;

b)

autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlev liidu õigus;

c)

määrus (EL) 2021/784;

d)

määrus (EL) 2019/1148;

e)

määrus (EL) 2019/1150;

f)

tarbijakaitset ja tooteohutust käsitlev liidu õigus, sealhulgas määrused (EL) 2017/2394 ja (EL) 2019/1020 ning direktiivid 2001/95/EÜ ja 2013/11/EL;

g)

isikuandmete kaitset käsitlev liidu õigus, eelkõige määrus (EL) 2016/679 ja direktiiv 2002/58/EÜ;

h)

tsiviilasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlev liidu õigus, eelkõige määrus (EL) nr 1215/2012 või liidu õigusaktid, milles sätestatakse lepinguliste ja lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse normid;

i)

kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlev liidu õigus, eelkõige määrus mis käsitleb Euroopa andmeesitamismäärust ja Euroopa andmesäilitamismäärust elektrooniliste tõendite hankimiseks kriminaalasjades;

j)

direktiiv, millega kehtestatakse ühtlustatud normid kriminaalmenetluses tõendite kogumise eesmärgil esindajate määramise kohta.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„infoühiskonna teenus“ – direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punktis b määratletud teenus;

b)

„teenusesaaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab vahendusteenust, eelkõige teabe otsimiseks või selle kättesaadavaks tegemiseks;

c)

„tarbija“ – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, ettevõtlus-, käsitööndus- ega kutsetegevusega;

d)

„teenuste pakkumine liidus“ – liiduga sisulist seost omava vahendusteenuste osutaja teenuste kasutamise võimaldamine füüsilistele või juriidilistele isikutele ühes või mitmes liikmesriigis;

e)

„sisuline seos liiduga“ – vahendusteenuste osutaja seos liiduga, mis tuleneb kas sellest, et tema tegevuskoht on liidus, või konkreetsetest faktilistest kriteeriumidest, nagu:

—

ühes või mitmes liikmesriigis on selle või nende rahvaarvuga võrreldes märkimisväärne arv teenusesaajaid või

—

tegevus on suunatud ühte või mitmesse liikmesriiki;

f)

„kaupleja“ – füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, ettevõtlus-, käsitööndus- või kutsetegevusega;

g)

„vahendusteenus“ – üks järgmistest infoühiskonna teenustest:

i)

„pelga edastamise“ teenus, mis seisneb teenusesaaja esitatud teabe edastamises sidevõrgu kaudu või sidevõrgule juurdepääsu pakkumises;

ii)

„vahemällu salvestamise“ teenus, mis seisneb teenusesaaja esitatud teabe edastamises sidevõrgu kaudu ja hõlmab kõnealuse teabe automaatset, vahepealset ja ajutist talletamist, mille ainus eesmärk on teabe tõhusam edastamine teistele teenusesaajatele nende taotluse alusel;

iii)

„teabe talletamise“ teenus, mis seisneb teenusesaaja taotlusel teenusesaaja esitatud teabe talletamises;

h)

„ebaseaduslik sisu“ – igasugune teave, mis iseenesest või seotuse tõttu teatava tegevusega, sh toodete müügi või teenuste osutamisega, ei ole kooskõlas liidu või mis tahes liikmesriigi õigusega, olenemata selle õiguse täpsest reguleerimisesemest või laadist;

i)

„digiplatvorm“ – teabe talletamise teenus, mille käigus teenusesaaja taotlusel talletatakse ja levitatakse üldsusele teavet, välja arvatud juhul, kui mainitud tegevus on üksnes mõne teise teenuse vähetähtis kõrvalomadus või põhiteenuse vähetähtis funktsioon, mida ei saa objektiivsetel ja tehnilistel põhjustel kasutada kõnealust teist teenust kasutamata, ning kui selle omaduse või funktsiooni teise teenusesse integreerimise eesmärk ei ole käesoleva määruse kohaldamisest kõrvale hoida;

j)

„internetipõhine otsingumootor“ – vahendusteenus, mis võimaldab kasutajatel sisestada päringuid, et teha otsinguid üldjuhul kõikidel veebisaitidel või teatavas keeles kõikidel veebisaitidel mis tahes teemal võtmesõna, häälkäskluse, fraasi või muu sisendi vormis tehtud päringu alusel, ning saadab vastuseks mis tahes vormingus tulemused, kust võib leida teavet taotletud sisu kohta;

k)

„üldsusele levitamine“ – teabe esitanud teenusesaaja taotlusel teabe kättesaadavaks tegemine potentsiaalselt piiramatule arvule kolmandatele isikutele;

l)

„sidevahendi abil sõlmitud leping“ – direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 7 määratletud kaugleping;

m)

„internetipõhine kasutajaliides“ – tarkvara, sealhulgas veebisait või selle osa, ja rakendused, sealhulgas mobiilirakendused;

n)

„tegevuskohajärgne digiteenuste koordinaator“ – selle liikmesriigi digiteenuste koordinaator, kus asub vahendusteenuste osutaja peamine tegevuskoht või tema seadusliku esindaja elu- või tegevuskoht;

o)

„sihtkohajärgne digiteenuste koordinaator“ – selle liikmesriigi digiteenuste koordinaator, kus vahendusteenust osutatakse;

p)

„aktiivne digiplatvormi teenuse saaja“ – teenusesaaja, kes kasutab digiplatvormi kas taotledes digiplatvormilt teabe talletamist või puutudes kokku teabega, mida digiplatvorm talletab ja mida levitatakse selle internetipõhise kasutajaliidese kaudu;

q)

„aktiivne internetipõhise otsingumootori teenuse saaja“ – teenusesaaja, kes on teinud päringu internetipõhises otsingumootoris ning on puutunud kokku teabega, mis on indekseeritud ja esitatud selle internetipõhises kasutajaliideses;

r)

„reklaam“ – teave, mille eesmärk on propageerida juriidilise või füüsilise isiku sõnumit, olenemata sellest, kas see teenib ärilisi või mitteärilisi eesmärke, ning mida digiplatvorm esitab oma internetipõhises kasutajaliideses tasu eest spetsiaalselt selle teabe propageerimiseks;

s)

„soovitussüsteem“ – täielikult või osaliselt automatiseeritud süsteem, mida digiplatvorm kasutab selleks, et soovitada oma internetipõhises kasutajaliideses teenusesaajatele konkreetset teavet või prioriseerida seda, sealhulgas teenusesaaja algatatud otsingu tulemusena või muul alusel kuvatava teabe suhtelist järjekorda või esiletõstmist määrates;

t)

„sisu modereerimine“ – vahendusteenuste osutajate automatiseeritud või mitteautomatiseeritud tegevus, mille eesmärk on eelkõige avastada, tuvastada ja käsitleda teenusesaajate esitatud ebaseaduslikku sisu või teavet, mis ei ole kooskõlas teenuseosutaja teenusetingimustega, sealhulgas võetud meetmed, mis mõjutavad kõnealuse ebaseadusliku sisu või sellise teabe kättesaadavust, nähtavust ja sellele juurdepääsu, näiteks kõnealuse sisu või teabe järjestuses madalamale kohale viimine, demonetiseerimine, sellele juurdepääsu tõkestamine, selle eemaldamine, või meetmed mis mõjutavad teenusesaaja võimet seda teavet esitada, näiteks teenusesaaja konto sulgemine või peatamine;

u)

„teenusetingimused“ – igasugused lepingusätted, olenemata nende nimetusest või vormist, mis reguleerivad vahendusteenuste osutaja ja teenusesaajate vahelist lepingulist suhet;

v)

„puuetega inimesed“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/882 (38) artikli 3 punktis 1 osutatud puuetega inimesed;

w)

„kommertsteadaanne“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2000/31/EÜ artikli 2 punktis f määratletud kommertsteadaanne;

x)

„käive“ – ettevõtja poolt saadud summa nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (39) artikli 5 lõike 1 tähenduses.

II PEATÜKK

VAHENDUSTEENUSTE OSUTAJATE VASTUTUS

Artikkel 11

Liikmesriikide asutuste, komisjoni ja nõukoja kontaktpunktid

1.   Vahendusteenuste osutajad määravad käesoleva määruse kohaldamiseks ühtse kontaktpunkti, mis võimaldab neil elektrooniliste vahendite abil suhelda otse liikmesriikide asutuste, komisjoni ja artiklis 61 osutatud nõukojaga.

2.   Vahendusteenuste osutajad avalikustavad teabe, mida on vaja nende ühtsete kontaktpunktide hõlpsaks tuvastamiseks ja nendega suhtlemiseks. See teave peab olema kergesti juurdepääsetav ja ajakohastatud.

3.   Vahendusteenuste osutajad täpsustavad lõikes 2 osutatud teabes liikmesriikide ametliku keele või ametlikud keeled, mida saab lisaks võimalikult suure hulga liidu kodanike jaoks laialdaselt arusaadavale keelele kasutada nende kontaktpunktidega suhtlemiseks ning mille hulgas on vähemalt üks selle liikmesriigi ametlik keel, kus on vahendusteenuste osutaja peamine tegevuskoht või tema seadusliku esindaja elu- või tegevuskoht.

Artikkel 12

Teenusesaajate kontaktpunktid

1.   Vahendusteenuste osutajad määravad ühtse kontaktpunkti, mis võimaldab teenusesaajal elektrooniliste vahendite abil ja kasutajasõbralikul viisil nendega otse ja kiiresti suhelda, sealhulgas võimaldades teenusesaajatel valida sidevahendid, mis ei tugine üksnes automatiseeritud vahenditele.

2.   Lisaks direktiivis 2000/31/EÜ sätestatud kohustustele avalikustavad vahendusteenuste osutajad teenusesaajatele teabe, mida on vaja nende ühtsete kontaktpunktide hõlpsaks tuvastamiseks ja nendega suhtlemiseks. See teave peab olema kergesti ligipääsetav ja ajakohastatud.

Artikkel 15

Vahendusteenuste osutajate läbipaistvusaruannete esitamise kohustus

1.   Vahendusteenuste osutajad teevad vähemalt kord aastas avalikult kättesaadavaks masinloetavas vormingus ja kergesti ligipääsetavad selged, kergesti arusaadavad aruanded igasuguse sisu modereerimise kohta, mida nad vaatlusalusel ajavahemikul on teinud. Need aruanded sisaldavad eeskätt järgmist teavet, kui see on kohaldatav:

a)

vahendusteenuste osutajate puhul liikmesriikide asutuste antud korralduste, sealhulgas artiklite 9 ja 10 kohaselt antud korralduste arv asjaomase ebaseadusliku sisu liikide kaupa, korralduse andnud liikmesriik ning mediaanaeg, mis on kulunud korralduse väljastanud asutusele või muule korralduses täpsustatud asutusele selle kättesaamisest teatamiseks ja korralduse suhtes meetmete võtmiseks;

b)

teabe talletamise teenuste osutajate puhul artikli 16 kohaselt esitatud teadete arv asjaomase väidetava ebaseadusliku sisu liikide kaupa, usaldusväärsete teavitajate esitatud teadete arv, teadete alusel võetud meetmed, tuues eraldi välja, kas meede võeti kohaldatava õiguse või teenuseosutaja teenusetingimuste alusel, automatiseeritud vahendite abil töödeldud teadete arv ning meetme võtmiseks kulunud mediaanaeg;

c)

vahendusteenuste osutajate puhul sisukas ja arusaadav teave teenuseosutajate omal algatusel tehtud sisu modereerimise kohta, sealhulgas automatiseeritud vahendite kasutamine, sisu modereerimise eest vastutavatele isikutele koolituse ja abi pakkumiseks võetud meetmed, selliste võetud meetmete arv ja liik, mis mõjutavad teenusesaajate esitatud teabe kättesaadavust, nähtavust ja sellele juurdepääsu ning teenusesaajate suutlikkust esitada teenuse kaudu teavet, ning muud seonduvad teenuse piirangud; aruandes sisalduv teave kategoriseeritakse ebaseadusliku sisu liikide või teenuseosutaja teenusetingimuste rikkumise liikide, tuvastamismeetodite ning kohaldatud piirangu liikide kaupa;

d)

vahendusteenuste osutajate puhul kooskõlas teenuseosutaja teenusetingimustega ning digiplatvormide pakkujate puhul ka kooskõlas artikliga 20 ettevõttesiseste kaebuste menetlemise süsteemide kaudu saadud kaebuste arv, kõnealuste kaebuste alus, nende kaebustega seoses tehtud otsused, nende otsuste tegemiseks kulunud mediaanaeg ning nende juhtumite arv, mille puhul on kõnealused otsused tühistatud;

e)

mis tahes automatiseeritud vahendite kasutamine sisu modereerimiseks, sealhulgas kvalitatiivne kirjeldus, modereerimise täpsed eesmärgid, indikaatorid automatiseeritud vahendite täpsuse ja võimaliku veamäära kohta nende eesmärkide täitmisel ning kohaldatud kaitsemeetmed.

2.   Käesoleva artikli lõiget 1 ei kohaldata nende vahendusteenuste osutajate suhtes, kes kvalifitseeruvad soovituses 2003/361/EÜ määratletud mikro- või väikeettevõtjateks ning kes ei ole väga suured digiplatvormid käesoleva määruse artikli 33 tähenduses.

3.   Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, et kehtestada käesoleva artikli lõike 1 kohaste aruannete vormi, sisu ja muid üksikasju käsitlevad mallid, sealhulgas ühtlustatud aruandeperioodid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 88 osutatud nõuandemenetlusega.

2. JAGU

Teabe talletamise teenuste osutajate, sealhulgas digiplatvormide suhtes kohaldatavad täiendavad sätted

Artikkel 21

Vaidluste kohtuväline lahendamine

1.   Teenusesaajatel, sealhulgas teate esitanud üksikisikutel või üksustel, kelle suhtes tehakse artikli 20 lõikes 1 osutatud otsus, on õigus valida ükskõik milline käesoleva artikli lõike 3 kohaselt sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organ, et lahendada kõnealuste otsustega seotud vaidlusi, sealhulgas seoses kaebustega, mida ei ole lahendatud kõnealuses artiklis osutatud ettevõttesisese kaebuste menetlemise süsteemi abil.

Digiplatvormide pakkujad tagavad, et teave esimeses lõigus osutatud teenusesaajate võimaluse kohta kasutada vaidluste kohtuvälist menetlust on nende internetipõhises kasutajaliideses kergesti ligipääsetav, selge ja kasutajasõbralik.

Esimese lõigu sätted ei piira asjaomase teenusesaaja õigust algatada mis tahes etapis kohtumenetlus digiplatvormide pakkujate kõnealuste otsuste vaidlustamiseks kohtus kooskõlas kohaldatava õigusega.

2.   Mõlemad pooled teevad vaidluse lahendamiseks valitud sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organiga heas usus koostööd.

Digiplatvormide pakkujad võivad vaidluste kohtuvälise organiga koostööst keelduda, kui sama teavet ja sama sisu väidetava ebaseaduslikkuse või teenusetingimustega vastuolu aluseid käsitlev vaidlus on juba lahendatud.

Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organil ei ole õigust teha asjas pooltele siduvat lahendit.

3.   Selle liikmesriigi digiteenuste koordinaator, kus on vaidluste kohtuvälise lahendamise organi tegevuskoht, sertifitseerib organi vastava taotluse korral selle organi kuni viieks aastaks pikendamise võimalusega, kui organ on tõendanud, et ta vastab kõigile järgmistele tingimustele:

a)

ta on erapooletu ning sõltumatu, sealhulgas rahaliselt sõltumatu, digiplatvormide pakkujatest ja digiplatvormide pakkujate osutatava teenuse saajatest, sealhulgas teate esitanud üksikisikutest ja üksustest;

b)

tal on vajalikud eksperditeadmised ühes või mitmes ebaseadusliku sisuga seotud valdkonnas esinevatest probleemidest või üht või mitut liiki digiplatvormide teenusetingimuste kohaldamise ja täitmise tagamise küsimustest, mistõttu saab ta vaidluste lahendamisele tõhusalt kaasa aidata;

c)

tema liikmeid tasustatakse viisil, mis ei ole seotud menetluse tulemusega;

d)

tema pakutav kohtuvälise vaidluse lahendamise menetlus on hõlpsasti ligipääsetav elektroonilise side tehnoloogia abil ning näeb ette võimaluse algatada vaidluse lahendamise menetlus ja esitada vajalikud tõendavad dokumendid internetipõhiselt;

e)

ta on võimeline lahendama vaidlusi kiiresti, tulemuslikult ja kulutõhusalt ning vähemalt ühes liidu institutsioonide ametlikus keeles;

f)

pakutav kohtuväline vaidluste lahendamine toimub selge ja õiglase menetluskorra kohaselt, mis on hõlpsasti ja avalikult ligipääsetav, ning kooskõlas kohaldatava õigusega, sealhulgas käesoleva artikliga.

Kui see on kohaldatav, täpsustab digiteenuste koordinaator sertifikaadis:

a)

konkreetsed valdkonnad, milles organil on eksperditeadmised, nagu on osutatud esimese lõigu punktis b ning

b)

liidu institutsioonide ametliku keele või ametlikud keeled, milles organ on võimeline vaidlusi lahendama, nagu on osutatud esimese lõigu punktis e.

4.   Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid annavad oma tegevuse kohta igal aastal aru digiteenuste koordinaatorile, kes nad sertifitseeris, täpsustades vähemalt neile edastatud vaidluste arvu, teabe nende vaidluste tulemuste kohta, nende lahendamiseks kulunud keskmise aja ning esinenud puudused või raskused. Kõnealuse digiteenuste koordinaatori taotluse korral esitavad nad lisateavet.

Digiteenuste koordinaatorid koostavad iga kahe aasta järel aruande nende poolt sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organite toimimise kohta. Eelkõige tehakse kõnealuses aruandes järgmist:

a)

märgitakse vaidluste arv, millega iga sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organi poole on aasta jooksul pöördutud;

b)

tuuakse välja nendes organites algatatud menetluste tulemused ja vaidluste lahendamiseks kulunud keskmine aeg;

c)

tehakse kindlaks süstemaatilised või valdkondlikud puudused või raskused, mis on ilmnenud seoses kõnealuste organite toimimisega, ja antakse neile selgitus;

d)

tehakse kindlaks sellise toimimisega seotud parimad tavad;

e)

antakse kohasel juhul soovitusi selle kohta, kuidas sellist toimimist parandada.

Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid teevad lahendi pooltele kättesaadavaks mõistliku aja jooksul, ent hiljemalt 90 kalendripäeva jooksul alates kaebuse kättesaamise päevast. Väga keerukate vaidluste korral võib sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organ oma äranägemisel pikendada 90 kalendripäeva pikkust tähtaega veel üks kord, kuid mitte rohkem kui 90 päeva, kokku kuni 180 päevani.

5.   Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise organ teeb vaidluses otsuse teenusesaaja, sealhulgas teate esitanud üksikisiku või üksuse kasuks, kannab digiplatvormi pakkuja kõik vaidluste kohtuvälise lahendamise organi nõutud tasud ning hüvitab nimetatud teenusesaajale, sealhulgas üksikisikule või üksusele, kõik muud mõistlikud kulud, mille teenusesaaja on vaidluse lahendamisega seoses tasunud. Kui vaidluste kohtuvälise lahendamise organ teeb vaidluses otsuse digiplatvormi pakkuja kasuks, ei pea teenusesaaja, sealhulgas üksikisik ega üksus, hüvitama tasusid ega muid kulusid, mille digiplatvormi pakkuja on vaidluse lahendamisega seoses tasunud või peab tasuma, välja arvatud juhul, kui vaidluste kohtuvälise lahendamise organ leiab, et nimetatud teenusesaaja tegutses selgelt pahauskselt.

Tasud, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise organ vaidluse lahendamise eest digiplatvormi pakkujatelt võtab, peavad olema mõistlikud ega tohi ühelgi juhul ületada organi kantavaid kulusid. Teenusesaajatele peab vaidluste lahendamine olema kättesaadav tasuta või nominaalse tasu eest.

Sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organid teevad tasud või tasude määramise korra enne vaidluse lahendamisse sekkumist asjaomasele teenusesaajale, sealhulgas teate esitanud üksikisikule või üksusele, ja digiplatvormi pakkujale teatavaks.

6.   Liikmesriigid võivad lõike 1 kohaldamiseks asutada vaidluste kohtuvälise lahendamise organeid või toetada mõne või kõigi lõike 3 kohaselt sertifitseeritud vaidluste kohtuvälise lahendamise organite tegevust.

Liikmesriigid tagavad, et nende esimese lõigu kohane tegevus ei mõjuta nende digiteenuste koordinaatorite suutlikkust sertifitseerida asjaomaseid organeid vastavalt lõikele 3.

7.   Vaidluste kohtuvälise lahendamise organi sertifitseerinud digiteenuste koordinaator tühistab sertifikaadi, kui ta kas omal algatusel või kolmandatelt isikutelt saadud teabe alusel tehtud uurimise käigus teeb kindlaks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise organ ei vasta enam lõikes 3 sätestatud tingimustele. Enne kõnealuse sertifikaadi tühistamist annab digiteenuste koordinaator nimetatud organile võimaluse reageerida tema uurimise tulemustele ja kavatsusele tühistada vaidluste kohtuvälise lahendamise organi sertifikaat.

8.   Digiteenuste koordinaatorid teavitavad komisjoni vaidluste kohtuvälise lahendamise organitest, mille nad on lõike 3 kohaselt sertifitseerinud, sealhulgas, kui see on asjakohane, nimetatud lõike teises lõigus osutatud täpsustustest, samuti vaidluste kohtuvälise lahendamise organitest, kelle sertifikaadi nad on tühistanud. Komisjon avaldab nende organite nimekirja ja kõnealused täpsustused selleks ettenähtud ja kergesti ligipääsetaval veebisaidil ning hoiab selle teabe ajakohasena.

9.   Käesolev artikkel ei piira direktiivi 2013/11/EL kohaldamist ega kõnealuse direktiivi alusel tarbijate jaoks ette nähtud alternatiivseid vaidluste lahendamise menetlusi ega üksusi.

Artikkel 48

Kriisiprotokollid

1.   Nõukoda võib soovitada komisjonil algatada kooskõlas lõigetega 2, 3 ja 4 vabatahtlike kriisiprotokollide koostamise kriisiolukordade lahendamiseks. Sellised olukorrad peavad eranditult piirduma avalikku julgeolekut või rahvatervist mõjutavate erakorraliste asjaoludega.

2.   Komisjon julgustab väga suurte digiplatvormide, väga suurte internetipõhiste otsingumootorite ja kohasel juhul muude digiplatvormide või internetipõhiste otsingumootorite pakkujaid osalema kriisiprotokollide koostamises, testimises ja kohaldamises ning hõlbustab seda. Komisjon seab eesmärgiks tagada, et nimetatud kriisiprotokollid hõlmavad üht või mitut järgmistest meetmetest:

a)

kriisiolukorra kohta sellise teabe hästi nähtavalt kuvamine, mille esitavad liikmesriikide asutused või mis esitatakse liidu tasandil või mille esitavad sõltuvalt kriisi kontekstist muud asjakohased usaldusväärsed organid;

b)

selle tagamine, et vahendusteenuste osutaja määrab konkreetse kriisijuhtimise eest vastutava kontaktpunkti; olenevalt olukorrast võib selleks olla artiklis 11 osutatud elektrooniline kontaktpunkt või väga suurte digiplatvormide või väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujate puhul artiklis 41 osutatud vastavuskontrolli spetsialist;

c)

kus asjakohane, artiklites 16, 20, 22, 23 ja 35 sätestatud kohustuste täitmiseks ette nähtud ressursside kohandamine kriisiolukorrast tingitud vajadustele.

3.   Komisjon kaasab kriisiprotokollide koostamisse, testimisse ja nende kohaldamise järelevalvesse asjakohasusest lähtuvalt liikmesriikide asutusi ning võib kaasata ka liidu organeid, ameteid ja asutusi. Kui see on vajalik ja asjakohane, võib komisjon kriisiprotokollide koostamisse kaasata ka kodanikuühiskonna organisatsioone või muid asjaomaseid organisatsioone.

4.   Komisjoni eesmärk on tagada, et kriisiprotokollides oleks selgelt sätestatud kõik järgmised aspektid:

a)

kindlad parameetrid, mille alusel määratakse kindlaks kriisiprotokollis käsitletav erakorraline asjaolu, ja eesmärgid, mida protokolliga püütakse saavutada;

b)

iga osaleja roll ja meetmed, mille ta peab võtma ettevalmistusetapis ja pärast kriisiprotokolli käivitamist;

c)

selge menetluskord, mille järgi otsustatakse, millal kriisiprotokoll käivitatakse;

d)

selge menetluskord, mille järgi otsustatakse ajavahemik, mille jooksul pärast kriisiprotokolli käivitamist meetmeid võetakse ja mis piirdub rangelt sellega, mis on vajalik konkreetsete erakorraliste asjaoludega tegelemiseks;

e)

kaitsemeetmed, et käsitleda võimalikke negatiivseid mõjusid hartas sätestatud põhiõigustele, eelkõige väljendus- ja teabevabadusele ning mittediskrimineerimise õigusele;

f)

protsess, mille kohaselt antakse pärast kriisiolukorra lõppemist avalikult aru võetud meetmetest, nende kestusest ja tulemustest.

5.   Kui komisjon leiab, et kriisiprotokolliga ei ole võimalik kriisiolukorda tõhusalt lahendada või lõike 4 punktis e osutatud põhiõiguste kaitset tagada, nõuab ta osalejatelt kriisiprotokolli läbivaatamist, sealhulgas täiendavate meetmete võtmist.

IV PEATÜKK

RAKENDAMINE, KOOSTÖÖ, KARISTUSED JA TÄITMISE TAGAMINE

1. JAGU

Pädevad asutused ja liikmesriigi digiteenuste koordinaatorid

Artikkel 73

Mittetäitmine

1.   Komisjon võtab vastu otsuse mittetäitmise kohta, kui ta leiab, et asjaomane väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja ei täida üht või mitut järgmistest:

a)

käesoleva määruse asjakohased sätted;

b)

artikli 70 alusel määratud ajutised meetmed;

c)

artikli 71 kohaselt siduvaks muudetud kohustused.

2.   Enne lõike 1 kohase otsuse vastuvõtmist edastab komisjon asjaomasele väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkujale oma esialgsed järeldused. Esialgsetes järeldustes selgitab komisjon, milliseid meetmeid ta kaalub võtta või milliseid meetmeid peaks tema arvates võtma asjaomane väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja, et esialgsetele järeldustele tõhusalt reageerida.

3.   Lõike 1 kohaselt vastu võetud otsuses annab komisjon asjaomasele väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkujale korralduse võtta vajalikud meetmed, et tagada lõike 1 kohase otsuse täitmine selles täpsustatud mõistliku aja jooksul, ning anda teavet meetmete kohta, mida kõnealune pakkuja kavatseb otsuse täitmiseks võtta.

4.   Asjaomane väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja esitab komisjonile kirjelduse meetmetest, mida ta on võtnud, et tagada nende rakendamisel lõike 1 kohase otsuse täitmine.

5.   Kui komisjon leiab, et lõike 1 tingimused ei ole täidetud, lõpetab ta oma otsusega uurimise. Otsus jõustub kohe.

Artikkel 75

Tõhustatud järelevalve III peatüki 5. jaos sätestatud kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks mõeldud parandusmeetmete üle

1.   Artikli 73 kohase otsuse vastuvõtmisel seoses III peatüki 5. jao mis tahes sätete rikkumisega väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja poolt kasutab komisjon käesolevas artiklis sätestatud tõhustatud järelevalve süsteemi. Seejuures võtab ta täielikult arvesse kõiki arvamusi, mille nõukoda on käesoleva artikli alusel esitanud.

2.   Artiklis 73 osutatud otsuses nõuab komisjon, et asjaomane väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja koostaks ja edastaks otsuses täpsustatud mõisliku aja jooksul digiteenuste koordinaatoritele, komisjonile ja nõukojale tegevuskava, milles sätestatakse vajalikud meetmed, mis on piisavad, et rikkumine lõpetada või heastada. Meetmed peavad hõlmama kohustust viia kooskõlas artikli 37 lõigetega 3 ja 4 läbi muude meetmete rakendamist käsitlev sõltumatu audit ning täpsustavad audiitorite isikuandmed ning auditi metoodika, ajakava ja järelmeetmed. Meetmed võivad kohasel juhul hõlmata ka kohustust osaleda asjakohases tegevusjuhendis, nagu on sätestatud artiklis 45.

3.   Nõukoda edastab ühe kuu jooksul pärast tegevuskava kättesaamist komisjonile tegevuskava kohta oma arvamuse. Komisjon otsustab ühe kuu jooksul pärast kõnealuse arvamuse saamist, kas tegevuskavas sätestatud meetmed on piisavad, et rikkumine lõpetada või heastada, ning määrab kindlaks mõisliku tähtaja selle rakendamiseks. Selles otsuses võetakse arvesse võimalikku kohustust järgida asjakohaseid tegevusjuhendeid. Seejärel jälgib komisjon tegevuskava rakendamist. Sel eesmärgil edastab asjaomane väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja auditiaruande pärast selle kättesaadavaks muutumist põhjendamatu viivituseta komisjonile ja hoiab komisjoni kursis tegevuskava rakendamiseks astutud sammudega. Kui see on jälgimise eesmärgil vajalik, võib komisjon nõuda asjaomaselt väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkujalt täiendava teabe esitamist komisjoni määratud mõistliku aja jooksul.

Komisjon hoiab nõukoda ja digiteenuste koordinaatoreid kursis tegevuskava rakendamise ja selle jälgimisega.

4.   Komisjon võib võtta vajalikke meetmeid kooskõlas käesoleva määrusega, eelkõige artikli 76 lõike 1 punktiga e ja artikli 82 lõikega 1, kui:

a)

asjaomane väga suure digiplatvormi või väga suure internetipõhise otsingumootori pakkuja ei esita ettenähtud tähtaja jooksul ühtegi tegevuskava, auditiaruannet, vajalikke ajakohastusi või nõutavat lisateavet;

b)

komisjon lükkab kavandatud tegevuskava tagasi, kui ta on seisukohal, et selles sätestatud meetmed ei ole rikkumise lõpetamiseks või heastamiseks piisavad või

c)

komisjon leiab auditiaruande, esitatud ajakohastuste või lisateabe või muu talle kättesaadava asjakohase teabe põhjal, et tegevuskava rakendamine ei ole rikkumise lõpetamiseks või heastamiseks piisav.

Artikkel 90

Direktiivi (EL) 2020/1828 muutmine

Direktiivi (EL) 2020/1828 I lisasse lisatakse järgmine punkt:

„68)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1).“

Artikkel 93

Jõustumine ja kohaldamine

1.   Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse alates 17. veebruarist 2024.

Artikli 24 lõikeid 2, 3 ja 6, artikli 33 lõikeid 3-6, artikli 37 lõiget 7, artikli 40 lõiget 13, artiklit 43 ning IV peatüki 4., 5. ja 6. jagu kohaldatakse siiski alates 16. novembrist 2022.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Strasbourg, 19. oktoober 2022

Euroopa Parlamendi nimel

president

R. METSOLA

Nõukogu nimel

eesistuja

M. BEK

(1)  ELT C 286, 16.7.2021, lk 70.

(2)  ELT C 440, 29.10.2021, lk 67.

(3)  Euroopa Parlamendi 5. juuli 2022. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 4. oktoobri 2022. aasta otsus.

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT L 241, 17.9.2015, lk 1).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT L 95, 15.4.2010, lk 1).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1148 lõhkeainete lähteainete turustamise ja kasutamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 98/2013 (ELT L 186, 11.7.2019, lk 1).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (ELT L 186, 11.7.2019, lk 57).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrus (EL) 2021/784, mis käsitleb võitlemist terroristliku veebisisu levitamise vastu (ELT L 172, 17.5.2021, lk 79).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuli 2021. aasta määrus (EL) 2021/1232 ajutise erandi kohta direktiivi 2002/58/EÜ teatavatest sätetest seoses tehnoloogiaga, mida numbrivaba isikutevahelise side teenuste osutajad kasutavad isikuandmete ja muude andmete töötlemiseks, et võidelda veebis toimuva laste seksuaalse kuritarvitamise vastu (ELT L 274, 30.7.2021, lk 41).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37).

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1).

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1).

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4).

(16)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22)

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

(18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63).

(19)  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

(20)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, 22.6.2001, lk 10).

(22)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).

(23)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ (ELT L 130, 17.5.2019, lk 92).

(24)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT L 321, 17.12.2018, lk 36).

(25)  Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus 2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).

(26)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1).

(27)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1).

(28)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (ELT L 88, 31.3.2017, lk 6).

(29)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (ELT L 135, 24.5.2016, lk 53)

(30)  Nõukogu 22. märtsi 2021. aasta direktiiv (EL) 2021/514, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta (ELT L 104, 25.3.2021, lk 1).

(31)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27).

(32)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.6.2016, lk 1).

(33)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2020. aasta direktiiv (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (ELT L 409, 4.12.2020, lk 1).

(34)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(35)  ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(36)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39).

(37)  ELT C 149, 27.4.2021, lk 3.

(38)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 7.6.2019, lk 70).

(39)  Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT L 24, 29.1.2004, lk 1).

(40)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (ELT L 257, 28.8.2014, lk 73).

(41)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).


whereas
keyboard_arrow_down